Читать книгу Nemesis - Isaac Asimov - Страница 11

Oli õhtusöögi aeg ja Insigna ühes sellises tujus, mil ta lihtsalt natuke kartis omaenda tütart.

Need tujud olid hiljuti tugevamaks muutunud ja Eugenia ei teadnud, miks. Arvatavasti oli põhjuseks Marlene kasvav kalduvus vaikimiseks, enesesse tõmbumiseks, paistes alati tegevuses mõtetega, mis on liiga sügavad, et kõnelda.

Ja mõnikord tundis Insignia lisaks murelikule kartusele ka süütunnet sellepärast, et tal puudus tüdrukuga emalik kannatlikkus. Süütunnet, sest ta oli liiga selgelt teadlik tüdruku füüsilistest vajakajäämistest. Marlenel puudusid kindlasti tema ema tavaline kenadus või isa tahumatult omapärane hea välimus.

Marlene oli lühike ja… töntsakas. See oli ainus Marlene kohta täpselt sobiv sõna, mille Insigna suutis leida.

Ja muidugi vaeseke. See oli omadussõna, mida ta peaaegu alati mõttes kasutas ja suutis vaid vaevu hoiduda välja ütlemast.

Lühike. Töntsakas. Paks, kuid mitte rasvane, selline oli Marlene. Temas polnud midagi graatsilist. Juuksed tumepruunid, üsna pikad ja täitsa sirged. Nina natuke sibulakujuline, suunurgad õige pisut allapoole pööratud, lõug pisike, hoiak passiivne ja endassepööratud.

Muidugi olid veel tema silmad, suured ja säravtumedad, nende kohal kaarduvate ühtlaste tumedate kulmudega, pikkade ripsmetega, mis paistsid peaaegu nagu kunstlikud. Siiski ei suutnud ainult silmad üles kaaluda kõike muud, ükskõik kui ligitõmbavad need mõnel üksikul hetkel olla võisidki.

Sestsaadik, kui Marlene sai viieseks, oli Insigna teadnud, et üksnes oma füüsiliste omadustega ei suuda ta tõenäoliselt iialgi mõnda meest köita, ja see muutus iga aastaga üha ilmsemaks.

Aurinel oli Marlenet rauge pilguga vaadanud enne tolle teismeliseks saamist, nähtavasti võlutud tüdruku eale mittevastavast intellektist ja peaaegu hiilgavast mõistmisvõimest. Ning Marlene oli tema juuresolekul olnud uje ja rahul, justkui mõistaks ähmaselt, et kusagil on olemas mingi objekt nimetusega «poiss», mis oli kuidagiviisi julgustav, kuid mitte teades, mis see võiks olla.

Paari viimase aasta jooksul tundus Insignale, et Marlene on lõpuks selgeks saanud, mida «poiss» tähendab. Tema kõikeahmiv raamatulugemine ja filmide vaatamine, mis olid liiga täiskasvanulikud tema keha, aga mitte mõistuse jaoks, kahtlemata aitasid teda selles, kuid ka Aurinel oli vanemaks saanud ja kui hormoonid temas möllama hakkasid, polnud need enam teravmeelsed jutuajamised, mida ta otsis.

Tol õhtusöögil küsis Insigna: «Kuidas su päev möödus, kallis?»

«Vaikselt. Aurinel tuli mind otsima ja ma usun, et ta kandis sulle juba ette. Mul on kahju, et pidid vaeva nägema mu jahtimisega.»

Insigna ohkas. «Aga, Marlene, ma ei saa sinna midagi parata, kui mõtlen vahel, et oled õnnetu, ja kas pole siis loomulik sellepärast muretseda? Sa oled liiga palju üksi.»

«Mulle meeldib üksi olla.»

«Ära teeskle seda. Ei paista sugugi, et oleksid üksi olles õnnelik. Siin on palju inimesi, kellele meeldiks sinu sõbrad olla, ja sa oleksid õnnelikum, kui laseksid neil seda teha. Aurinel on su sõber.»

