Читать книгу Nemesis - Isaac Asimov - Страница 7

Marlene oli viimati näinud Päikesesüsteemi, kui oli natuke üle aasta vana. Muidugi ei mäletanud ta seda.

Ta oli sellest palju lugenud, kuid tal ei tekkinud kunagi tunnet, et see süsteem võis kunagi olla tema osaks või tema selle osaks.

Kogu oma viieteistkümnest eluaastast mäletas ta ainult Rootorit. Ta oli sellest alati mõelnud kui suurest maailmast. Lõpuks oli selle läbimõõt ju kaheksa kilomeetrit. Kümneseks saamisest saadik oli ta aeg-ajalt trenni mõttes kõndima läinud – kord kuus, kui õnnestus – ja mõnikord valinud madala gravitatsiooniga rajad, et saaks natuke liuelda. See oli alati lõbus. Kas liuglesid või kõndisid, aga Rootor liikus muudkui edasi ja edasi oma hoonete, parkide ja farmidega ja põhiliselt oma inimestega.

See kõndimine võttis tal terve päeva, kuid emal polnud selle vastu midagi. Ta ütles, et Rootor on täiesti turvaline. «Mitte nagu Maa,» ütles ta, kuid ei öelnud, miks pole Maa turvaline. «Unustame selle,» ütles ta.

Need olid inimesed, kes Marlenele kõige vähem meeldisid. Räägiti, et uue rahvaloenduse kohaselt on neid Rootoril kuuskümmend tuhat. Liiga palju. Kaugelt liiga palju. Nad kõik püüdsid paista teistsugused, kui nad olid. Marlene vihkas nende võltside nägude vaatamist, kui teadis, et seespool on midagi hoopis muud. Kuid ta ei tohtinud selle kohta midagi öelda. Nooremana oli ta vahel üritanud, kuid ema oli vihastanud ja käratanud, et ta kunagi enam midagi niisugust ei ütleks.

Vanemaks saades nägi ta valskust selgemini, aga see häiris teda vähem. Ta oli õppinud seda tõsiasjana võtma ning veetis võimalikult palju aega iseendaga ja oma mõtetega.

Viimasel ajal mõtles ta tihtipeale Erythrost – planeedist, mille ümber nad olid tiirelnud peaaegu kogu tema elu. Ta ei teadnud, miks tal sellised mõtted tulevad, kuid ta võis kummalistel kellaaegadel vaatlusruumi lipsata ja planeeti lihtsalt näljaselt jõllitada, soovides seal viibida – just seal, Erythrol.

Tema ema küsis kannatamatult, miks ta peaks tahtma seal tühjal viljatul planeedil olla, kuid ta ei osanud kunagi vastata. Ta ei teadnud. «Ma lihtsalt tahan,» võis ta öelda.

Ta vaatas seda ka praegu, üksinda vaatlusruumis. Rootorlased ei käinud siin peaaegu kunagi. Nad kõik olid seda juba näinud, arvas Marlene, ja mingil põhjusel polnud neil Erythro vastu mingit huvi.

Seal see oli: osalt valguses, osalt varjus. Tal oli ähmane mälestus, kuidas teda süles hoiti, et ta saaks vaadata planeeti nägemisvälja ujumas, nähes seda mõne aja pärast iga kord alati suuremana, kui Rootor kõigi nende aastate eest üha lähemale lendas.

Oli see päris mälestus? Lõpuks hakkas ta siis juba peaaegu neli saama, nii et võis olla küll.

Kuid nüüd varjutasid seda mälestust – oli see siis päris või mitte – muud mõtted, kui hakkas aina selgemini pärale jõudma mõistmine, kui suur on üks planeet. Erythro läbimõõt oli üle kaheteistkümne tuhande kilomeetri, mitte kaheksa. Ta ei suutnud sellist suurust hoomata. See ei paistnud ekraanil nii hiiglaslik ja ta ei suutnud ette kujutada, et seisab selle peal ja ümberringi on sadu – või isegi tuhandeid – kilomeetreid. Aga ta teadis, et tahab seda teha. Väga tahab.

