Читать книгу Seesama jõgi - Jaan Kaplinski - Страница 11

Pirnipuu Õpetaja maja ees oli juba õitsmist lõpetamas, valgeid õielehti pudenes puu alla murule. Kuskilt lähedalt aiast kostis must-kärbsenäpi laul.

Tal olid portfellis luuletused, mis ta oli uuel onu saadetud kirjutusmasinal ümber löönud, pealkirjad ja leheküljenumbrid punasega – lint oli kahevärviline. Ka küsimused oli ta valmis mõelnud – need olid taskus paberilipakal.

Ukse tegi lahti Ellen, naeratades äratundvalt. Jah, Alo ootas, olgu ta lahke ja astugu sisse. Tal käis kuum juga üle selja ja üle pea. Küllap läksid kõrvadki punaseks – seda temaga ikka juhtus. Tal oli korraga väga piinlik ja õnnis olla. Teda oli oodatud, Õpetaja oli teda OODANUD!

Õpetaja kummardas sama teatraalselt kui esimene kord ja naeratas. Tema käesurve oli soe ja pehme, kuid mitte enam nii nõrk ja äraolev kui esimene kord. Nad istusid. Pakk “Tallinna” suitsu oli laual.

Õpetaja tõmbas esimese mahvi ja küsis siis, kas tal on laulud kaasas. Küsimus oli ülearune. Ta võttis õhukese kausta, millel seisis vene keeli , ja ulatas Õpetajale. Ta tundis, et see on midagi enamat kui käepigistus. See oli tema ohver, igatsuse ja pühendumise and gurule. Guru võttis kausta ja lehitses seda. Ta kuulis paberilehtede sahinat ja oma südame kiiret ja valjut põksumist. Siis kostsid sammud. Ellen tuli, kandikul kolm kohvitassi, istus nende juurde ja läitis ka sigareti. Õpetaja pani kausta kinni. Kas need olidki need laulud, tundis Ellen huvi. Kas tema võib ka neid näha. Muidugi võis. Mida oli temal Õpetajale ja tema naisele anda? Peaaegu ei midagi. Ta oli kerjus, ta tuli ainult saama. Siis oligi hää, et ka selle pisku vastu, mis temal oli, siin huvi tunti.

Kas ta võib laulud mõneks ajaks, nädalapäevadeks enda kätte jätta, küsis Õpetaja, ta saab neid siis õhtul rahulikult lugeda? Tema palvet oli kuskil kõrgel ja kaugel kuuldud. Õpetaja läks lõksu, mida õpilane ei oleks julgenud sääda. Talle anti võimalus jälle, juba kolmas kord, siia tulla. Ehk siis leiab ta veel võimalusi, saab hakatagi siin käima, istuma kord või paar kuus Õpetaja jalgade ees ja kuulama tema maagilist häält.

Punarind ilmus jälle uksele, keksis läbi toa, seisatas korra, vaatas, pää viltu, talle otsa ja läks teisest uksest välja.

Õpetaja lehitses kausta, ta pilk jäi mõnele kohale pikemalt peatuma, korra tõmbus ta suugi naerule, ta näitas üht kohta Ellenile, kes samuti naeratas ja noogutas. Ta aimas, et see võis olla üks sürrealistlikkuse poole kiskuv luuletus, kus osa kujusid oli pärit Vene ajaloost:

Varjaagisid kolmpiid pihus kerkis Ilmeni vahusest veest sest ka Puškini patuses ihus elas mälestus elavast veest see hapnes tammises toobris kuhu töörahva lootused jäid kuni viimaks ükskord oktoobris nad tõstsid koltunud päid

Ta teadis, et säärased värsid oleks targem üldse kirjutamata jätta, vähemalt ei peaks neid kellelegi näitama. Kuid Õpetaja ei olnud lihtsalt keegi. Ei saanud hetkekski kerkida kahtlus, et tema kaudu võiksid luuletused sattuda sinna, kuhu pole vaja.

Siis pani õpetaja kausta kõrvale ja kostis:

“Eks siis tulge kunagi läbi, saate oma manuskriptid tagasi. Ma vaatan, et masinal on väga kena kiri; kas teil on omal selline?”

Jah, see oli tõesti tema, see tähendab, nende oma, New Yorgi onu saadetud. “Olympia”.

Õpetaja võttis veel kausta ja uuris masina kirja.

“Korralik...” ütles ta. “Üks kõige õnnestunumaid kirjasid lugemiseks. Ma vaatan, et sakslased ei ole siin midagi muutnud, on täpselt sama kui enne sõda. Mäletad, Ellen, meie esimesel oma masinal oli samasugune.”

“Sellel, mis sa Juhanile andsid, kui Juhan Rootsi põgenes või?”

“Jah, kas sa siis ei mäleta?”

“Kas teile on ladina keeles juba õpetatud “Habent sua fata libelli”? Ma mõtlesin, et kirjutusmasinatel võib ka oma saatus olla. Masina ostsin ma Saksamaal ühelt emigreeruvalt juudi üliõpilaselt, kes oli selle saanud kinnipandud vasakpoolse ajakirja toimetusest, enne kui SS-mehed selle tühjaks tegid. Juhan aga ei jõudnud Rootsi, vist läks paat põhja. Eks siis leba masin praegugi kuskil Läänemere põhjas.”

Ta ütles, et on ladina keelt õppinud küll, natuke juba keskkoolis.