«Oli. Nüüd on ta väga hõivatud teiste inimestega. Täna oli see silmanähtav. See ajas mind marru. Ette kujutada, kuidas ta läheb nii hirmus elevile, sest mõtleb Dolorette’ist.»

Insigna ütles: «Sa ei saa tegelikult Aurineli süüdistada, kas tead. Dolorette on temavanune.»

«Füüsiliselt,» märkis Marlene. «Dolorette on paras lollpea.»

«Aurineli eas tähendab füüsiliselt väga palju.»

«Ta näitab seda välja. Mis teeb ka temast lollpea. Mida rohkem ta Dolorette’i järele ilastab, seda tühjemaks tema pea muutub. Võin sulle öelda.»

«Kuid ta saab edaspidigi aina vanemaks, Marlene, ja kui ta on veel natuke vanem, võib ta leida, mis need tõeliselt tähtsad asjad on. Ja ka sina saad vanemaks, tead küll…»

Marlene jõllitas Insignat kummaliselt. Siis ütles: «Jäta nüüd, ema. Sa ei usu ise ka, mida püüad mulle selgeks teha. Sa ei usu seda mitte hetkekski.»

Insigna punastas. Äkki taipas ta, et Marlene ei oletanud. Ta teadis… aga kuidas ta teadis? Insigna oli teinud oma märkuse nii siiralt, kui suutis. Oli proovinud seda tunda. Kuid Marlene oli teda pingutamata läbi näinud. See polnud ka esimene kord. Insigna oli hakanud tajuma, et Marlene vaagis muutusi hääletoonis, kõhklusi, liigutusi ja teadis alati seda, mida sa ei tahtnud teda teadvat. Küllap just seepärast oligi Insigna Marlenet kartma hakanud. Sa ei taha ju olla klaasina läbipaistev kellegi teise halvustava pilgu ees.

Näiteks, mida oli Insigna sellist öelnud, mis pani Marlene uskuma, et Maa on hävingule mõistetud? See küsimus tuli üles võtta ja läbi arutada.

Insigna tundis äkki väsimust. Kui ta ei suuda Marlenet kunagi lollitada, milleks siis üldse üritada? Ta ütles: «Noh, räägime sellest, kallis. Mida sa tahad?»

Marlene ütles: «Ma näen, et soovid tõesti teada, sellepärast vastan. Ma tahan minema pääseda.»

«Minema pääseda?» Insigna tundis, et ei suuda mõista neid lihtsaid sõnu, mida tütar oli kasutanud. «Kuhu siin minema pääseda on?»

«Rootor pole kõik, mis siin on, ema.»

«Muidugi mitte. Kuid kõik muu on rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel.»

«Ei, ema, see pole nii. Vähem kui kahe tuhande kilomeetri kaugusel on Erythro.»

«See tuleb vaevalt küll arvesse. Seal ei saa elada.»

«Inimesed elavad seal.»

«Jah, aga Kupli all. Teadlaste ja inseneride rühm elab seal sellepärast, et nad teevad hädavajalikku teadustööd. Kuppel on Rootorist palju väiksem. Kui sa tunned, et sul on siin liiga kitsas, mida sa seal siis veel teed?»

«Kuplist väljaspool on Erythrol terve maailm. Ühel päeval levivad inimesed laiali ja elavad kõikjal planeedil.»

«Võib-olla. See pole mingil juhul kindel.»

«Mina arvan, et on kindel.»

«Isegi kui on, võib see võtta sajandeid.»

«Aga see peab algama. Miks ei või mina olla osa algusest?»

«Marlene, sa oled naeruväärne. Sul on siin väga mugav kodu. Millal see kõik peale hakkas?»

Marlene surus huuled kokku, siis lausus: «Ma pole kindel. Mõne kuu eest, aga asi läheb hullemaks. Ma lihtsalt ei saa siia Rootorile jääda.»

