Читать книгу Nemesis - Isaac Asimov - Страница 6

Mees istus üksinda, omaette.

Kosmoses ootasid tähed ja eriti üks konkreetne täht oma väikese maailmade süsteemiga. Vaimusilmas oli see hoopis selgem, kui see oleks olnud päriselt, kui ta akna lihtsalt läbipaistvaks muudaks.

Väike roosakaspunane täht, vere ja hävingu värvi, ja nii sobiliku nime saanud.

Nemesis!

Nemesis, Jumaliku Kättemaksu Jumalanna.

Ta mõtles jälle loole, mida oli noorena kuulnud – legendile, müüdile, jutustusele ülemaailmsest Veeuputusest, mis oli minema pühkinud patuse degenereerunud inimkonna, jättes uue alguse jaoks vaid ühe perekonna.

Seekord tulvavett ei tule. Ainult Nemesis.

Inimkond oli jälle degenereerumas ja Nemesis, mis neid ees ootas, oli asjade loogiline jätk. Enam ei tuleks Veeuputust. Ei midagi nii lihtsat kui Veeuputus.

Isegi mitte ellujäänutele, kes võiksid põgeneda… Kuhu oleks neil minna?

Millest see tuli, et ta ei tunne kurbust? Inimkond ei saaks samasugusena jätkata. See oli aeglaselt suremas omaenda väärtegude tõttu. Kui seda ootas aeglase, piinava surma asemel palju kiirem, kas oli siis põhjust kurbuseks?

Kuid Nemesise ümber tiirles üks planeet. Ümber planeedi tiirles kaaslane. Ümber kaaslase tiirles Rootor.

Muistse Veeuputuse ajal õnnestus vähestel inimestel Arkile pääseda. Tal oli ainult ähmane ettekujutus, mis see Ark oli, kuid Rootor oli selle ekvivalent. See kandis väheseid inimesi, kes pidid ohutusse kohta jõudma ja kellest pidi alguse saama uus ja palju parem inimkond.

Aga mis puutus vanasse maailma – siis ootas neid seal ainult Nemesis!

Ta mõtles sellest jälle. Punane kääbustäht, mis liigub oma vääramatul rajal. Tema enda ja ta maailmade jaoks on see ohutu. Kuid mitte Maa jaoks.

Nemesis on juba teel, Maa! Et anda voli oma Jumalikule Kättemaksule!