Читать книгу Kõik on ime - Jaan Kaplinski - Страница 14

Üks praegu vast seitsmekümneis aastais mees rääkis kord, kui palju veel tema lapsepõlves olnud metsa Tartu ja Põltsamaa vahel. Seda teed käies tulnud kogu aeg minna metsa vahel.

Ometi on see, mis Eestis sajandi algul alles oli, vaid osake neist laantest, mis siin maal kord kasvasid. Kuulume ju taigaalale, meie salud on jäänus sellest, mis ida pool kannab seda romantilist nime. Sajanditega sulasid laaned nagu kevadised hanged, põllulapikesed laienesid ja liitusid karjamaade ja niitudega kultuurmaastikeks, mis nüüd näiteks Vooremaal, lõuna pool Tartut ja mujal on nii avarad, et metsast näeb ainult sinetavat viirgu kuskil taamal.

See eellugu peaks selgitama, miks on inimese ja metsa, seega siis ka inimese ja puu vahekord meil viimaste aegadeni olnud enamat kui ükskõiksus. Mets oli inimese vastane, kuid võis olla ka liitlane, sõjapõgenike, karanud orjade varjaja. Mets kiusas karja, kuid mets andis palke, andis puid ja hagu, andis marju ja seeni. Oluline oli mets igal juhul.

See metsa olulisus ja vastuolulisus säilib rahvaluules, lauludes, meenutustes, muinasjuttudes. Metsa kardetakse ja imetellakse, austatakse ja siunatakse. Kui üldistada meie esivanemate suhtumine metsasse, on see umbes nii: mets on omaette maailm, omaette elu, kellega meil tuleb igal puhul arvestada. Meie peame metsaga suheldes täitma metsa seadust, siis ei tee mets meile kurja. Inimene ja mets kuuluvad omaviisi kokku; inimene ei või metsaga teha, mis pähe tuleb, vaid peab tegema metsa seadust. Praegu ütleksime – looduse seadust, mõeldes üldisemalt kui muistne talupoeg, kellele loodus oligi aia ja vainu taga algav ja kes teab kui kaugele ulatuv mets.

Loomulik oleks arvata, et toona, kui Tartu–Põltsamaa teed veel lausa metsad piirasid, oli mets ja puu inimestele väiksem väärtus kui nüüd. Omajagu see nii ka oli: teame, kui raske oli rahval harjuda sellega, et metsast ei tohtinud enam kütte- ja tarbepuid võtta. Vana veendumus, et metsas on puid küllalt igamehele, püsis kaua. Seda üllatavam ja liigutavam on, et endisel ajal metsa ja puid siiski hoiti. Mõned hiiepuud ja hiiesalud olid rahva meelest koguni pühad ja sellisest pühast metsast ei tohtinud lehte ega raokestki võtta. Kuigi metsa oli rohkem kui nüüd, istutati ometi talu ümber puid.

Vanadest õuepuudest teatakse veel mõnelgi pool, kes ja mis puhul nad istutanud on. Kas esimene peremees poja sünniks või praeguse elaniku vanaisa uute kambrite ehitamise ajal. Puu iga on inimesest palju pikem ja puudes säilib meile midagi eelmiste põlvede tegemistest, muredest ja ilust-rõõmust.

Keegi ei või öelda, et me enam ei hooli metsast ja puudest. Nüüd, kus metsi on vähem kui muiste, on metsaskäik inimesele omamoodi suursündmus, ega aasta-aastalt kasvav marjuliste-seeneliste vägi lähe liikvele pelgast saamahimust. Ega uusi parke rajata ja mälestuspuid istutata pelgast moest. Teame, et puud on hapnikutehased, õhupuhastajad. Eriti hinnaline ja kasulik on iga puu linnas, kus õhuga sugugi kõik korras pole.

Seda valusam ja piinlikum on siis kogeda, kui rumalasti hoolimatud oleme vahel puudega linnas. Kas või Tartu linnas, kus on mitmeid kuulsaid parke ja puid, paljud neist aga kannavad märke mõne inimese rumalusest, hooletusest, mugavusest. Buldooserijuhi mugavusest, kes kooris suurt tamme Jaama tn. 79 ees. Remondimeeste mugavusest, kes ei viitsinud säästa püramiidtamme sealsamas ligidal õllesaali kõrval. Autojuhtide hooletusest, kes on vigastanud ligemale pooli pooppuid Võru maantee ääres. Kaldakai ehitajate hooletusest, kes on juba hävitanud ühe pähklipuu turuhoone kõrval, ilmselt lihtsalt valades tema juurtele õli. Kas pääseb sellest saatusest samas seisev teine nooruke pähklipuu, mida on juba vigastanud tema ümber laotud betoonpaneelid, otsekui ei oleks jõe ääres teist kohta, kuhu neid panna. Kas jääb ellu samas ligidal seisev lõhislehine kask, mille ümber on kuhjatud hunnik kive ja mulda?

