Читать книгу Seesama jõgi - Jaan Kaplinski - Страница 9

Film oli kurvavõitu, tegevus Pariisi agulis, tegelasteks politsei eest põgenev apašš, tema poolkaltsakast sõber ja tolle õde, kelle apašš võrgutab. Lõpuks tapab kaltsakas apaši ja õiglus võidutseb.

Kui saalis tuled kustusid, võttis ta Malle käe, Malle ei olnud vastu. Tal olid jahedad sõrmed, mis tasahilju soojenesid, kui ta neid silitas. Nii nad istusidki filmi lõpuni, käsi käes. Paar korda vaatas ta vilksamisi Malle poole. Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit.

Kui film lõppes ja nad rahvasummaga väljapääsu poole läksid, oli Malle jälle Malle. See, et ta tüdruku koju saadab, oli endastmõistetav. Otsekui ühel meelel pöörasid nad pikemale teele, mis läks üle Toome. Kui nad ülikooli taha olid jõudnud, libistas ta käe Malle käe alla. Nii nad läksid üles mäkke, äkitselt vaikides. Ta surus tüdruku käsivart enda vastu, tüdruk vastas samaga. Esimese laterna all seisatasid nad nagu kokkulepitult ja vaatasid üksteisele otsa, ikka vaikides ja naeratasid. Kui nad edasi läksid, küsis ta Mallelt, kas tal oli oma aed ja õu, kus lapsepõlves mängida. Malle ütles, et päris pisikese lapsena oli, siis aga läksid ema ja isa lahku ja nad kolisid emaga suurde majja, kus aeda ei olnud. Lähedal oli aga park ja vanaema käis tema ja väikse vennaga ikka sääl jalutamas.

Nii nad olidki siis lapsepõlves vanaemadega jalutanud, üks ühes, teine teises Eestimaa ääres, teadmata teineteisest midagi. Ta arvas, et Malle vanaema võis tema vanaemast või vähemalt vanaisast midagi teada, sest vanaisa oli müünud koolidele igasugu õppevahendeid – gloobusi, õpikuid, luukeresid, pliiatseid, kolmnurki ja mallisid. Malle vanaema aga ei olnud õpetaja, nii ei pruukinud ta midagi teada neist pliiatsitest, luukeredest ja kolmnurkadest. Ja toonasest kaupmehest, keda nüüd ei lasknud magada kirvendus halvatud käes ja hirm üksi pimedasse jääda.

Ta küsis Mallelt, kas tema kartis üksi pimedas olla. Malle ei olnud kartnud. Aga ega ta palju pimedas ei olla olnud ka – nad magasid väikse vennaga ühes toas, kõrvaltoas magas vanaema ja uks oli alati lahti.

Kas Malle vanaema elab? Jah. Elab, ei käi enam suurt väljas, aga kodus toimetab ikka, vaatab telekat ja koob sokke.

Malle oli temast pool aastat vanem. Nad olid mõlemad isata kasvanud, tema beebipõlvest, Malle algkoolilapsest saadik. Nii olid mõlemad kasvanud naiste hulgas, kumbki ei teadnud õieti kuigi palju meeste maailmast, sellest maailmast, kuhu kuulusid sõda, jahipidamine, tubaka- ja õllehais, kaardimäng ja nilbused.

Ta surus tüdruku käsivart, mõeldes, et neil on nii palju ühist. Ta tundis midagi, mis võis olla hellus ja kaastunne, aga ka soovi tüdruku kehale ligemal olla, ligemale pääseda. Tärkav iha oli alguses hämar, ta ei osanud kujutleda, kuidas see võiks sündida, kuid keha teadis midagi ka kujutluste abita. Ta tundis teise soojust, ihu ja juuste lõhna, mis segunes kevadise pargi lõhnaga.

Nad jõudsid suure sirelipõõsa juurde, millel olid õiepungad juba puhkemas ja jäid selle alla seisma. Latern jäi kaugele.

“Otsiks õnne, aga pime on,” ütles Malle. “Kas sinule meeldib sireliõnne otsida?“

Tema oli kord lapsena ühes Tartu aias leidnud sireliõie, mille kroon oli jagunenud kaheteistkümnesse tippu. Malle arvas, et siis ta peab küll õnnelik inimene olema, tema oli leidnud ainult tavalisi viietipulisi õisi.

Nad pöördusid näoga teineteise poole. Ta vaatas Mallele otsa, Malle silmad olid hämaras täiesti mustad, neis helkis vastu kauge latern kui pisike täht. Ta võttis tüdrukul ümbert kinni ja nad suudlesid. See tuli lihtsalt ja loomulikult, peaaegu ilma pabistamata. Mallel olid väga pehmed ja soojad huuled. Ta oli lugenud, et suudeldes naine sulgeb silmad, mees aga jätab lahti, kuid ei saanud nii. Silmad läksid nagu iseendast kinni ja ta nägi suletud laugude taga tuhandeid süttivaid ja laiali lendavaid sädemeid, otsekui vaikset sisemist ilutulestikku, mis oli kaua temas oodanud ja nüüd valla pääses.

Nad läksid vaikselt edasi. Ta tundis, et nüüd ühendab neid miski, nad käisid ja hingasid vist ühes taktis. Kas nad mõtlesid ka ühte ja sama?

“Sa pillud sädemeid,” ütles ta, kui nad olid pargist välja jõudnud ja keerasid tänavale, mille ääres oli inter.

“Sa ise pillud,” vastas Malle. “Ma nägin neid suletud silmadegagi.”