Insigna silmitses kulmu kortsutades tütart ja mõtles: ta tunneb, et on Aurineli kaotanud, tema süda on igaveseks murdunud, ta lahkub ja karistab teda niiviisi. Ta saadab ennast viljatule maale eksiili ja hakkab seda tegu kahetsema…

Jah, selline mõtteliin on täiesti võimalik. Ta mäletas, kuidas oli ise olnud viisteist. Südamed on siis nii õrnad, et juba kerge müks võib need purustada. Teismelised paranevad kiiresti, kuid ükski viieteistaastane ei suuda seda sel ajal uskuda. Viisteist! Hiljem, hiljem tuleb see, kui…

Sellele mõtlemisest pole kasu!

Ta küsis: «Mis sind Erythro juures köidab, Marlene?»

«Ma ei tea. See on suur maailm. Kas pole siis loomulik soovida suurt maailma…» Ta kõhkles, enne kui lisas kaks viimast sõna, neid endast välja pressides: «… nagu Maa?»

«Nagu Maa!» sõnas Insigna ägedalt. «Sa pole kunagi Maal käinud. Sa ei tea Maast midagi!»

«Ma olen seda väga palju näinud, ema. Raamatukogud on täis filme Maast.»

(Jah, olid küll. Pittil oli nüüd mõnda aega olnud tunne, et sellised filmid tuleks keelu alla panna – või isegi hävitada. Ta väitis, et Päikesesüsteemist lahkulöömine oli lõplik; oli vale säilitada kunstlikku romantikat Maa suhtes. Insigna oli jõuliselt vastu vaielnud, kuid mõtles nüüd äkki, et saab Pitti mõttest aru.)

Ta ütles: «Marlene, sa ei saa otsustada nende filmide põhjal. Need idealiseerivad asju. Need räägivad enamasti kaugest minevikust, mil olukord Maal oli parem, ja isegi siis polnud see kunagi nii hea, nagu need kujutavad, et oleks olnud.»

«Isegi siis.»

«Ei, «isegi siis» mitte. Kas sa tead, mismoodi Maa välja näeb? See on elamiskõlbmatu slumm. Sellepärast inimesed sealt lahkusidki kolooniaid asutama. Inimesed läksid suurest õudsest Maa maailmast väikestesse tsiviliseeritud kolooniatesse. Mitte keegi ei taha vastupidises suunas tagasi minna.»

«Miljardid inimesed elavad ikka veel Maal.»

«See teebki Maast elamiskõlbmatu slummi. Need, kes on sinna jäänud, lahkuvad nii kiiresti, kui saavad. Sellepärast ongi ehitatud nii palju kolooniaid ja need on nii ülerahvastatud. Sellepärast me lahkusime Päikesesüsteemist siia, kallis.»

Marlene lausus vaiksemalt: «Isa oli maalane. Tema ei lahkunud Maalt, kuigi oleks võinud.»

«Ei, ta ei lahkunud. Ta jäi maha.» Ta kortsutas kulmu, üritades häält rahulikuna hoida.

«Miks, ema?»

«Jäta, Marlene. Me oleme sellest rääkinud. Paljud jäid koju. Nad ei tahtnud tuttavast kohast lahkuda. Peaaegu igal Rootori perekonnal on keegi maha jäänud. Sa tead seda väga hästi. Kas sa tahad Maale tagasi minna? On see nii?»

«Ei, ema. Sugugi mitte.»

«Isegi kui tahaksid minna, oled sa juba rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel ega pääse enam tagasi. Kindlasti mõistad seda.»

«Muidugi mõistan. Püüdsin lihtsalt öelda, et meil on siinsamas teine Maa. See on Erythro. Sinna tahan ma minna; sinna igatsen.»

Insigna ei suutnud ennast tagasi hoida. Peaaegu õudusega kuulis ta end ütlemas: «Nii et sa tahad minu juurest ära minna, nagu läks su isa?»

Marlene võpatas ja toibus siis. Ta lausus: «On see tõesti nii, ema, et tema läks sinu juurest ära? Ehk oleksid asjad teistmoodi, kui sina oleksid teisiti käitunud?» Siis lisas ta vaikselt toonil, nagu teataks, et on nüüd õhtusöögi lõpetanud: «Sina ajasid tema minema, kas pole nii, ema?»