Читать книгу Seesama jõgi - Jaan Kaplinski - Страница 6

Nad läksid läbi väikese pargi, siis mäest üles. Vahtrad olid õitsenud, õisi oli puude all kõnniteel paksult maas. Pargis laulsid metsvindid “peerutikk, peerutikk”. Aleks sai sellest inspiratsiooni. Ta alustas sellest, et lapsepõlves oli sõna “peeruvalgus” neile annud idee proovida, kas peer põleb. Üks oli ajanud taguotsa urvi ja peeretanud, siis kui teine tikku tõmbas. Peer põlenud küll kena sinise leegiga, aga ühe poisi taguots saanud kõrvetada ja asi tulnud välja. Ema siis hoiatanud, et ükskord olnud karjapoisid ka sedasi jantinud ja ühel oli peerutuli sisikonda läinud ja poisi seest ära põletanud, nii et see suri. Nad arutasid Aleksiga, kas see võis võimalik olla, aga kuna kumbki ei olnud asjatundja füsioloogias ja füüsikas, vahetasid nad veidi teemat. Ta küsis Aleksilt, kas venelaste muistne piksejumal Perun võis tähendada “Peeretajat”. Aleks ei osanud sellele kindlat vastust anda, kuigi oli omal ajal vene filoloogiat õppinud. Mõte talle aga meeldis ja ta asus seda arendama, jõudes välja muistsete slaavlaste ja soomeugrilaste peeruläitmise rituaalini. Peer pidi sümboliseerima kõue ja tuli välku. Niisugust rituaali võidi kasutada näiteks vihma väljamanamiseks. Nad lõid fantaasiapildi põuasest põllust, mille ääres kükitavad mehed, võibolla ka naised, tagumikud urvi, ja kõnnib piksepreester, käes tuleraud ja ränikivi. Oleks tee Õpetaja juurde olnud pikem, oleks nad ehk jõudnud välja arendada peeretamise teoloogia ja liturgia põhijooned, selleks ei jätkunud aga aega. Nad pöörasid suurelt tänavalt vaiksesse kõrvaltänavasse. Aedades õitsesid juba kirsid ja laulsid põõsalinnud.

Õpetaja maja ees kasvas suur pirnipuu, mille õiepungad roosatasid. Trepil istus musta-valgetkirja kass ja pesi nägu. Nad astusid trepikotta. Sääl rippus elanikkude tahvel, millelt oli kriidikiri kustunud pääle sõna Adam. See võis olla jäänud nimest Adamson või Adams. Kortereid oli tahvlil kirjas neli. Nad astusid trepist üles ja jäid seisma ukse ees, millel ei olnud nimesilti. Ukse värv oli vist veel eestiaegne, ta ei osanud arvata, kas see oli olnud kreemikasvalge või oli ta selliseks aastatega luitunud. Ukses oli ka hulga knopka- või naelajälgi – küllap oli selle külge kinnitatud sedelikesi. Aksel helistas logisevat uksekella. Ta jõudis veel mõelda, et trepikojas oli midagi kummaliselt eestiaegset, isegi lõhn. Sellel majal oli oma isiklik lõhn, ta oli jäänud iseendaks, hoidnud nõukogude aja kiuste alles natuke tõelisemat iseennast.

Ukse tagant kostsid sammud ja uks tehti lahti. Lahtitegija oli umbes neljakümnene brünett naine, kelles tema jaoks esimesel pilgul oli midagi paruniproualikku. Võibolla oli see tema pikk kitsas nägu, võibolla terav nina, võibolla midagi raskemini väljendatavat. Oli temagi, nagu maja, kus ta elas, hoidnud alles midagi kolmekümnendatest aastatest pärinevat, eestiaegset. Selles eestiaegses pidi aga olema ka midagi saksalikku, dorpatlikku.

Nad teretasid, Aleks küsis, kas peremees on kodus ja kas tal on aega, tal oli paar küsimust ja ta võttis kaasa ühe andeka noore luuletaja ja filoloogi, kes on idamaa keeltest väga huvitatud. See kompliment talle ei meeldinud, aga ukseavas polnud õige koht Aleksile vastu vaielda.

