Читать книгу Nemesis - Isaac Asimov - Страница 8

2

Nemesisele rännates ja viimaks kohale jõudes oli Eugenia Insigna keskealiseks muutunud. Aastate jooksul oli ta endale aeg-ajalt meenutanud: see kestab meie eluaja ja meie laste eluaja, teadmata, kui kaua. See mõte tekitas temas alati masendust. Miks? Samal hetkel, kui Rootor Päikesesüsteemist lahkus, oli ta teadnud, kuhu nende tehtu vältimatult välja viib. Kõik Rootoril viibijad – kes olid kõik vabatahtlikud – olid seda teadnud. Need, kes polnud julgenud igaveseks eralduda, olid lahkunud Rootorilt enne starti, ja nende lahkujate hulgas oli… Eugenia ei lõpetanud seda mõtet. See tuli tihti ja ta püüdis seda mitte kunagi lõpuni mõelda. Nüüd olid nad siin Rootoril, aga kas Rootor oli «kodu»? See oli kodu Marlene jaoks; tüdruk polnud teistsugust kodu kunagi teadnudki. Aga tema enda, Eugenia jaoks? Kodu oli Maa ja Kuu ja Päike ja Marss ja kõik maailmad, mis olid hoidnud inimkonda läbi selle ajaloo ja esiajaloo. Nad olid hoidnud elu nii kaua, kuni elu oli olemas olnud. Mõte, et «kodu» pole siin Rootoril, klammerdus tema külge isegi praegu. Aga ikkagi oli ta veetnud esimesed kakskümmend kaheksa 15 aastat oma elust Päikesesüsteemis ja oli ka ise Maal alates oma kahekümne esimesest kuni kahekümne kolmanda eluaastani ülikooli lõputööd kirjutanud.

Imelik, kuidas mõtted Maast perioodiliselt tema juurde tagasi tulid ja viivlema jäid. Maa polnud talle meeldinud. Talle polnud meeldinud selle rahvamassid, vilets organiseeritus, anarhia mitmesugused kombinatsioonid olulistes asjades ja valitsuse surve pisiasjades. Talle polnud meeldinud viletsa ilma rünnakud, maastikule jäänud armid, saastunud ookeanid. Ta oli Rootorile tagasi tulnud tohutu tänutundega ja uue abikaasaga, kellele oli püüdnud reklaamida oma kallist väikest pöörlevat maailma – et näidata seda ka mehele korraliku, mugava ja meeldivana, nagu see oli talle endale, kes ta oli selles sündinud.

Kuid mees oli märganud üksnes selle väiksust. «Sellest tüdineb ju kuue kuuga ära,» oli ta öelnud.

Ka ta ise polnud mehe huvi palju kauemaks köitnud. Oh, nojah…

Sellest oleks ikkagi asja saanud. Mitte küll tema jaoks. Eugenia Insigna oli igaveseks maailmade vahele kadunud. Aga laste jaoks. Eugenia oli sündinud Rootoril ja suutis Maata elada. Marlene oli peaaegu kogu oma elu elanud Rootoril ja suutis elada Päikesesüsteemita, kui mitte arvestada ebamäärast tunnet, et ta on sealt pärit. Marlene lapsed ei teaks sedagi ega hoolikski. Nende jaoks oleks Maa ja Päikesesüsteem mingi müüt ja Erythro võis saada kiiresti arenevaks maailmaks.

Ta lootis seda. Marlenel oli juba veider kinnisidee seoses Erythroga, kuigi see oli tekkinud alles mõne viimase kuu jooksul ja võis sama kiiresti üle minna, kui oli tulnudki.

Igatahes oleks kurtmine tänamatuse tipp. Keegi poleks osanud arvatagi, et Nemesise ümber võiks tiirelda elamiskõlblik taevakeha. Tingimused, mis elamiskõlblikkuse lõid, olid märkimisväärsed. Kaaluge neid võimalusi ja võtke arvesse ka Nemesise lähedust Päikesesüsteemile ning te lihtsalt ei usu, et see oleks tõenäoline.

Ta asus päevaraportite juurde, millega arvuti oma hõimule iseloomuliku kannatlikkusega ootas, et saaks neid talle esitada.

Siiski ei jõudnud ta neid veel küsida, kui tema sekretär helistas ja rõivaste vasakule õlale kinnitatud väikesest nööpkõlarist kostis vaikne hääl: «Aurinel Pampas soovib teid näha. Tal pole aega kokku lepitud.»

Insigna tegi grimassi, kuid siis meenus talle, et ta ise oli poisi Marlene järele saatnud. Ta ütles: «Las tuleb sisse.»

Ta heitis kiire pilgu peeglisse ja nägi, et välimus on rahuldav. Endale tundus ta nooremana kui tema nelikümmend kaks aastat. Ta lootis, et tundub samamoodi ka teistele.

