Читать книгу Üleilmastumine ja globaalprobleemid - Jaak Valge - Страница 6

Rooma Klubi president aastail 1999–2007 El-Hassan bin Talal on tabavalt märkinud, et senini pole ning võib-olla ei saa ka kunagi olema üksmeelt, mida globaliseerumine tähendab, rääkimata sellest, et on teadmata, kas globaliseerumine on probleem või lahendus, kuid fakt on see, et globaliseerumine ise on reaalsus.

Tõepoolest, reaalse globaliseerumisega puutuvad kokku peaaegu kõik inimesed maailmas, ent mitte ühtemoodi. Mõnele on globaliseerumine kultussõna, teisele kultussõimusõna. Paljud seostavad globaliseerumist rahu, õitsengu ja majanduskasvuga, protsessiga, mis pühib ära riigipiirid, kukutab despootlikud valitsused, vähendab makse, annab suurema vabaduse üksikisikule ning teeb kunagi rikkaks kõik, kes sellega kokku puutuvad. Aga ilmselt pole vähem neid, kes vaatlevad üleilmastumist kui uut imperialismi vormi, kolonialismi kordusetendust, mis võimaldab lääne suurkorporatsioonidel ekspluateerida töölisi, vaeseid maid, etnilisi vähemusi ja loodust. Nende arvates viib globaliseerumine erinäoliste kultuuride, looduskeskkonna ja demokraatia hävinguni ning muudab inimese üheülbaliseks aplaks tarbijaks.

Paradoksaalselt ühendab paljusid üleilmastumise pooldajaid ja kriitikuid asjaolu, et üleilmastumise olemus pole süsteemselt selgeks mõeldud. Ehk nagu on öelnud meediamagnaat Ted Turner: globaliseerumine kulgeb kiirluubis, aga maailma võime seda mõista edeneb aegluubis.

Omadussõna globaalne tuli käibele samuti aeglaselt, justkui kajastades maailmastumise esialgset tempot. Teadaolevalt tarvitati seda terminit esmakordselt juba 17. sajandi lõpus. Protsessi tähenduses hakati sõna globaliseerumine inglise keeles tarvitama 1950. aastate teisel poolel. Kümmekond aastat hiljem, seoses 1968. aastal asutatud Rooma Klubi raportitega, teadvustati, et inimkond on jõudmas või juba jõudnud uude arenguetappi ning ees seisavad põhimõtteliselt uut laadi probleemid. Rooma Klubi esimene president Aurelio Peccei sõnastas printsiibi, mille kohaselt inimkond ja tema elutingimused moodustavad omavahel lõimunud makrosüsteemi, mis kujuneb tohutu hulga vastastikku mõjuvate süsteemide ja allsüsteemide seosena.

1980. aastatel levis termin globaliseerumine suure kiirusega massimeedias. 1983. aastal üllitas USA majandusteadlane Theodore Levitt ajakirjas Harvard Business Review artikli „The Globalization of Markets”, kus ta tähistas selle sõnaga hargmaistes ehk piiriüleselt opereerivates ning paljudes riikides asuvates ettevõtetes toodetud kaupade turgude ühtesulamist. Sõna globaliseerumine edasisele levikule aitasid tugevasti kaasa USA sotsioloog Roland Robertson, kes 1985. aastal pakkus globaliseerumise määratluse ja 1992. aastal esitas oma kontseptsiooni alused eraldi raamatus „Globalization: Social Theory and Global Culture”, ning Jaapani-USA äristrateeg Kenichi Ohmae, kes publitseeris 1990. aastal raamatu „The Borderless World”.

1990. aastatel sai globaliseerumisest kultusmõiste ja trendisõna. Selle põhjustasid kaks olulist protsessi. Esiteks – hulk riike, mille kohta varem oli kasutatud terminit Kolmas Maailm, saavutasid nii silmapaistva majanduskasvu, et neid hakati nimetama Aasia tiigriteks. See andis alust väita, et Kolmandat Maailma ühtse arengumaade blokina enam ei eksisteeri. Märksa olulisem ja selgem põhjus oli aga nn Teise Maailma ehk kommunistliku bloki kokkuvarisemine. Selle osad võtsid üle lääneliku elulaadi, lõimusid aktiivselt maailmamajandusega ning lülitusid rahvusvaheliste poliitiliste institutsioonide tegevusse. See tähendas kapitalismi tugevnemist. Nende kahe protsessiga paralleelselt kulges inforevolutsioon. Kõik see lõi aluse arusaamale, et maailm on kiirel sammul muutumas ühiste väärtustega ühtseks sotsiaal- ja majandusruumiks. George Bush andis uuele maailmakorraldusele nime „turg pluss demokraatia”. Francis Fukuyama kirjutas ajaloo lõpust – selles mõttes, et pärast kommunismibloki kokkuvarisemist oleks maailmakord justkui väga lähedal tipule, kust pole enam vajadust edasi areneda.