Peremees oli kodus ja töötas. Naine palus nad üle ukse sisse astuda ja läks küsima, kas too saab külalisi vastu võtta. Esikus oli tugev suitsulõhn, seinal rippus paar maastikumaali: eksootilised paigad palmide ja tulemägedega. Teises seinas oli maast laeni riiul, kus paistsid suuremalt jaolt olevat vene klassikute – Turgenevi, Dostojevski ja Tolstoi teosed originaalis.

Naine tuli ja ütles, et astugu edasi, Alol läheb paar minutit, siis ta lõpetab. Ta juhtis nad elutuppa ja palus istuda. Suurema osa toast võtsid enda alla raamaturiiulid ja suur Hiina kask. Akna all pottides oli muid, temale tundmatuid lilli. Ainult ühes kohas ei katnud riiulid seina päriselt, sääl rippus veel üks maal eksootilisest maastikust, sellel maastikul oli aga ka inimene – eksootiline alasti tüdruk, lilleõis juustes, astumas vette.

Naine istus ka, läitis sigareti ja rääkis mõne sõna Aleksiga. Nagu võis aru saada, oli Aleksi naine teinud neile, küllap siis Õpetajale masinkirjatöid ja pidi veel midagi tegema. See jutt temasse ei puutunud. Ta vaatas toas ringi, silmitsedes kõige kauem raamatuid riiulites. Siingi näis valitsevat eksootika: ta märkas täielikku Frazeri “The Golden Bough” väljaannet, araabia- ja heebreakeelseid raamatuid ja reisikirju Ameerikast ning Indiast. Teises seinas oli teaduslikke väljaandeid Ameerika indiaanlaste kohta, venekeelne koguteos maailma rahvastest ja sari raamatuid pealkirjaga “Atlantis”. Ta oleks tahtnud vaadata, mis selle pealkirja taga peitub, kuid ei tihanud. Naine sai jutu Aleksiga räägitud, ta ütles, et Alo tuleb kohe, ja läks.

Viivu istusid nad vaikselt. Siis kostis ukselt tasast krabinat. Ta vaatas sinnapoole. Lävele oli ilmunud väike lind punase rinnaalusega. Ta seisis sääl, pööras pää viltu, vaatas neid viivu oma mustade silmadega ja keksis siis kahel jalal nagu varblane kõrvaltuppa.

“See on nende põõsalind,” ütles Aleks. “Neil on alati kodu mõni viga saand lind; proua tohterdab neid ja nad saavad täitsa taltsaks.”

Nüüd kostsid esikust sammud. Peremees tuli üle ukse, jalas dressipüksid ja vilttuhvlid, teretas ja kummardas sügavalt, lausa tseremoniaalselt.

“Me mõtlesime, et seekord oled sa põõsalinnu kuju võtt,” ütles Aleks. “Või saatsid hingelinnu enda ees tulema?”

Peremees naeris kõrinal ja vangutas pääd:

“Sina Aleks oled lootusetu. Me oleme vist päris mitu korda rääkinud punarinnast, aga sulle on ta ikka põõsalind.”

“Mea culpa,” vastas Aleks. “Minu hingelind on vist väga teist tõugu... Ellen vist ütles, et mul oli paar küsimust. Need Jessenini Pärsia-luuletused. Ja siis ma võtsin kaasa ühe sinu luuletuste suure imetleja, kes ise ka luuletab. Luba tutvustada.”

Nad kummardasid Õpetajaga teineteisele ja surusid kätt. Õpetaja käsi oli soe ja pehme, aga mitte lõtv. Tal olid ees tugevad prillid, nii et oli raske öelda, kas ta vaatab vestluskaaslasele silma või ei. Tema hoiak oli kummaliselt lõtv ja väsinud. Esimesel pilgul võis Õpetaja paista vana ja kulunud, kuid igaüks, kellel oli veidigi pilku, pidi märkama, et temas oli ka midagi hoopis vastupidist – ta oli haige ja väsinud inimene, kellest ometi hoovas kummalist jõudu. Nagu šamaanid, mõtles ta, kes ka tihti olid haiged inimesed, aga ometi oli neil vahel rohkem väge kui tervetel-tugevatel.

Nad istusid: toas oli parajasti kolm väiksemat tugitooli. Õpetaja otsis rinnataskust suitsupaki ja ütles:

“Sina, Aleks suitsetad, aga kuidas teise külalisega on?”