Aurinel ei tundnud Erythro vastu huvi, mis valmistas pettumust. Poiss ütles, et tal on muudki, millest mõelda, näiteks kolledžisse astumisest. Ta oli seitseteist ja pool. Marlene oli alles äsja viisteist saanud. Pole suurt vahet, mõtles ta mässuliselt, tüdrukud arenevadki kiiremini.

Või vähemalt peaksid. Ta vaatas oma keha peale alla ja mõtles oma tavalise jahmatuse ja pettumusega, et miskipärast näeb ta ikka veel välja nagu laps, lühike ja töntsakas.

Ta vaatas jälle Erythrot, suurt, ilusat ja mahepunast neis kohtades, kus see oli valgustatud. See oli piisavalt suur, et planeet olla, kuid ta teadis, et tegelikult oli see kaaslane. See tiirles ümber Megase ja hoopis Megas (veel õige palju suurem) oli planeet, kuigi kõik ka Erythrot selleks nimetasid. Need kaks, Megas ja Erythro, ja ka Rootor tiirlesid ümber oma tähe, Nemesise.

«Marlene!»

Marlene kuulis häält oma seljataga ja teadis, et see oli Aurinel. Viimasel ajal oli ta poisiga aina napisõnalisemaks muutunud ja selle põhjus pani ta häbenema. Talle meeldis, mismoodi poiss tema nime ütleb. Ta hääldas seda õigesti. Kolm silpi – Mar-LEE-ne – koos natuke põriseva «r»-iga. Selle kuulmine soojendas ta südant.

Ta pööras ringi ja pomises: «Tere, Aurinel,» üritades mitte punastada.

Poiss irvitas. «Jõllitad Erythrot, eks?»

Ta ei vastanud selle peale. Muidugi, just seda ta tegigi. Kõik teadsid, mida ta Erythro vastu tunneb. «Kuidas sina siia sattusid?» (Ütle, et tulid mind otsima, mõtles ta.)

Aurinel vastas: «Su ema saatis mu.»

(Oh, nojah.) «Miks?»

«Ta ütles, et olid pahas tujus ja et iga kord, kui sa ennast haletsema hakkad, tuled siia üles, ja ma pidin tulema ja su alla tooma, sest ta ütles, et siia jäädes muutud sa veel pahuramaks. Nii et miks sul siis paha tuju on?»

«Mul ei ole. Ja kui ongi, siis on selleks põhjus.»

«Mis põhjus? Lase aga tulla. Sa pole enam väike laps. Suudad ennast väljendada küll.»

Marlene kergitas kulme. «Väljendun üsna selgesti, tänan sind. Mu põhjus on see, et ma tahaksin rännata.»

Aurinel hakkas naerma. «Sa oled ju rännanud, Marlene. Oled rännanud rohkem kui kaks valgusaastat. Mitte keegi terves Päikesesüsteemi ajaloos pole rännanud isegi murdosa valgusaastast. Välja arvatud meie. Nii et sul pole õigust kurta. Sa oled Marlene Insigna Fisher, galaktikarändur.»

Marlene sundis end itsitama. Insigna oli tema ema neiupõlvenimi ja millal iganes Aurinel need kolm nime täielikult välja ütles, andis ta au ja grimassitas, aga seda polnud ta nüüd enam juba tükk aega teinud. Marlene arvas, et sellepärast, et poiss hakkas täiskasvanuks saama ja pidi väärikust harjutama.

Ta ütles: «Seda rännakut ei mäleta ma üldse. Sa tead, et ei mäleta, kuid see, et ma ei suuda meenutada, ei loe midagi. Me lihtsalt oleme siin, rohkem kui kahe valgusaasta kaugusel Päikesesüsteemist, ja me ei pöördu kunagi tagasi.»

«Kust sa tead?»

«Kuule nüüd, Aurinel. Oled sa kunagi kuulnud kedagi tagasipöördumisest rääkimas?»

«Noh, isegi kui me ei lähe, kes sellest hoolib? Maa on ülerahvastatud ja ka kogu Päikesesüsteem hakkas selliseks muutuma ning on tühjaks ammutatud. Ongi parem, et sealt minema läksime – ja oleme kõige isandad, mida vaatleme.»

