Читать книгу Üleilmastumine ja globaalprobleemid - Jaak Valge - Страница 12

Tunnustades, et üleilmastumine algas koos rahvastiku- ja majandusprotsesside järsu kiirenemise ja teisenemisega 19. sajandil, tunnustame ühtlasi, et sellele eelnesid mitmed vajalikud muutused. Nende arvestamine võimaldab vähemalt osaliselt ühendada eri lähenemisviise.

Futurist Alvin Toffler on näiteks pidanud globaliseerumise esimeseks laineks juba inimtsivilisatsiooni üleminekut küttimiselt ja koriluselt põllumajandusele ning paiksele eluviisile. Teiseks laineks oli tema arvates üleminek tööstusühiskonda ning kolmandaks need sotsiaalsed muutused, mis toimusid siis, kui hakkas kujunema digitaalühiskond.

Anthony Hopkinsi töögrupp Cambridge’i ülikoolist peab esimeseks üleilmastumise vormiks, mida maailm koges ligikaudu 17. sajandini, arhailist globaliseerumist. Keskaegne kolonialism ei tähendanud üksnes konkreetse regiooni allutamist, vaid endise kodumaa organisatsioonivormide paljundamist uues keskkonnas. Ekspansiooni ei kandnud monarhia või riik, vaid pigem aadlike, preestrite, kaupmeeste, linnakodanike ja talupoegade ühendused. Arhailise globaliseerumise puhul toimisid globaalsed sidemed peamiselt linnade vahel. Arhailisele globaliseerumisele järgnes protoglobaliseerumine, mis oli domineeriv vorm 19. sajandini. Protoglobaliseerumine tõi kaasa arenenumad institutsioonid ja tehnoloogia. Kaubandus ja migratsioon kasvasid üleilmastumise arhailise vormiga võrreldes järsult, kuid globaliseerumine oli jätkuvalt riigiväline, riikide institutsioonid seda ei toetanud.

Modernset globaliseerumist defineerib Anthony Hopkins seevastu läbi kahe uue nähtuse tõusu. Nimelt kujunesid 19. sajandi algusest üleilmastumise kandjateks rahvusriik ja industrialiseerimine. Sellele omakorda järgnenud postkoloniaalne globaliseerumine on nüüdisaegne vorm, mille algus on dateeritud 20. sajandi keskpaika. Postkoloniaalse globaliseerumise perioodil kujunevad regiooniüleste organisatsioonide ja piirkondliku lõimumise uued vormid ning rahvusriigi tähtsus langeb järk-järgult. Maailmamajanduses kasvab hargmaiste ettevõtete tähtsus.

Austraalia ajaloolane Robbie Robertson on fikseerinud maailmastumise kolm lainet. Esimene, mis algas pärast 1500. aastat, keskendus regionaalse kaubanduse globaliseerumisele. Teine, pärast 1800. aastat alanud laine sai tõuke industrialiseerimisest. Kolmas tulenes maailmakorra uuest arhitektuurist, mis kujunes 1945. aasta järel.

Maailmapanga uurimismeeskonna lähenemine on Ühendriikide- ja läänekeskne ning eristab samuti kolme lainet. Esimese vältel, aastail 1870–1914, muutus USA üheks maailma rikkamaks riigiks, eksportides toor- ning toiduaineid ning importides tööjõudu, kapitali ja institutsioone. Järgnenud globaalne taganemine natsionalismi ja protektsionismi Esimese maailmasõja, suure depressiooni ja Teise maailmasõja ajal vähendasid märkimisväärselt rahvastikurännet, globaalset kaubandust ja rahvusvahelisi kapitalivoogusid. Teine globaliseerumislaine hõlmas aastaid 1945–1980, mil järsult kasvas valmistoodete väliskaubandus. Kaubanduse liberaliseerimises osalesid siiski ainult arenenud riigid. Rahvusvahelised kapitalivood ja migratsioon olid veel üldiselt kitsendatud. Globaliseerumise teise etapi raugemisel globaliseerumistrend tervikuna siiski ei katkenud nagu pärast esimest lainet. Rahvastikuvananemine läänes toetas immigratsiooni ning kõrge inflatsioon 1970. aastatel muutusi globaalses kaubanduses, mis lõpptulemusena viisid tänapäevani kestva kolmanda globaliseerumislaineni. Sel perioodil on nii globaalsed kapitalivood kui tööjõuränne hoogustunud plahvatuslikult.

