Читать книгу Seesama jõgi - Jaan Kaplinski - Страница 10

Järgmine päev oli hommikul päikesepaisteline, lõunaks aga läks pilve ja tuli esimene sagar hoovihma. Ta teadis, et on veidi armunud, aga üllataval kombel ei teinud see teda uimaseks. Vastupidi, kõik oli selge ja puhas, meeled teravamadki kui tavaliselt. Kõige üllatavam oli aga mingi imeline, seniolematu tasakaal. Ta mõtles, kas selline ongi siis hingerahu, rahuldatus. Sellel rahuldatusel ei olnud suurt tegemist seksiga. Malle soojade huulte ja jaheda käe puudutus oleks otsekui kustutanud temast igasuguse himu ja rahutuse.

Kui ta sai kolmteist, kaotati ära eraldi poiste- ja tütarlastekoolid ja nende klassi tulid tüdrukud. See muutis terve tema elu. Ta istus klassis rohkem küliti pingis, vahetas tüdrukutega otsatult kirjakesi ja oli mitmesse korraga armunud. See oli umbes samal ajal, kui ta oli avastanud luule, oli hakanud lugema arbujaid, Lermontovi, Puškinit ja Eino Leinot. Ta ei mõelnud palju muust kui luulest ja tüdrukutest. See oli päris põnev, aga varsti ta hakkas aru saama, et tüdrukud ei mõtle luulest, vaid poistest, estraadilauljatest ja riietest. Ta hakkas aru saama, et ei oska tüdrukutega millestki rääkida. Ta elas teises maailmas kui need, kellega ta oli ühte klassi sattunud. Tema maailm, tema raamatud, Mozart ja Händel olid teistele võõrad. Tema jälle ei saanud aru, kuidas võisid nad kirjutada üksteisele salmikutesse totakaid laulusõnu, kui ometi olid olemas Heiti Talvik ja Lermontov, oli olemas luule. See äratas temas protesti. Ta isegi püüdis sellest rääkida, lugeda tüdrukutele Talvikut või Lermontovi. Aga ainult üks tundis nende vastu huvi, tema nimi oli Olga ja ta vanemad olid Venemaa eestlased ja kommunistid. Olga salmikusse ta kirjutas oma võitleva salmi:

Pegasus, kui kaua vead tallist välja sõnnikut? Millal mõistad, et sa pead luuleks rämpsuhunnikut.

Ta oli noor ja kompromissitu moralist ja kaotas vähehaaval kontakti tüdrukutega. Poistega polnud ta seda leidnudki pärast seda, kui avastas luule ja klassikalise muusika. See oli teelahe. Seljataha jäi kalapüük, autod ja lennukimudelid, mida ta maal puust lõikas ja alumiiniumvärviga üle värvis.

Tema vähesed sõbrad ja klassivennad läksid teist teed, nende jutus tekkisid autode kõrvale naised ja viin. Viin teda eriti ei huvitanud, jutud naistest tegid ühtaegu haiget ja ärritasid. Need olid labased agulijutud, naine luges sääl niivõrd, kui ta mehele andis. Aga selle eest, et ta andis, ei teeninud ta tänu, vaid pigem põlgust. See poiste juttudest valguv põlgus ja viha ehmatas teda. Ta oli naiste hulgas kasvanud, naiste maailmaga kohanenud, ta ei osanud end naistele vastandada, ei tunnud end sel kombel mehena nagu ta koolikaaslased.

Ta mõtles, kas ei põlanud ja vihanud mehed naises niimoodi iseend, oma põletavat himu, mis pani neid mängima tedremängu, mis neile tundus vahel totter ja alandav, jooksma naiste järel, kellega neid ei sidunud muu kui seesama vägivaldne himu. Nii nad, eilsed vabad agulipoisid, sõdisid ja protestisid orjastava ja häbistava himu vastu, mis tüütutest plikadest oli äkki teinud naised, kelle tujudest, jaadest ja eidest nende elu ikka enam sõltus.

