Читать книгу Üleilmastumine ja globaalprobleemid - Jaak Valge - Страница 10

Kronoloogia on üleilmastumise teemal peetud vaidlustes mõiste kõrval teine oluline probleem. Kas üleilmastumine on tänapäevane nähtus või algas see mitu põlvkonda, sajandit või isegi miljonit aastat tagasi? Kas tegemist on tsüklilise fenomeniga või kulgeb üleilmastumine tõusvas joones? Vastuseid, mis muidugi sõltuvad üleilmastumise definitsioonist, on mitmesuguseid.

Globaalseid finantsteenuseid pakkuv gigantkompanii Merrill Lynch and Co, Inc ostis 1999. aastal USA tähtsamates päevalehtedes avaldamisruumi, et üllitada sõnum: maailm praegusel kujul on kümme aastat vana. Ehk on iseloomulik, et see ettevõte sattus vähem kui kümne aasta pärast, 2008. aasta sügisel raskustesse ja müüdi maha. Ent suurem osa sotsiaal- ja poliitikateadlasi ning nendega kaasa läinud tavaarvamus on globaliseerumist vaadelnud samamoodi kui Merrill Lynch, teisisõnu – hiljuti alanud protsessina. Globaliseerumise stardiks peab see lähenemine kas 1973. aasta Jom Kippuri sõjale ja naftašokile järgnenud neoliberalistliku majanduspoliitika domineerimise algust, demokratiseerumise kolmanda laine algust samal ajal, massiivse immigratsiooni algust Euroopasse ja sisserännu kasvu Põhja-Ameerikasse 1970.–1980. aastatel, Hiina majanduse liberaliseerimise katseid alates 1973. aastast, Aasia tiigrite, Taiwani, Hongkongi, Singapuri ja Lõuna-Korea ülikiiret majanduskasvu 1970.–1980. aastatel, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ehk IKT integreeritud süsteemide leiutamist ja kasutamise algust samal ajal või ka kommunistliku idabloki kokkuvarisemist 1980. aastate lõpul. Selle lähenemisnurga pooldajad tunnistavad, et globaalsed suhted olid olemas varemgi, aga väidavad, et 20. sajandi viimastel aastakümnetel intensiivistusid need otsustavalt. Nende arvates koges inimkond just siis esimest globaalset revolutsiooni ning järsku hüpet uude reaalsusse. Sotsioloog Ulrich Becki arvates iseloomustas uut etappi ebastabiilsus – modernsus murdis välja klassikalise industriaalühiskonna piiridest ja võttis uue, riskiühiskonna kuju.

Ajalooline lähenemisviis paigutab üleilmastumise algpunkti märksa varasemasse aega, aga kui varasesse, on jälle diskussiooni objekt. Globaliseerumist on raske mõõta. Isegi kui jõutaks kokkuleppele, mis näitajaid kasutada, kerkiksid ikka probleemid, sest suurem osa andmestikust on kogutud riigist või mõnest teisest territoriaalsest üksusest ning mitmed nüüdisaja globaliseerumisindeksid ei ole rakendatavad juba paarikümne aasta taguse aja puhul isegi juhul, kui andmed oleksid kättesaadavad. Jan Aart Scholte on kinnitanud, et globaliseerumise täpset alguspunkti pole olemas ning mis tahes katse tuvastada esimene globaalne tegu oleks juhuslik. Selle asemel, et laskuda küpsena ja tänapäevasel kujul mingisse ajaloolisse staadiumisse, ilmus üleilmalisus pigem vahelduva ja laialivalguva sosinana.