Õpetaja ütles, et seda on tal rõõm kuulda. Temal ei minevat ladina keele lugemine nii kiiresti kui kreeka keele lugemine, aga oleks päris narr idealism oodata, et meie ajal keegi veel kreeka keelt õpib.

Ta tunnistas, et oli mõelnud õppida.

Õpetaja tundis huvi, mis ta kreeka keelega pääle mõtleb hakata.

Ta ütles, et tahaks lugeda luulet ja aru saada, mis Platon ja Aristoteles täpselt mõtlesid ja ütlesid. Aga ta ei saanud jätta ka pihtimata, et keeltehuvi tekkis tal siis, kui koolipoisina sattus lugema raamatut Atlantise mõistatusest. Siis ta otsustas õppida keeli, mida kõneldakse ümber selle piirkonna, kus Atlantis oletatavasti asus. Nüüd ta ei oska Atlantist enam eriti tõsiselt võtta, aga keelehuvi on jäänud.

Õpetaja naeris. Tema oli ladina ja kreeka keelt hakanud õppima siis, kui leidis hunniku vanu pabereid, mis vist olid pärit apteegist. Sääl oli olnud saksa- ja venekeelseid kirju, aga mõned kirjad ja retseptid olid ladinakeelsed. Teda häiris see, et ta neist aru ei saa, ja ta otsustas keele ära õppida. Aga jah, ta tunnistab, et see oli palju kitsam ja isiklikum huvi võrreldes tema omaga.

Mis keeli ta siis veel õpib, küsis Õpetaja.

Neid ei olnudki palju. Inglise keelt ta luges. Pääle prantsuse, saksa, hispaania ja ladina keele oli ta käinud ka sanskriti ja araabia keele tunnis, aga need ei edenenud hästi, küll jättis lektor tunde ära, küll ei saanud tema minna. Ta päris, kas Õpetaja neid keeli ka oskab.

Sanskritti muidugi, kuigi teda huvitasid rohkem draviidi keeled. Ei jaapani ega hiina keelt. Egiptuse keelega tegelemine võtnud talt igaveseks isu hieroglüüfidega tegelda. Hiina tekste on ta tõlkinud küll saksa ja inglise keelest, natuke Menciust ja Tšuangtsed. Hiina keelt tasuks õppida, sääl on tohutult igasugu lugemist. Egiptlastega on nii, et kui huvitavamad tekstid on loetud, ei ole enam midagi teha. Võib hakata egüptoloogiks ja uurida näiteks seda, mis fraasidega pöörduti jumalate Thoti ja Ammoni poole, või püüda rekonstrueerida vana-egiptuse vokalismi, aga see polnud tema kutsumus ja selle eest ei oleks ülikool talle palka maksnud.

Ta küsis Õpetajalt, millega see oleks tahtnud tegelda, kui tal poleks vaja olnud ülikoolis palgatööd teha.

Õpetaja naeratas ja ütles, et seda ei ole temalt vist keegi varem küsinud, nii et ta peab ise natuke mõtlema.

Ellen kasutas pausi:

“Kas mäletad, kord sa ütlesid, et tahaksid uurida ja rehabiliteerida gnostikuid, Valentinost ja...?”

“Seda ei saa ma teha, nüüd tuli ju Egiptuses kõrbeliivast välja terve väike gnostikute raamatukogu. Ma olen sellest näinud ainult pudemeid. Tooma evangeeliumi ja Äikesevaimu lugu.

Ma vist rääkisin eelmine kord, et mõtlesin minna Guatemalasse või Polüneesiasse. Aga hiljem olen mõtelnud, et peaks asja võtma laiemalt. Peaks looma ühe maailmalaiuse vastasrinna eurooplaste laiutamisele ja vägivallale, mingisuguse vanade rahvaste, loodusrahvaste liidu.”

“Kas sõja ajal ei katsunud jaapanlased midagi säärast teha?”

“Jaapanlased olid minu suur pettumus,” kostis Õpetaja. “Ma olen nende luulet lugenud, aga see, kuidas nad Hiinat laastasid ja mis nad Melaneesias ja Mikroneesias tegid, polnud palju parem kui sakslaste märatsemine Ida-Euroopas. Jaapanlastel on ikka olnud sõjamehed nii kole tähtsad, samuraid. Ma oleksin pidanud seda teadma, olin ju üht-teist lugenud. Samamoodi rüütlikultus kui Euroopas. Ja räägitagu mis tahes, rüütlikultusest on sammuke selleni, mida kehastab SS ja eksistentsifilosoofia – surm on tõelisem kui elu, ainult mõrtsukas on tõeline inimene, ainult tapmine ja suremine viib meid inimsuse tuumani...

Hiinlaste juures meeldib mulle see, et nemad pole kunagi sõdimist austanud. Hiina keisrid pidasid sõdu küll, aga see oli väga selgetel riiklikel eesmärkidel. Sõdimine sõdimise pärast oleks hiinlaste meelest täielik hullus. Aga lugege Euroopa keskaegseid niinimetatud “sangarieeposeid” – siin pole muud kui taplemine – ja muidugi tapmine – taplemise ja tapmise pärast. Vaprus vapruse pärast, sõda sõja pärast. Ja eurooplased pole sellest sõdimise kultusest kunagi lahti saanud. Paistab, et jaapanlased ka mitte.”