Nad ei saanud ju tunnistada, et jooksevad naiste järele, et on oma himu orjad. Nad pidid endale, veel enam teistele näitama, et on hoopis isandad, et hoopis tüdrukud jooksevad nende järele ja nemad võtavad, keda tahavad. Et nad ei hooli tegelikult naistest. Mehe himust ei räägitud, räägiti naise himust, mis oli kardetav oma täitmatuses; tiirane naine oli nagu vampiir, kes mehe elujõust tühjaks imeb. Aga põnev ja lohutav oli mõelda, et naine võib sedasi meest himustada, end mehe pärast alandada, olgu ta või ohtlik.

Selles meeste mängus ei osanud ta kaasa mängida. Selles oli midagi, mis talle vastu hakkas. Ta ei osanud võtta naist alama, aga ohtliku olevusena. Ta ei saanud unustada naiste maailmast õpitud reegleid ja väärtusi, naiste valitsus oli talle midagi loomulikku ja endastmõistetavat. Kui teda miski jahmatas, oli see see, kuidas needsamad valitsejad naised ometi leppisid meestega, kes neid niimoodi himustasid ja põlgasid. Kuidas nad võtsid omaks mängureeglid, kus neid pidi vallutatama ja võrgutatama, otsekui oleksid nad tõesti nõrgad, otsekui oleks nende loomuses meestele alistuda ja nende tahtmist teha.

Ta mäletas, milline šokk oli talle olnud arusaamine, et tüdrukud eelistavad temale poisse, kes sedasama meheliklabast mängu vabalt mängida oskavad, kes käivad kooli peldikus suitsetamas ja kel on peoõhtutel lõhnad juures.

Miks see ometi nii oli? Hiljem hakkas ta arvama, et nii poisid kui tüdrukud olid tegelikult heitunud kõigist neist muutustest, mis nendega olid toimunud. Nad kartsid iseend, oma muutunud keha ja kartsid teisi, kelle poole see keha neid kummalisel ja taltsutamatul moel tõmbas. Selles kartuses ja segaduses oli mäng midagi kindlat, oma labasuses midagi selget ja lihtsat. Sellepärast ehk mängitigi, käidi tantsupidudel, saadeti tüdrukut koju, noriti musi, kutsuti kinno... Mäng aitas noortel üksteisele läheneda.

Võibolla oli tema viga ka see, et ta oli liiga tõsine, ta ei osanud mängida. Ei osanud tantsupidudel tüdrukutega lobiseda. Ja tüdrukuid, kellega oleks võinud rääkida aina Mozartist, Lermontovist ja Talvikust, tema lähikonnas ei olnud.

Oleks tal olnud veidi maisemad huvid, oleks tast võinud saada tüdrukutele hää sõbranna. Selliseidki oli, ühte kohtas ta ülikoolis. See oli väike linalakk poiss, kes liikus ainult tüdrukute seltskonnas, istus intris nende toas, lappas moelehti ja arutas uusi kleidilõikeid ja soenguid. Teda kleidilõiked ja soengud ei huvitanud. See oli temale lapsepõlvest saadik olnud naiste maailma rituaalne osa, kuhu mehi eriti ei lastud. Teda võeti küll õmbleja ja kosmeetiku juurde kaasa, aga sääl unustati: naised rääkisid omavahel salakeelt kummaliste sõnadega nagu “kurte”, “porte”, “krous”, “talje”, “antsuhh” ja “antproobe”. Ta tundis end mahajäetuna ja alandatuna.

Meeste maailmaga oli samamoodi. Säälgi oli oma salakeel ja omad rituaalid. Sääl oli jaht, õllesaal, saun ja naiste vallutamine. Jaht, loomade tapmine oli talle lapsest saadik vastik, õlut ta ei tahtnud, saunas istuda ei läbenud. Oleks ta kuskile mujale maailma sobinud, ei oleks ta meeste maailmast hoolinud. Aga nüüd ei jäänud tal muud üle kui katsuda elada meeste maailma äärel. Päris omaette ta ka ei osanud olla. Oleks ehk osanudki, kui poleks olnud naisi. Seda pimedat kuuma iha, mis vahel nii vägivaldseks ja meeletuks paisus, et heidutas. Juba koolis oli paar tüdrukut, keda ta sedasi ihaldas. Mõnega ta isegi proovis tantsida, aga ei jõudnud kaugemale. Ta sai aru, et tema ja tema iha – kas ja kui palju nad seda tajusid? – neid ei huvita. Neile võis ehk ligi pääseda sellesama meeste maailma kaudu, hää mölajooksuga, vaba ja jõulise esinemisega ning kergete õllelõhnadega. Talvik ja Dostojevski siin ei aidanud.