Võib väita, et ei tasu hoida puid, mis kaldakai ehitamisel ehk nagunii ette jäävad ja hukkuvad. Kas see aga on nii vältimatu? Võeti ju sealtsamast Emajõe äärest hoopis suuremaidki pärnasid, mis ehitusele ette jäid, ja viidi sinna-tänna Ülejõele, kus mõnigi neist on kasvama hakanud. Pähklipuud ja lõhislehine kask oleksid ehk ka kannatanud ümberistutamist. Kui neile viimati vanas kohaski kohta ei ole.

Võib-olla algabki kõik buldooserijuhi, kraanajuhi, töödejuhataja käegalöömisest: „Ah, mingi puu kah veel siin ees” Puu on vaid tülikas asi, mis segab tõsist tööd. Võib-olla on masinat juhtivat inimest haaranud selline võimu- ja tähtsusetunne, et tema jaoks puid lihtsalt ei ole olemaski, nagu pole olemas üksikuid liivateri või kive ekskavaatori kopas.

See on aga juba rumalus. Inimeste rumalus, kes ei mõtle, et mõni puu, millele nad valasid õli või mille juured nad rebestasid, on nendest vanem, võib-olla hakanud kasvama enne, kui sündis nende vanaisa. Ja et uut samasugust puud kasvatada, läheks vaja mitu inimpõlve. Nii on iga buldooser, iga ekskavaator, iga kirveski nii ohtlikult võimas riist, et sellega võib kähku hävitada selle, mida hävitaja ei saa enam suurima tahtmisegagi taastada.

Tartu linnas ehitatakse, remonditakse, kaevatakse väga palju. Kui aga kõigi nende ehitamiste-kaevamiste juures oleme veidigi hoolimatud puude, eriti vanade puude vastu, võib juhtuda, et meie laste eluajal ei ole Tartu enam see roheline linn, millena teda tunnevad ja hindavad naabrid.

Seda ei tahaks uskuda, kui ei hakkaks silma nii palju väikesi ja suuri pahategusid puude vastu, alates poisikeste räsitud põõsastest ja lõpetades buldooserijuhtide vigastatud sajandivanuste tammedega või soolasurma surnud kastanialleega linnabussijaamas.

Kartusi ei leevenda päriselt ka pilk uute elamurajoonide haljastusele. See on selleks liiga kaootiliselt ja vahel lihtsalt asjatundmatult rajatud. Ei saa ju liiklustihedas paigas kuusest õiget puud – ta on liiga tundlik saastatud õhu suhtes. Ei saa õiget puud ka huupi rähasesse maasse istutatud kasemaimust, mis pealegi suvel kastmata jääb. Kui palju noortest istutatud puudest hukkub vutimeeste või lihtsalt huligaanide käe läbi? Õige palju igatahes. Kas on siis üldse mõistlik palistada pisikeste pärnade ja pihlakatega laste mänguväljakut? Ei saa ju poisse keelata palli mängimast.

Mida tuleks teha? Vaevalt aitab ainult moraaliõpetus ja üldsuse hukkamõist oksamurdjale või räpakale sohvrile. Kas saab üldsus takistada Elva ja Tammelinna aiapidajaid soolveega salaja suretamast kapsamaad varjavaid põliskaski või mände? Võib-olla omajagu, aga mitte täiesti. Vaja oleks rohkemat, kas või looduskaitseseaduste tõhustamist ja nende rakendamise hõlbustamist. Kas ei võiks vastu võtta reeglit, et puu hävitaja peab asemele istutama uue puu? Aiapidajail tuleks kõik nende krundil otsasaanud puud uutega asendada – nii ehk ei tekiks neil kiusatust mõnda hukkama asuda. Ja on’s loogiline see, et me avaldame ajalehes otsekohe inimese nime, kes lõi teisel akna sisse või sõitis mootorratta nässu, kuid ei avalda midagi sellist puude vigastajate ja hävitajate kohta? Ometi on aknaklaas või mootorratas hoopis hõlpsamad asendada kui puu.

Kas selles kõiges ei olegi üks meie peamisi paradokse: oleme linlased, elame omaloodud tehismaailmas, kus loodust on üpris vähe, kuid käitume selle vähesega, nagu oleksime kaugete esivanemate kombel otsatus laanes?