Ajalehe New York Times juhtkolumnist ja globaliseerumisteemalise raamatu „Lexus ja oliivipuu” (eesti keeles 2003) autor Thomas L. Friedman on käsitlenud üleilmastumist kui protsessi, mis algas 19. sajandi keskel, ent katkes 1920. aastate lõpul. Teine globaliseerumislaine algas Friedmani arvates 1989. aastal Berliini müüri langemisel pärast külma sõja lõppu.

Hollandi uurijad Ruud Lubbers ja Jolanta Koorevaar on lähtunud eeldusest, et areng on olnud etapiline. Nende väitel on globaliseerumine moderniseerumise, laiemas mõttes valgustuse tulemus. Lubbers ja Koorevaar leiavad, et globaliseerumise vundamendiks on niisugused nähtused nagu Euroopa rahvusriigi tüüpi ühiskonnamudel, kapitalistlik turg ning ratsionaalselt kasutatav tehnoloogia. Uus tehnoloogia lihtsustas reisimist ja piiriülest suhtlust ning kapitalistlik turumajandus muutis kasulikuks kaubanduse ja ülemeremaade koloniseerimise. Rahvusriigile rajatud poliitiline süsteem andis Euroopale globaliseerumiseks vajaliku poliitilise stabiilsuse ning sõjalise jõu. Globaliseerumise juured ulatuvad Lubbersi ja Koorevaari järgi 15. sajandisse.

Kogu üleilmastumisprotsessi on Lubbers ja Koorevaar võrrelnud piima keetmisega. 15. sajandist hakkas globaliseerumispiim soojenema. 1945. aastal näis, et piim juba teataval määral aurab. Nimelt toimusid pärast Teist maailmasõda olulised ülemaailmsed poliitilised nihked: Euroopas kujunenud riikide süsteem muutus eeskujuks kogu maailmale, kolooniad iseseisvusid. Riikidevahelisi suhteid reguleeriti varasemast enam, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sünd kiirendas rahvusvaheliste standardite kujunemist. Teise maailmasõja ja 1989. aasta vahel toimis maailmasüsteem siiski külma sõja reeglite järgi – kapitalistlikku maailma domineeris USA, kommunistlikku maailma Nõukogude Liit ning Kolmas Maailm kujunes blokivälistest arengumaadest.

1980. aastate lõpul, mil Berliini müüri langemisega lõppes Teine maailmasõda, tõusis globaliseerumispiim Lubbersi ja Koorevaari väitel keema. Ähmastusid mitte ainult jaotusjooned Esimese, Teise ja Kolmanda Maailma vahel, vaid ka maailm ise sattus segaduste ajajärku: sellised mõisted nagu rahvusriik, rahvuslik julgeolek, rahvuslik majandus näisid kaotavat sisu. Lubbersi ja Koorevaari järgi tähendab see, et maailma globaliseerumine käivitus 1990. aastate algusest.

Käesolev raamat vaatleb maadeavastusi, inimkonna vaimset arengut, kapitalistliku süsteemi kujunemist ja tehnoloogilist edenemist globaliseerumise eeltingimustena. Lubbersi ja Koorevaari kujundiga jätkates tehti globaliseerumisele tuli alla juba inimkonna tekkides, siis, kui inimene õppis tuld kasutama, ning 15. sajandist on leek järjest paisunud. Üleilmastumine ise algas 19. sajandil, pärast Napoleoni sõdu, ning tipnes esialgu 1914. aastaga. Järgnes deglobaliseerumine kahe maailmasõja vahel, kui rahvastikuränne ja rahvusvaheline kaubandus kahanesid. Pärast Teist maailmasõda kogus protsess aga uuesti hoogu, laienedes esialgu ainult läänemaades ning nende mõjusfääris olevates riikides, muutis oma vormi, laienes ja intensiivistus pärast 1973. aasta Jom Kippuri sõda ning naftašokki.