Ülikooli ajal oli ta lähenemiskatse paar korda veidi üllatunult tagasi tõrjutud: kas siis ka tema, nii vaimne ja luuleline noormees tahab sedasama mis teised? Tähendab, et ka meeste maailma poolt oli tal pääs naiste juurde kinni.

Jah, ka temasugune vaimne ja luuleline poiss tahtis sedasama mis teised. Vahest veel rohkem kui mõni eluvend, kes oli juba mõnegi plika Kalevi kultuurimaja peolt enda poole intrisse sängi meelitanud.

Ta ei mäletanud, kuidas see algas. Midagi oli juba päris ammu lapsepõlves, midagi, mis imelikult kiusas ja rahu ei annud. Mõned pildid raamatutes, mõned kuuldud lood, mõned raamatud. Kui kedagi kodus ei olnud, ronis ta sohvale, võttis Eesti Entsüklopeedia ja uuris märksõnade “suguelundid” ja “sugutamine” juurde kuuluvaid pilte. Aga see ei olnud veel päris himu, see oli pigem imelik uudishimu millegi vastu, mis oli nende peres tabu.

Päris himu tuli hiljem. Seda ta mäletas paremini. Maal vanatädi juures oli palju vanu ajakirju, neid ta luges tundide ja päevade kaupa pööningul iga suvi. Ja kuskilt pääle hakkas ta ajakirjadest otsima ja leidma seda, mis ta himu kuidagi virgutas ja toitis. “Eesti Naises” ja “Taluperenaises” oli nõuandeid naistele raseduse, selle vältimise ja günekoloogiliste hädade kohta. Ta sai selgeks, mis on menstruatsioon, menstruatsioonihäired, valgevoolus ja tollal tuntumad suguhaigused. See oli asja üks pool, kaine günekoloogiline reaalsus. Teist poolt võis leida ilukirjanduses, isegi vanades “Loomingutes”, mis olid pööningul aastakäikude kaupa kastidesse pakitud. Vanatädi mees oli olnud koolijuhataja ja karskustegelane. Viina asemel ostis ta raamatuid ja tellis ajakirju. Ta ei mäletanud enam, mis oli tolle Karl Asti “Loomingu”-jutu pealkiri, milles oli alasti jõhkrat himu. See jõhkrus ühelt poolt erutas ja tõmbas ligi, teiselt poolt heidutas eemale. Aga lugedes, kuidas peategelane teeb kena juudi tüdruku oma armukeseks, tundis ta juba päris füüsilist pakitsust, mis nõudis ka füüsilist rahuldust. Onaneerima ei õpetanud teda keegi muu kui ta enda noor rahutu keha. See jäi talle alatiseks meelde: soe suvine õhtupoolik heinalakas, kuhu ta oli kamalutäie “Loomingutega” pugenud ja kuhu ta jättis oma esimese meheseemne. Hetkeks andis see rahuldust küll, aga häbi ja piina ka. Õnneks olid eestiaegsed ajakirjad juba küllalt valgustatud: sääl ei olnud hirmulugusid sellest, kuidas onaneerimine viib aju pehmenemise ja muude õudsete tagajärgedeni. Aga midagi häbiväärset oli see ikkagi, midagi, millest rääkisid ainult pahad poisid, ja nemadki ainult abstraktselt. Pihku pandi ainult anekdootides, keegi ei öelnud, et tema seda teeb.