Ta ütles, et vahel tõmbab mõne sigareti.

“Vahel on mõjusam,” ütles Õpetaja. “Ma olen mõelnud, et meie häda ongi see, et me ei oska kasutada neid mürkisid, mis indiaani nõiad ja hiina alkeemikud välja mõtlesid. Harjutame ennast mürkidega liiga ära ja siis nad enam ei mõju. Õige olekski vahet pidada, suitsetamises peaks ka olema midagi rituaalset.”

Ta sirutas külalistele rituaalse liigutusega suitsupaki. Need ei keeldunud. Nad tõmbasid vaikides mõne mahvi, siis küsis Õpetaja Aleksilt, mis küsimused tal olid. Aleks õngitses taskust kortsus paberilipaka, millel olid mõned venekeelsed väljendid ja pärsia nimed, mille õigekirjutust ta teada tahtis. Õpetaja ütles, kuidas need nimed tema meelest peaksid eesti keeles olema, ja seletas ka, kuidas ta mõistab venekeelseid väljendeid. Probleem sai mõne minutiga lahendatud. Siis pöördus Õpetaja tema poole: “Ega teie ei ole ometi ... poeg?”

Tal ei jäänud muud kui öelda, et seda ta nimelt on, kuigi ei ole oma isa, kes küüditati juunis 1941, näinudki. Ta pidi seletama Õpetajale, mis ta teadis oma isa saatusest. Seda ei olnud palju: isa oli surnud nälga ja kurnatusse sõja ajal kuskil Vjatka metsatöölaagris, lähemal oma sünnikodule Peterburi lähedal kui Eestile, mis oli saanud tema teiseks kodumaaks. Õpetaja noogutas nukralt ja tema põsed vajusid veel kurvemalt lonti. Lootusetuse ja surma vari käis üle ta näo. Viivu nad vaikisid, siis jatkas Õpetaja:

“Aleks ütles, et te kirjutate ka laulusid.”

Ta ütles, et on natuke kirjutanud jah. Õpetaja tundis huvi, kelle “laulusid” ta lugenud on ja kes talle kõige enam meeldivad. Ta nimetas arbujaid, Puškinit ja Lermontovi, Shelleyt ja prantsuse modernismi klassikuid Rimbaud’d ja Baudelaire’i. Õpetaja noogutas hääkskiitvalt:

“Päris hää valik, kas te loete neid originaalis?”

Ta ütles kohmetult, et on püüdnud jah ja saab üldiselt hakkama.

“Siis tuleb luuletusi valjusti lugeda ja pähe õppida. See on üks kõige vanemaid ja kõige tõhusamaid keeleõppimise mooduseid,” jätkas Õpetaja. Ta meenutas muistseid keldi juriidilisi tekste, mis olid värssides, et kohtupidajatel oleks kergem paragrahve meeles pidada, värsistatud filosoofiat, Parmenidest ja Lucretiust ja kellegi renessansiaja itaalia arsti õpetatud poeemi süüfilisest.

Lucretiusest ei saanud Õpetaja jätta lisamata, et oli teda kord lugedes saanud aru, kui loll on mõnest kohast “De rerum natura”. Aga meie aja materialistidele olevat ta täiesti paras. Ta tajus Õpetajas huvi ja osavõtlikkust ning tema esialgne kohmetus taandus. Ta ütles, et teab hulga Lermontovi luuletusi pääst ja eesti luulest Sanga ja Talvikut, aga inglise ja prantsuse keeles eriti palju ei tea, sest ei tea õieti, kuidas inglased ja prantslased luuletusi loevad.

Õpetaja naeris koos Aleksiga ja soovitas minna metsa ja sääl üksi valju häälega lugeda. Tema oli niimoodi nooruses lugenud Rimbaud’ “Le Bateau ivre’i”, mis oli tema meelest üldse Euroopa luule non plus ultra.