20. sajandi viimane kümnend tähistabki läänemaailma suurimat optimismi üleilmastumise mõjude ning selle protsessi jätkumise suhtes. Siis arvati tihti, et majandus on juba globaliseerunud, võimusuhted on globaliseerumas ning järsult kasvab ka ühiste ideede, sümbolite, väärtuste ja uskumuste varaait. Niisugust veendumust toetas globaalse popkultuuri – eelkõige lääne rokkmuusika, USA telesaadete ja Hollywoodi linateoste, aga ka näiteks Ladina-Ameerika seebiooperite ja Aasia võitlusfilmide plahvatuslik levik. Kogu maailmas levis järsult demokraatlik valitsemisviis ning peavoolu poliitikateadlaste arvates hakkas üldise inimõiguste idee ja ülemaailmse feministliku liikumise edenedes kiirelt kujunema globaalne poliitiline kultuur. 1996. aastal mainekas New Yorgi kirjastuses üllitatud „Encyclopedia of Future” deklareeris, et riikide ajastust ollakse üle minemas maailmakogukonna ajastusse. Isegi üleilmastumise kriitikute liikumist tõlgendati eduka globaliseerumise näitena. Leiti, et tegemist on uue, üleilmse polariseerumislaadiga, vastuoluga nende vahel, kes tahaksid globaalse tsivilisatsiooni arengut kiirendada, ja nende vahel, kes igatsevad lihtsamaid ning varasemast tuttavaid kooseluvorme.

21. sajandil on globaliseerumise pooldajate optimism siiski tugevasti taandunud. Liikumine maailma ühiste väärtuste poole, isegi kui see varem tõepoolest toimus, on kogenud mitmeid tagasilööke. Või õigemini näidanud oma pealispindset olemust. Näiteks 2001. aasta 11. septembri rünnak New Yorgis on teema, mida globaalne meedia on ülimalt ulatuslikult käsitlenud ning miljardid inimesed üle maailma on näinud samu kaadreid kaksiktornide kokkuvarisemisest. Reageeritud on sellele siiski täiesti erinevalt. Ka prohvet Muhamedi kujutavate karikaturide avaldamine Taanis ja mujal Euroopa meedias ning holokausti eitajate konverentsi korraldamine Iraanis näitavad ilmekalt, et kultuuridevahelist diskussiooni on peetud vaid kitsastes piirides.

See kõik on juba mõni aeg tagasi andnud paljudele analüütikutele alust väita, et globaliseerumise idee ei taba enam „ajastu vaimu”, või isegi seda, et globaliseerumisajajärk on lootusetult möödas. Viimane tõdemus ei käi küll globaalsete ohtude kohta. California ülikooli õppejõud ja 35 miljoni lugejaga ajakirja New Political Quarterly peatoimetaja Nathan Gardels on oma 2008. aastal ilmunud artiklis väitnud, nagu oleks globaliseerumine muutnud maailma sedavõrd põhjalikult, et nüüd oleme sisenenud postglobaliseerumisfaasi, mida ei iseloomusta niivõrd vanade erinevuste pehmenemine kui uute ilmnemine. Warwicki ülikooli globaliseerumise ja regionaliseerumise uurimiskeskuse direktor Jan Aart Scholte on veidi tagasihoidlikumalt tunnistanud, et paljud varasemad arvamused globaliseerumise ulatuse, intensiivsuse ja mõju kohta tuleb tõepoolest hüljata või ümber mõtestada. Näiteks üleilmsed suhted inimeste vahel ei vii riikide hävinemise või rahvuste kadumiseni.

Mõiste globaliseerumine on niisiis tulnud ja jäänud. Eestipärane üleilmastumine võeti käibele 2002. aastal. Mõni aasta hiljem ilmus meie kõnepruuki ka sõna maailmastumine. Käesolevas käsitluses kasutatakse neid kolme sünonüümidena.

Tänapäeval keskendub globaliseerumisega seotud teemadele hulk uurimisasutusi, -projekte ja -võrgustikke, ülikoolide erialasid, õppeaineid, õpikuid ning veebilehti. Mõni teoreetik tähtsustab globaliseerumist sedavõrd, et peab vajalikuks uut ühiskonnakäsitust, mis pakuks teistsugust lähenemist kui senised sotsiaaluuringud. Tõepoolest, näiteks olukorras, kus paljusid olulisi, kõiki kodanikke puudutavaid otsuseid ei langeta kodanike valitud rahvusparlamendid, vaid riigiülesed organisatsioonid, on pealiskaudne käsitleda demokraatiat üksnes riigipõhiselt.