Naistele aga eneserahuldamine teda ligemale ei aidanud, pigem vastupidi. Oma seksuaalsete huvidega tõmbus ta veel enam varju, seks sai veel enam millekski salajaseks, millekski, millest ei saanud kellelegi ausalt rääkida. Kodus ei räägitud sellest nagunii üldse ja oli kujuteldamatu, et tüdrukutega, kellega ta peol tantsis, oleks võinud rääkida sellest, mida ta tundis, tahtis ja salaja heinalakas või ühiskorteri peldikus tegi. Tüdrukutega tuli mängida mingit tedremängu, mis tal kuidagi välja ei tulnud. Miks ometi pidi tüdrukut piirama nagu keskajal kindlust – raudrüüs, lehvivate lippude ja trummipõrinaga?

Ometi pidi olema teistsugustki erootikat. Poisid ja raamatud rääkisid sellest. Oli meestenäljas naisi, oli lõbutüdrukuid, oli muidu lahke anniga naisi. Neid ei pidanud võrgutama ja vallutama, nad olid alati valmis, ootasid ja otsisid ise mehi, eriti noori keni poisse.

Miks ei olnud tema kunagi mõne sellise naisega kokku sattunud? Kas neid ikka oli või olid nad folkloor, meeste ja poiste väljamõeldis? Või ei olnud temas midagi, mis oleks naistele meeldinud? Oli ta ehk tavaline kohmakas murdeealine poiss, keda vaevas ta tärkav seksinälg ja samapalju nälg inimliku läheduse järele? Aga ta ei saanud jätta unistamata naisest, ilusast, kuigi veidi vananevast naisest, kes ta mingi ettekäändega enda poole kutsub, vahest on tal vaja olnud midagi kanda, elektrikaitsmeid parandada või pilt seinale riputada. Naine pakub talle kohvi ja klaasi veini, nad istuvad sohval, naise seelik kerkib kõrgele üle põlvede, ta vaatab talle sügavalt otsa, silitab siis ta pääd. Naine teab kõik, ta riietab ta vilunult lahti ja... Sellest oli hää unistada, naise sisse minek oli talle probleem, ta ei saanud hästi aru, kuidas see peab käima, pildid avatud vulvast, mis ta oli sattunud nägema, ei annud täit selgust, kuhu ikkagi pidi pääsema. Miks pidi see, mis kassil, koeral, kärbsel ja kiilil tuleb iseendast, õppimata välja, inimesel nii keeruline olema? Ta oli juba ette mures, mis saab, kui ta kord naisega voodis on. See, mis seisis ees, oli nagu initsiatsioon, mehekspühitsemine. Tema tundis, et ei ole enne mees, ei ole enne täiskasvanu, kui ei ole naist tunnud, kui Piibli sõna kasutada. Neitsilikkus sai ikka suuremaks koormaks. Ta oleks tahtnud teistele järele jõuda. Eriti Tallinna poisid olid oma esimesed mehekogemused saanud juba koolipõlves ja rääkisid sellest nagu kalamehed oma saagist. Temal ei olnud midagi rääkida. Korra, kui nad kõrtsist intrisse tulid – ta oli sääl vahel kursusekaaslaste juures ööd –, oli jutt läinud tüdrukutele, kelle käest saab, ja nad olid käinud isegi ühe toa ukse taga koputamas. Ust ei tehtud lahti. Hiljem ta mõtles, et ehk pääses nii veel ühest alandavast kogemusest. See, et tüdrukud tema saamatutele lähenemiskatsetele ei ütlesid, oli väiksem häda. Mida ta tõeliselt kartis, oli see, et ei saa hakkama.

Nüüd aga oli Malle. Malles oli midagi emalikku, pehmet ja sooja. Ta oli armunud ja see armumine oli ta vähemalt korraks vabastanud seksuaalhimude ja -hirmude salakoormast.

Ja siis oli ka Õpetaja, kes teda koos salaluuletustega ootas endale külla. Seegi oli initsiatsioon, sellestki oli ta ärevil. Nagu oleks teda Brigitte Bardot või Gina Lollobrigida ööseks enda poole kutsunud.