Talle tuli meelde äsja ühest antoloogiast loetud katke Elioti “The Waste Land’ist” ja ta päris, mis Õpetaja Eliotist arvab. Õpetaja arvas, et Eliot on väga hää luuletaja, aga kippus liiga paavstiks ja kohtumõistjaks. Et ta oli samamoodi veidrik ja enda meelest prohvet nagu Ezra Pound, ainult teistpidi. Kas ta Ezra Poundi on lugenud? Ei olnud. Õpetaja arvas, et Poundi tuleb lugeda. Pound oli aru saanud, mis luule on. Eurooplased olevat sellest üldse harva aru saanud. Ainult keldid polevat luuletunnet kunagi kaotanud, nende käest õppinud germaani ja romaani Euroopa seda paar korda uuesti.

“Aga kuidas on antiikluulega?” ei saanud ta küsimata jätta. Õpetaja ei pidanud ladina luulest suuremat, tema arust olid roomlased oma originaalsed vormid kreeka mõjul kaotanud ja surunud oma keele vägisi vormi, mis oli sellele tegelikult sobimatu. Aga Catullusega jäi ta siiski enam-vähem rahule, niisama Tibulluse ja Propertiusega. Aga see, et ladina luule õitseaeg oli nii lühike, tõendas tema meelest, et midagi selle alustes oli mäda. Luulevaim kadunud ja seda püütud asendada igasugu formalistlike kunsttükkidega. Neid olevat kõige agaramalt harrastatud vandaalide õukonnas V sajandi Kartaagos.

“Nii et vandaalid ei oldki nii hirmsad hävitajad?” pidi ta küsima. Õpetaja naeris jälle oma kõrisevat naeru ja ütles, et võrreldes roomlaste endiga olid vandaalid väga leebed ja kultuursed olendid. Roomlased hävitasid uskumatu hulga rahvaid ja kultuure ja lõid riigi, mis hakkas lagunema ja mädanema varsti pärast seda, kui oli oma maksimaalse ulatuse kätte saanud.

Aleks, kes oli tükk aega pidanud vait olema ja kuulama, ei kannatanud seda kauem välja ja küsis vahele, et kuigi roomlased polnud suured luuletajad ega filosoofid, kas ei olnud rooma geenius siiski riikluses ja seadusandluses. Õpetaja ütles, et tema meelest avaldus rooma geenius ehk küll sõjaväekorralduses, selles, mis puutus vallutamisse ja okupeerimisse. Ka rooma insenerikunsti suursaavutused – teed ja sillad – olid kõige otsesemalt seotud strateegiaga. Riigikorralduse asjades olnud roomlased tema meelest aga üsna saamatud. Rooma õiguse teinud neile ära Foiniikiast pärit juristid nagu Paulus ja Ulpianus, kes tema arust teadsid üht-teist semiitide seadustest. Tegelikult olevatki seadusekultus ja seadusandlus kõige kaugemale arenenud semiitidel, kes olid tõelised seaduserahvad. Juutidel olevat ju tänini kõige püham asi seaduseraamat – Toora, ja suhet Jumala ja inimeste vahel olevat mõistetud ka juriidilise lepinguna. Nii et olevat loomulik, et semiidid ka rooma õiguse roomlaste jaoks korda tegid.

“Nii et tavalistes arusaamades Rooma riigist on palju müütisid?” küsis ta, kui Õpetaja pausi tegi.

Seekord Õpetaja ei naernud, vaid ainult muigas virilalt.

“Mis müütidest siin rääkida, need on pigem kalendrijutud või aabitsalood, nagu eelmise sajandi alul eesti rahva harimiseks kirjutati. Suurem osa inimesi on ju vaimselt algkooli või lasteaia tasemel ja võimetud midagi keerulisemat vastu võtma. Meie tsivilisatsioonis ei tahagi suurem hulk inimesi muud kui lugeda uuesti ja uuesti aabitsalugusid, lugeda seda, mis hoiab neid lapsepõlves ja ei lase täiskasvanuks saada.”

“Siis võiks ehk öelda, et Lääne tsivilisatsioonis on kultuur rohkem kardinate kui akna eest, ta pigem varjab kui näitab meile seda, mis väljas on,” ütles Aleks.