Näis rumal oma välimuse pärast muretseda, kui seitsmeteistaastane noormees pidi kohe sisse astuma, kuid Eugenia Insigna oli märganud vaest Marlenet seda poissi vaatamas ja teadis, mida selline pilk ennustab. Insigna ei uskunud, et Aurinel, kes ise oli oma väljanägemisest nii sisse võetud, võiks mõelda lapselikult trullakast Marlenest kuidagi teisiti kui naljakast lapsest. Siiski ei pidanud Marlene tundma, et ta ema on ta ebaõnnele kaasa aidanud ja käitunud poisiga kuidagi teisiti kui võluvalt.

Ta süüdistab mind niikuinii, mõtles Insigna ohates, kui poiss sisse astus naeratusega, mis polnud veel kaotanud noorukilikku ujedust.

«Noh, Aurinel,» ütles ta. «Kas leidsid Marlene?»

«Jah, proua. Täpselt sealt, kus te ütlesite ta olevat, ja rääkisin talle, et tahate, et ta sealt ära tuleks.»

«Ja kuidas ta ennast tunneb?»

«Kui teada tahate, doktor Insigna – ma ei oska öelda, on see depressioon või midagi muud, aga ta on üpris naljaka mõtte pähe võtnud. Ma ei tea, kas talle meeldib, et teile sellest räägin.»

«Noh, ega mullegi meeldi talle spioone sappa saata, kuid tal on tihti veidrad ideed ja see teeb mulle muret. Palun räägi, mida ta ütles.»

Aurinel raputas pead. «Hea küll, aga ärge talle öelge, et mina midagi rääkisin. See on tõesti hullumeelsus. Ta ütles, et Maa hävib.»

Ta ootas, et Insigna naerma hakkaks.

Naine ei hakanud. Selle asemel ta plahvatas. «Mida? Mis sundis teda nii ütlema?»

«Ma ei tea, doktor Insigna. Ta on väga nutikas laps, teate küll, aga tal tekkivad sellised naljakad ideed. Või ta tegi mind lihtsalt narriks.»

Insigna katkestas teda. «Just täpselt seda ta võiski teha. Tal on kummaline huumorimeel. Nii et kuula, ma ei taha, et sa seda veel kellelegi kordad. Ma ei taha, et hakkaksid liikuma tobedad jutud. Saad aru?»

«Muidugi, proua.»

«Ma mõtlen seda tõsiselt. Mitte üks sõna.»

Aurinel noogutas kiiresti.

«Aga aitäh, et mulle teatasid, Aurinel. See oli tähtis. Ma räägin Marlenega ja selgitan välja, mis teda vaevab – ja ma ei ütle talle, et sina sellest rääkisid.»

«Aitäh,» lausus Aurinel. «Aga üks asi veel, proua.»

«Mis on?»

«Kas Maa hävib?!»

Insigna jõllitas talle otsa ja naeris siis sunnitult. «Muidugi mitte! Võid nüüd minna.»

Insigna vaatas talle järele ja soovis siiralt, et oleks suutnud veenvamalt eitada.

3

Janus Pitt oli muljetavaldava välimusega, mis oli aidanud tal Rootori tippametnikuna võimule tõusta. Kolooniate moodustamise alguspäevadel oli edutatud keskmisest kasvust lühemaid inimesi. Siis mõeldi ruumi ja ressursside kokkuhoiust iga üksiku indiviidi kohta. Viimaks oli niisugune ettevaatus ebavajalikuks tunnistatud ja sellest loobutud, kuid eelarvamused istusid endiselt varasemate kolooniate elanike geenides ja tavaline rootorlane oli üks-kaks sentimeetrit lühem kui hilisemate kolooniate keskmised kodanikud.

Pitt oli siiski pikk, terashallide juuste, pikerguse näo, sügavsiniste silmade ja endiselt heas vormis kehaga, hoolimata faktist, et ta oli viiskümmend kuus.

Pitt tõstis pilgu ja naeratas, kui Eugenia Insigna sisenes, kuid tundis tavalist väikest rahutushoogu. Eugenias oli alati midagi ärevusttekitavat, isegi väsitavat. Tal olid need Põhjused (suure algustähega), millega oli raske tegeleda.

«Tänan, et mu vastu võtad, Janus,» sõnas naine, «nii lühikese etteteatamisega.»

Pitt katkestas oma töö arvutis ja naaldus toolil tagasi, püüdes mõjuda lõõgastunult.

«Tule-tule,» ütles ta, «me ei pea nii ametlikud olema. Oleme ju ammu tuttavad.»

«Ja koos palju läbi teinud,» märkis Insigna.

«Oleme tõesti,» kinnitas Pitt. «Ja kuidas su tütrel läheb?»

«Tegelikult temast ma tahtsingi rääkida. Kas kilbid on sees?»

Pitti kulmud kerkisid. «Miks kilbid? Mida siin varjata on ja kelle eest?»

See küsimus tuletas Pittile meelde, kui veidras olukorras Rootor asus. See oli igas praktilises mõttes Universumis üksinda. Päikesesüsteem oli rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel ja ühtki muud mõistuslike asukatega maailma ei pruukinud olla sadade valgusaastate kaugusel, aga võib-olla ka miljardite valgusaastate kaugusel mitte üheski suunas.