Aga ega periodiseerimine tähendagi mehhaanilist joonetõmbamist, see on tõepoolest alati rohkem või vähem kunstlik. Veelahe tõmmatakse pigem sinna, kus uus saavutab ülekaalu. Osa teadlasi väidab, et see uus oli maadeavastamine: globaliseerumine algaski koos maadeavastuste ajastuga kas siis 15. sajandil või 1492. aastal, mil eurooplased avastasid Ameerika. Teised seovad globaliseerumise alguse majandusliku ja poliitilise moderniseerumisega, mis algas Euroopas ning lääne siirderiikides (USA-s, Kanadas,Austraalias, Uus-Meremaal) 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses. Paljud uurijad on rõhutanud, et kauplemine, ränne ja investeerimine riikide vahel oli näiteks 19. sajandi lõpul sama hoogne kui 21. sajandi alguses, võib-olla isegi intensiivsem. Sellele tuginedes kinnitavad paljud analüütikud, et praeguses globaliseerumises pole midagi uut.

Käesolev käsitlus on üles ehitatud lähenemisele, mille kohaselt üleilmastumine on 19. sajandi algul käivitunud protsess. Nagu eelmises osas kirjeldatud, hoogustusid 19. sajandil demograafilise ülemineku käigus Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rahvastikukasv ja -ränne ning see muutis maailma selle asukate jaoks järsult väiksemaks. Teiseks hakkas just 19. sajandi algusest järsult kiirenema maailma majanduskasv ning majanduslik integratsioon. Nii ränderevolutsiooni, kapitalismi leviku kui ka hilisemate rahvastiku- ja majandusprotsesside eelduseks oli individualiseerumine, mis vabastas inimese fatalismist ega välistanud eneseteostusvõimaluste otsinguid uutes maades ja valdkondades. Traditsioonilise mõtteviisi nõrgenemine ning eneseteostuse lahtirakendamine sünnipäritolust andis üleilmastumisele olulise tõuke, teisalt toetasid ränderevolutsioon ja kapitalism omakorda edasist individualiseerumist. Kapitalism on orienteeritud kapitali investeerimisele ja tootmise laiendamisele hoopis tugevamini kui varasemad majandussüsteemid, kus vaba raha ei investeeritud, vaid tavaliselt lihtsalt hoiustati kulla või juveelidena või kulutati kodumaal prestiižikatele ehitistele ja kunstiteostele, nagu kirikud ja maalid. Investeerimine eeldab aga isiklikke valikuid, riskivalmidust, laiemat haaret ning rahategemisvõimaluste otsimist igal pool maailmas.

19. sajandi esimesel poolel toimus oluline murrang tehnoloogia arengus: merel ja raudteel võeti kasutusele aurujõud. Majanduse globaliseerumise seisukohalt on väga oluline, et seoses sellega intensiivistusid 19. sajandi kolmandast kümnendist ka rahvusvaheline kaubandus ning kapitalivoogude liikumine.

Edaspidi, välja arvatud paarikümnel aastal kahe maailmasõja vahel, jätkus nii rahvastiku välisrände, rahvusvahelise kaubanduse kui ka rahvusvaheliste kapitalivoogude laienemine. Ainuüksi 20. sajandil kasvas tööstustoodang 50 korda ning 20. sajandi vältel pakutud kaupade ja teenuste maht ületas kogu eelnenud inimühiskonna ajaloo oma.

19. sajandi eelse ajaga võrreldes võib viimase kahe sajandi muutusi pidada tormilisteks (vt diagramm 2). Sisemajanduse kogutoodang (SKT) ühe inimese kohta on 19. sajandi kolmandast kümnendist tõusnud vapustava kiirusega: kui meie ajaarvamise algusest 1820. aastani kasvasid rahvaarv ja SKT keskmiselt 0,1 protsenti aastas, siis 1820. aastast on rahvaarvu kasvukiirus kümnekordistunud ning SKT kasvukiirus kahekümnekordistunud. Pärast 1820. aastat on SKT isiku kohta kasvanud peaaegu kümme, rahvaarv aga kuus korda. Kahesaja aastaga, mis on inimkonna varasema ajalooga võrreldes lühike ajaviiv, on maailm tundmatuseni muutunud, ning tulenevalt viisist, kuidas inimtsivilisatsioon neile muutustele reageeris, ka üleilmastunud.