“Jah, võib ju ka nii öelda,” arvas Õpetaja. “Üks inglise kirjanik kirjutas kord, et Lääne inimeses ühinevad kummalises kombinatsioonis suur intellektuaalne uudishimu ja sama suur intellektuaalne hirm.“

Ta ütles, et Õpetaja on vist oma intellektuaalsest hirmust küll üle. Õpetaja vangutas nukralt pead ja ütles, et ta tahaks seda loota, ei ole aga kindel. Hirmul on palju nägusid, ja kuna inimesel on ka hirm hirmu enda ees, siis ta varjab ka seda enda eest, mängib endaga keerulist teatrit, loob endast endale müüdi või õigemini aabitsajutu.

Ta ei saanud jätta küsimata, kas siis ei ole olulist vahet nõukogude ja Lääne ühiskonna mütologiseerumise astmes. Õpetaja vangutas jälle nukralt pead:

“See on meile nii võluv kiusatus, minna kaasa selle jutuga, mida räägib Ameerika Hääl või mõni teine säält raadio. Aga see ei ole tegelikult nii palju parem kui meie ajakirjandus. Ajakirjandus on mõlemal pool ideoloogilise võitluse vahend, nagu teile ülikoolis vist õpetatakse, ja ideoloogiline võitlus kasutab mütoloogiat. Ma olen mõeld, et peaks tegema ajakirjandusele samasuguse folkloori-motiivide registri nagu folklooritekstidele on teinud Stith Thompson. Olen alustanud ka, aga ei jõua. Peaks neid uusi mütoloogilisi motiive vanadega võrdlema, siis oleks asjal mõte. Aleks juba teab seda minu kurtmist, et inimene peaks elama vähemalt kolmsada aastat, siis jõuaks midagi korralikku ära teha, need seitsekümmend-kaheksakümmenud aastat kuluvad nooruserumalustele, õppimisele ja plaanide tegemisele. Ma kirun siin teisi, et kirjutavad ja loevad aabitsajutte, aga mis ma isegi rohkemat olen kirjutanud. Ikka neidsamu aabitsajutte. Olen plaani pidanud küll, et kirjutan oma “Summa”, ühe suure raamatu, kus on kõik kirjas, mis ma maailma asjadest arvan. Aga peaks veel nii mitme targa teadusega tegelema. Meie aja kõige filosoofilisem teadus on füüsika, see on õieti ainus filosoofia, mis läänemaailma järele on jäänud. Aga ma ei ole jaksanud Einsteini, Schrödingeri ja von Neumanni nii korralikult lugeda kui vaja. Ja botaanikat ei tunne ka korralikult. Botaanika lubaks darvinistliku jampsiga hakkama saada, näidata, et asi pole olelusvõitluses, vaid mingites kindlates vormides, milles elu üldse olla saab ja millest millesse ta transformeerub... Aga mis seda kõike rääkida. Ma usun, et on vabalt võimalik elada paarsada aastat, aga ühe inimese usk ei loe siin suuremat. Oleks vaja, et see usk elaks kultuuris, oleks osa kultuurist. Aga meie maailm muutub aina lapsikumaks, siin elatakse lastele ja noortele, siin kardetakse ja välditakse täiskasvanuks saamist...”

“Mulle tuleb meelde, et kunagi sa kirjutasid sellest, et maailmas oli vist ainult paar tegelikult täiskasvanud inimest – Buddha, Krishna ja Laozi,” leidis Aleks võimaluse oma sõna vahele ütelda.

“Võibolla oli mõni veel. Kust me teame, mis inimesi maajade või inkade juures oli või mida mõni Siberi šamaan mõtles. Aga selle seitsme-kaheksakümne aasta sees peab küll geenius olema, et täiskasvanuks saada, enamus ei jõua kuskile.”

“Aga kas ei ole nii, et kui ka aega oleks rohkem, jääksid inimesed ikka oma arengus varakult pidama, jääksid samamoodi lasteks ja kardaksid täiskasvanuks saada?” ei saanud ta küsimata jätta.

Õpetaja noogutas:

“Jah, ma usun, et selle taga on hirm. Võibolla on see seesama asi, mis kristlased nimetavad amarthia – patt, ja buddhistid duhkha – kannatus. Mõnel targemal psühholoogil on sellest ka midagi öeldud, aga psühholoogiat ma tunnen halvasti.”

“Kas mõnes kultuuris on siis seda hirmu ja lapsepõlve kultust vähem?” küsis Aleks.