Niimoodi jaguneb üleilmastumisprotsess käesoleva vaatenurga kohaselt järgmistesse perioodidesse: esimene faas aastatel 1820–1914; deglobaliseerumine aastatel 1914–1945; üleilmastumise teine faas 1945–1973, millele on järgnenud kolmas, neoliberalistlik faas. Nimelt tõstsid naftat tootvad Lähis-Ida riigid 1973. aasta oktoobris toimunud Iisraeli-Araabia sõja järel järsult nafta hinda ja piirasid selle müüki. Järgnes lääneriikide majanduspoliitika järsk muutus, domineerima hakkas neoliberalistlik majanduspoliitika. Jaapan ja mitmed Lääne-Euroopa riigid lasksid 1973. aastal oma valuuta ujuma. Õhtumaal jätkus individualiseerumine, mis levis ka mujale. Rahvastikukoostis teisenes läänes rahvastikuvananemise tulemusena tööealiste kahjuks ning sisseränne lääneriikidesse kasvas järsult.

1990. aastatest tõmmati seoses poliitiliste muutustega üleilmastumisprotsessi peaaegu kogu maailm. Nii oleks ka 1989. või 1990. aastat üsna loogiliselt võimalik pidada viimase üleilmastumisperioodi alguseks. Neoliberalistliku ideoloogia ja poliitika varasemat kujunemist, samuti rahvastikuprotsesse arvestades on siinkohal eelistatud siiski 1973. aastat.

Üleilmastumise stardi piiritlemisel 1820. aastaga, erinevalt Maailmapanga ja mitmest teisestki periodiseerimisskeemist, kus eelistatakse 1870. aastat, on mitu põhjendust. Esiteks sai suuremahuline väljaränne lääneriikidest hoo sisse juba enne 19. sajandi viimast veerandit ning ka maailmakaubanduse kiire kasv algas 1820. aastatest. Angus Maddisoni järgi kasvas maailmakaubandus perioodil 1500–1820 aastas keskmiselt 1, aastatel 1820–1870 keskmiselt 4,2 ning aastatel 1870–1913 keskmiselt 3,4 protsenti. Nii oli maailmakaubanduse kasv poolsajandil 1820–1870 kiirem kui perioodil, mida Maailmapanga teoreetikud käsitlevad esimese üleilmastumisperioodina.

Siinses käsitluses eristatud deglobaliseerumisfaasi aastail 1914–1945 on võimalik vaadelda ka esimese üleilmastumisperioodi lõpuna, ent tulenevalt vajadusest vaadelda tegureid, mis võivad anda globaliseerumisele tagasikäigu, on seda ajajärku käsitletud eraldi. Nimelt sõdis lääs sel perioodil kaks kompromissitut maailmasõda ning koges ajaloo sügavaimat majanduskriisi. Euroopa ja lääne siirderiikide rahvastik oli siis suhteliselt noor, eelnenud kiire rahvastikukasvu mõjul uskus Lääne-Euroopa massiteadvus äärmuspoliitikute väiteid vajadusest uue eluruumi järele. Nende tegurite mõju süvendas lääne poliitikute riigikeskne egoism ja oskamatus.

20. sajandi lõpul, eriti aga 21. sajandi alguses on hakanud selguma, et globaliseerumise kolmas etapp (või selle viimane aastakümme) on toonud kaasa globaalse poliitilise ja majandusliku ebastabiilsuse. 21. sajandi protsesse on väikese ajavahe tõttu siiski raske üldisesse kontseptsiooni paigutada – me ei tea, kas need tähendavad vaid globaliseerumise ajutist aeglustumist, üleilmastumisprotsessi pikemaajalist jahtumist või hoopis ülekeemist, mille tulemusena kujuneb globaliseerumise uus faas ja versioon või hoopis protsess, mille nimi pole veel üldiselt tunnustatud või on hoopis välja mõtlemata.

Et globaliseerumine 19. sajandi algusest kasvava kiirusega kulgema hakkas, pidi olema täidetud hulk omavahel põimunud eeltingimusi. Järgnevalt vaatleme tehnoloogia edusamme, maadeavastusi, rahvastikuarengut ning majanduse ja vaimuelu suundumusi.