«Ei, me ei ole. Me küll vaatleme Erythrot, aga me ei lähe sinna alla, et olla isandad.»

«Muidugi lähme. Meil on Erythrol väga hästi töötav Kuppel. Sa tead seda.»

«Mitte meie jaoks. Kõigest mõnedele teadlastele. Ma räägin meist. Nad ei lase meil sinna alla minna.»

«Mõne aja pärast,» lausus Aurinel rõõmsalt.

«Muidugi, kui ma olen juba vana naine. Või surnud.»

«Asi pole üldse nii halb. Igatahes, tule siit välja maailma ja tee oma ema õnnelikuks. Ma ei saa siia jääda. Mul on tegemist. Dolorette…»

Marlene tajus undamist kõrvus ega saanud täpselt aru, mida Aurinel pärast seda ütles. Piisas kuuldustki – Dolorette!

Marlene vihkas Dolorette’i, kes oli pikk ja… ja mõttelage.

Aga mis sellest kasu oli? Aurinel oli tüdrukust sisse võetud ja Marlene teadis juba talle otsa vaadates täpselt, mida ta Dolorette’i vastu tunneb. Ja nüüd oli poiss saadetud Marlenet otsima ja raiskas lihtsalt oma aega. Marlene teadis, et just nii poiss ennast tundiski, ja ta teadis ka, kui innukalt too tahtis tagasi pääseda selle… selle Dolorette’i juurde. (Miks ta küll alati teadis, mida keegi mõtleb? Mõnikord ta lausa vihkas seda.)

Äkitselt tahtis Marlene talle haiget teha, leida sõnu talle piina valmistamiseks. Kuid siiski tõelisi sõnu. Ta ei hakkaks valetama. Ta ütles: «Me ei lähe kunagi tagasi Päikesesüsteemi. Ma tean, miks.»

«Oh, miks siis?» Kui Marlene kõhklema jäi, lisas poiss: «Mõistatus?»

Marlene oli lõksu püütud. Ta poleks tohtinud seda öelda. Ta pomises: «Ma ei taha öelda. Ma ei peaks seda teadma.» Kuid ta tahtis öelda. Praegusel hetkel tahtis ta, et kõik ennast halvasti tunneksid.

«Aga mulle sa ju ütled. Me oleme ju sõbrad, eks?»

«Oleme või?» küsis Marlene. Ta lausus: «Hea küll, ma ütlen sulle. Me ei lähe kunagi tagasi, sest Maa hävib.»

Aurinel ei reageerinud, nagu Marlene oli oodanud. Ta purskas laginal naerma. Tal läks rahunemiseks natuke aega ja tüdruk jõllitas teda nördinult.

«Marlene,» ütles ta, «kust sa seda kuulsid? Oled vist õudukaid vaadanud.»

«Ei ole!»

«Aga mis sunnib sind midagi taolist ütlema?»

«Sest ma tean. Oskan öelda. Selle põhjal, mida inimesed räägivad, mida nad ei räägi ja mida nad teevad, kui ise ei tea, et teevad seda. Ja asjadest, mida arvuti mulle ütleb, kui ma õigeid küsimusi esitan.»

«Mida see sulle siis ütleb?»

«Ma ei kavatse sulle öelda.»

«Kas poleks võimalik? Õige natuke võimalik…» ja ta tõstis vahemaad näidates kaks teineteisele väga lähedal hoitud sõrme, «…et sa kujutad endale midagi ette?»

«Ei, see pole võimalik. Maa ei hävi otsekohe – võib-olla veel mitte tuhande aasta jooksul –, kuid see hävib.» Ta noogutas pühalikult, nägu pinges. «Ja miski ei saa seda peatada.»

Marlene pööras selja ja kõndis minema, vihane Aurineli peale, et too oli temas kahelnud. Ei, mitte temas kahelnud. See oli midagi enamat. Ja nüüd ongi käes. Ta oli öelnud liiga palju ja polnud sellest midagi saanud. Kõik oli valesti.

Aurinel jõllitas talle järele. Naer oli tema kenalt poisilikult näolt kadunud ja kulmude vahele murekorts tekkinud.