“Jah, kui ma vahel väga mustas meeleolus olen, siis ma mõtlen, et nii nagu maailmas on olnud ainult paar täiskasvanud inimest, on olnud ka ainult paar tõelist kultuuri – mõned metsarahvaste omad ja siis hiina kultuur. Enne kui eurooplased ja jaapanlased seda hävitama asusid.”

“Aga kuidas nende maajade ja inkadega oli, keda te ennist mainisite?” küsis ta.

“Inkadest ma suuremat ei tea, aga maajade keelega olen omal ajal tegelnud. Ma lugesin “Popol Vuh’i”. Ah jaa, kas te teate, mis “Popol Vuh” on?”

Ta pidi möönma, et väga uduselt.

“Nojah, “Popol Vuh” on quitché’de eepos, ta kirjutati üles XVI sajandil, on aga ilmselt põhiosas ristiusueelne ja pääle selle ka lihtsalt väga ilus tekst; kui teda loed, saad aru, mis on sakraalne tekst, see pole mõni baptistide heietus või mormooni raamat, vaid üks tõeline püha kiri. Ma sain quitché originaali ja saksa tõlke abiga hakkasin teda lugema ja kirjutasin sinna juurde veel väikse sõnastiku ja grammatika. Ma mõtlesin, et ega ma lektorina Eestis ja Saksamaal kaua vastu ei pea, ma lihtsalt ei kannata aasta-aastalt kirjutada tahvlile ühtesid ja samu pookstave ja seletada, misasi on semi keelte larüngaalklusiil. Arvasin, et paar aastat teen seda tööd ja siis lähen kuskile ära, kas Polüneesiasse, Marquesase saartele või siis maajade juurde. Mõtlesin, et teen polüneeslastele või maajadele ühe korraliku kirjakeele, nende häda ju on ka selles, et on nii palju eri murdeid ja üksteisest arusaamine on raske. Tuleb teha kirjakeel ja luua neile oma riik. Aga siis tuli sõda ja ei pääsnud enam kuskile. Aga vahest on parem ka. Küllap ma muidu oleks Guatemalas olnd Arbenzi mees ja jänkid oleks mu üles poond.”

See jutt oli puudutanud üht tema salaunistust. Ta ei saanud oma erutust varjata ja ütles:

“Kui ma koolipoiss olin, siis ma unistasin, et ajan valged Ameerikast välja. Nüüd mõtlen, et tahaks minna Peruusse ja aidata ketšua-indiaanlastel valgete käest vabaks saada. Kas ei võiks leppida, et teie lähete Yucatáni maajade juurde, mina lähen Andidesse ketšuate juurde.”

“See meenutab mulle Molotov-Ribbentropi pakti,” ütles Aleks vahele. “Mina olen valmis tunnistajaks olema ja protokollima teie salalepet Ameerika mõjusfääridesse jaotamisest.”

Õpetaja arvas, et kõige õigem on lepe jätta suusõnaliseks, mis salalepe ta kirja pandult ikka enam on.

Nii jäigi. Vahepeal oli väljas hakanud hämarduma ja vist tundsid kõik, et on aeg jutud lõpetada.

Algataja oli tema. Nad tõusid, Õpetaja saatis nad esikusse, kummardas tseremoniaalselt enne Aleksile, siis temale ning ütles:

“Ma vaataksin hää meelega kunagi neid teie laulusid.”

See oli see, mida ta oli vargsi oodanud, julgemata seda ootust endalegi sõnadeks vormida. Päästa Õpetajale ligemale, tema siseringi, õpilaste ja sõprade hulka, istuma tema jalgade ees ja kuulama tema tarkusi, mis juba esimesel kohtumisel ta pää ringi käima panid. Ta ei teadnud, mida selleks teha, nüüd aga tegi Õpetaja ise esimese sammu, pakkus uut kohtumist. See oli päämine, laulud olid võibolla ainult ettekääne. Seda ta ei teadnud, see polnud ka oluline. Oluline oli, et ta võis siia varsti jälle tulla.

“Kas ma võin tulla kunagi ületuleval nädalal?” suutis ta ähmis küsida. Jah, võis.