Rootorlasi võisid ju kimbutada üksindus ja ebakindlus, ent nad ei pidanud kartma mingit sekkumist väljastpoolt. Nojah, peaaegu ei pidanud kartma, mõtles Pitt.

Insigna ütles: «Sa tead, mida siin varjata on. Sa oled alati ise saladust nõudnud.»

Pitt aktiveeris kilbi ja lausus: «Kas võtame selle jutu jälle üles? Palun, Eugenia, see kõik on kokku lepitud. See oli kokku lepitud, kui me neliteist aastat tagasi lahkusime. Ma tean, et sa selle üle ikka ja jälle juurdled…»

«Selle üle juurdlen? Miks mitte? See on minu täht,» viipas ta käega justkui Nemesise poole. «Minu vastutus.»

Pitti lõualihased tõmbusid pingule. Kas peame kõik selle jälle läbi arutama? mõtles ta.

Valjusti ütles ta: «Me oleme varjatud. Nii, mis sulle siis muret teeb?»

«Marlene. Mu tütar. Ta on kuidagi teada saanud.»

«Mida teada?»

«Nemesise ja Päikesesüsteemi kohta.»

«Kuidas ta võiks teada? Kui sa just ise talle ei rääkinud?»

Insigna laiutas abitult käsi. «Muidugi ei rääkinud, aga mul pole tarviski. Ma ei tea, kuidas saab nii olla, aga miskipärast paistab Marlene kõike kuulvat ja nägevat. Ja väikeste asjade põhjal, mida ta kuuleb ja näeb, mõtleb ta ise asju välja. Ta on seda alati suutnud, kuid viimasel aastal on see palju hullemaks läinud.»

«Nojah siis… Ta mõistatab ja mõnikord mõistatab õigesti. Ütle, et tal pole õigus, ja vaata, et ta sellest ei räägiks.»

«Aga ta on juba rääkinud ühele noormehele, kes mulle ütlema tuli. Sellepärast ma teangi. Aurinel Pampas. Ta on peresõber.»

«Ah jah. Tean teda – mõnevõrra. Lihtsalt ütle talle, et ta ei kuulaks fantaasiaid, mille on välja mõelnud üks väike tüdruk.»

«Ta ei ole väike tüdruk. Ta on viisteist.»

«Tema jaoks on ta väike tüdruk, usu mind. Ma ütlesin, et tean seda noormeest. Mul on mulje, et ta tahab väga täiskasvanu olla, ning mäletan, et kui olin temavanune, siis ei pakkunud mulle viieteistaastased tüdrukud mingit huvi, eriti kui nad olid…»

Insigna sõnas kibedalt: «Saan aru. Eriti kui nad olid lühikesed, trullakad ja tavalised. Kas see loeb midagi, et ta on väga intelligentne?»

«Sulle ja mulle? Kindlasti. Aurinelile kindlasti mitte. Kui tarvis, siis räägin poisiga. Sina räägi Marlenega. Ütle talle, et see mõte on naeruväärne, et see pole tõsi ja et ta ei tohi häirivaid muinasjutte levitada.»

«Aga mis siis, kui see on tõsi?»

«Ei tule kõne allagi. Kuule, Eugenia, sina ja mina oleme seda võimalust aastaid varjanud ning oleks parem, kui me varjamist jätkaksime. Kui jutt liikvele läheb, hakatakse liialdama ja selles küsimuses tekkib sentimentaalsus – kasutu sentimentaalsus. See üksnes tõmbab meie tähelepanu kõrvale töölt, millega oleme tegelenud juba Päikesesüsteemist lahkumisest saadik ja millega oleme ka edaspidi hõivatud veel mitu põlvkonda.»

Naine vaatas talle otsa – šokeeritult, uskumatult.

«Kas sul tõesti pole tundeid Päikesesüsteemi ja Maa vastu – maailma vastu, millest on pärit inimkond?»

«Jah, Eugenia, mul on igasuguseid tundeid. Kuid need on sisemised ja ma ei luba neil mõjule pääseda. Me lahkusime Päikesesüsteemist, arvates, et inimkonnal on aeg levida. Olen kindel, et teised järgnevad meile; võib-olla nad juba teevadki seda. Oleme muutnud inimkonna galaktiliseks fenomeniks ega tohi enam mõelda üksiku planetaarse süsteemi terminites. Meie töö on siin.»

Nad jõllitasid teineteisele otsa, siis ütles Eugenia lootusetuse varjundiga: «Rääkisid mulle jälle augu pähe. Sa oled mulle nii palju aastaid auku pähe rääkinud.»

«Jah, aga järgmisel aastal pean seda jälle tegema ja ülejärgmisel aastal jälle. Sa ei võta õppust, Eugenia, ja sa väsitad mind. Esimesest korrast oleks pidanud piisama.» Ja ta pööras eemale, tagasi oma arvuti juurde.