Ka Ellen ilmus esikusse ja jättis nendega hüvasti. Väljas paistsid taevas esimesed tähed. Taevas ise oli salapäraselt sügavalt sinine.

Nad sammusid kesklinna poole. Aleks oli kummalisel kombel tükk aega vait ja ütles siis: “Täna ta oli väga hääs tujus. Seda just väga tihti ei juhtu.”

Ta kuulis vaevalt Aleksi juttu, jättis selle lihtsalt mehaaniliselt meelde. Ta tundis, et teda ei huvita praegu ei Aleksi geniaalsed sürrealistlikud mõttearendused ega naised. Õpetaja puudutus oli ta selleks õhtuks vabastanud isegi erootilisest näljast.

“Sa ei tea vist, miks ta vaimuliku kohast ja kutsest ilma jäi,” jätkas Aleks. Muidugi ta ei teadnud. Mida ta Õpetajast üldse teadis. Aleksi järgi oli lugu olnud nii. Kui venelased 40ndal aastal sisse tulid ja usuteaduskond kinni pandi, oli Õpetaja jäänud professorikohast ilma. Ta sai küll edasi keeletundisid anda ja sõbrad leidsid talle ka pool pastorikohta. Ta jutlused olid olnud kummalised, aga haritlastele huvitavad. Ta pidas seda kohta ka Saksa okupatsiooni alguses, siis aga leidis teine teoloog, kellega ta ametit jagas, tema paberite vahelt pataka pornograafilisi või vähemalt kirikumehe meelest pornograafilisi fotosid ja joonistusi. Selgus, et ta oli pildistanud ja joonistanud akte oma naistudengitest. Mõnel fotol olnud nendega ka tema ise, samamoodi aadamaülikonnas. Sellest muidugi aitas, noor teoloog sai hundipassi ja võis edaspidi kirikut teenida ainult keelte ja ajaloo õpetajana. Aleks ütles, et tema pole neid kurikuulsaid aktipilte näinud ja ei tea, mis sääl õieti oli ja milles Õpetajat täpselt süüdistati. Õpetaja olevat aga end kaitsnud, seletades, et uuris absoluutset pornograafiat. Aleks ei teadnud, mis asi see absoluutne pornograafia oli, aga mõiste meeldis talle. Enne lahkumist seisid nad veel tükk aega tänavanurgal ja Aleks arendas sellegi mõiste absurdini nagu enamasti ikka.

Kui ta koju jõudis, olid vanaisa ja vanaema juba magama läinud. Ema istus laua taga ja parandas õpilaste vihikuid, tädi luges.

“Kas sa midagi söönud oled? Kas ma panen sulle teevee käima? Kas tahad piima ja saiavormi?”

Selline hoolitsus oli teda alati ahistanud. Ta ei osanud kunagi tädile või vanaemale vastata, mida ta just tahab. Tegelikult oleks ta ehk kõige rohkem tahtnud ise otsida endale kapist midagi süüa, kui tal kõht tühi oli, ilma asjast üldse rääkimata. Ta ei tahtnud olla pere ainuke laps, kelle eest kõik naised tundsid kohustust hoolitseda ja ei osanud teha seda teisiti kui kõige triviaalsemal moel – pärides, ega tal kõht tühi ei ole, ega ta külmetanud ei ole, kas tal on puhtad sokid ja puhas taskurätik.

Seekord ta tõesti tahtis süüa. Õpetaja juures olid nad ainult suitsetanud, suits ja vaimustus olid viinud näljatunde, mis nüüd jälle tagasi tuli. Ei teevett polnud vaja, ta ise teeb mõned juustuleivad ja võtab saiavormi piimaga.

Ema lõpetas vihikute parandamise ja pani endale teevee sooja. Ta küsis ettevaatlikult, kas ta tuleb raamatukogust või mõne sõbra juurest. Tavaliselt ärritasid teda sellisedki küsimused, nüüd oli ta aga äsjase kohtumise eufoorias. Ei, ei kumbagi, üks inimene oli ta viinud professor Alo K. juurde. Tädi teadis Õpetajat küll: ta oli enne pensionile jäämist töötanud raamatupoes saksa raamatute osakonnas ja Õpetaja oli säält ikka korra või paar nädalas läbi käinud. Ta meeldis tädile, pidi ilusti kummardusega teretama ja vahel mõne sõna juttu ka ajama, muidugi raamatutest, mida otsis või leidis. Ema oli Õpetajast ainult kuulnud, Õpetaja proua pidi olema proua N-i sõbranna ja proua N. oli neid kunagi kontserdil ka tutvustanud. Õpetaja pidi palju kontsertidel käima.

Mis mulje temale Õpetajast jäi? Sellele küsimusele ta ei osanud vastata. Ta ei saanud öelda, et oli vaimustuses, ekstaasis. Talle tuli meelde, et Targama Jüri jutu järgi oskavat Õpetaja umbes kuutkümmet keelt. Seda ta võis küll emale öelda. Keeled olid objektiivne ja neutraalne asi, millest nende peres võis rääkida. Nii nad rääkisidki keeltest, millega Õpetaja oli tegelnud ja mida ta võibolla oskas.

Keeled olid midagi, mis ema ja poega ühendas. Kui ta pisike poiss oli, õppis ema kaugõppes filoloogiat. Kui ta sängis luges keeleteadust ja ajalugu, puges laps tema ligi ja luges kaasa. Nii sai ta selgeks keelkonnad, teadis, kes on semiidid, indoeurooplased ja draviidid, ja võis võõrastele isegi öelda, kui palju on näiteks tamili või amhara keele kõnelejaid ning kus nad elavad.

Õpetaja pidavat oskama mitut draviidi keelt ja ta ise oli just rääkinud, kuidas ta oli kirjutanud maaja keele grammatikat. Ema sellest vaimustust ei tunnud, tema oli kindel oma Euroopa-orientatsioonis, noorepõlve Pariisis ja Milaanos, kus ta oli laulu õppinud. Tema maailm oli Itaalia ooper, Michelangelo ja Anatole France. Poeg oli alustanud neistsamadest, oli lugenud Anatole France’i, käinud kontsertidel, kui Estonia ooperisolistid Tartusse tulid, oli ema käe all prantsuse ja itaalia keelt õppinud, aga selles ei olnud tema jaoks nüüd enam maagiat. Maagia oli maajades, draviidides, Borobuduris ja Angkor Vatis, sääl, kuhu ei olnud ulatanud Rooma sõduri jalg ja kus misjonärid veel polnud oma tööd lõpule viinud. Euroopas olid temale maagilised Iirimaa, Wales ja Island.

Ta olid sorinud läbi raamatukogu Celtica kataloogi ja katsunud omal käel natuke kõmri keelt õppida. Iiri keelt ta ei julgenud õppida – see tundus liiga keeruline ja võibolla ka liiga ülev ja kõrge. Nagu hiina keelgi. Ta oli õppinud mõtlema paljudest asjadest eestlase moodi, et need on temale liiga suured, uhked või pühad. Nii püüdiski ta õppida iiri keele asemel kõmri keelt ja hiina keele asemel araabia oma.

Ta mõtles, et ei saa und, kuid nii see ei olnud: ta ei märganud isegi, millal mõte muutus unenäoks. Muidugi kohtas ta unes uuesti Õpetajat. Õpetaja ütles, et on teda ammu oodanud, et ta peab teda pühitsema Ida Sukapaela ordu liikmeks. Ta viis ta tahatuppa ja säält edasi läbi kummaliste, vanu raamatuid ja kujusid täis tubade, kuni nad jõudsid lauda moodi ruumi, kus seinte ääres olid riiulid. Riiulitel ei olnud raamatuid, vaid pesad, kus haudusid kanad, pardid ja kalkunid. Teises seinas oli sõim, kus lamas suur lind. Nad läksid ligemale ja ta nägi, et see ei olnud lind, vaid Jüri ilus õde, kelle pääl oli otsekui sulgedest tekk. “Ütle “Borobudur,”” käskis Õpetaja. “See on amhara keel.” Ta püüdis seda öelda, kuid keel oli kange ja ei kuulanud sõna. Õpetaja hakkas kurjalt naerma, võttis sõime kõrvalt lehmaketi ja pani talle ümber kaela. Siis võttis ta püksid jalast. Pükste all oli tal trippidega sukahoidja nagu naistel. Ta tõstis teki üles ja ronis Jüri õe kõrvale sõime.