Читать книгу Kõik on ime - Jaan Kaplinski - Страница 15

Ei ole päris selge, mis ajast ja kuskohal sai inimesest, mõnest inimpopulatsioonist, ökosüsteemi tasakaalu esmakordne ohustaja. Igal juhul oli see parasvöötmealal sündinud juba nooremaks paleoliitikumiks. Selleks ajaks oli kujunenud ka inimese praegune genotüüp, ta saavutas enam-vähem praeguse intellektitaseme.^[1] Parasvöötmes, kuhu paleoliitiline inimene jõudis, on ökosüsteemid teatavasti vähem stabiilsed kui troopikas ja seal võis intensiivne küttimine viia mõne loomaliigi hävingule ning selle kaudu kõigutada kogu ökosüsteemi. Üpris tõenäoliseks peetakse seda, et Ameerikas on inimene hävitanud kohaliku kaameli, hobuse ja teised suurimetajad (Adams 1964). Mil määral nende liikide kadumine muutis ökosüsteeme Põhja-Ameerikas, on omaette küsimus ja selle kohta ei ole mulle kätte puutunud ühtegi arutlust. Igatahes on inimkond sellega teinud esimese tõsise sammu uuemate ja drastilisemate, tema tegevusest sündinud ökoloogiliste kriiside poole.

Paleoliitikumile järgnev aeg toob ühe tehnoloogiamuutuse teise järel. Jahipidamis- ja kalastusvahendid täiustuvad (vibu), ent olulisem on karjanduse-põllunduse teke ning sellega kaasnev inimpopulatsioonide kasvamine, esimeste suurasulate sünd, metallide kasutuseletulek, sotsiaalse organisatsiooni tõhustumine sel määral, et isegi neoliitiliste kultuuride vahenditega saadi rajada niisuguseid hiigelehitisi nagu muistse Mehhiko püramiidid.

Kui küttide tegevus ohustas ikkagi vaid üksikuid loomapopulatsioone, üksikuid ökosüsteemi elemente, siis põllumajandus muutis loodust hoopis põhjalikumalt: looduslikud kooslused hävitati väiksemal või suuremal maaalal ja asendati efemeersete kooslustega, mis inimese pideva sekkumiseta ei oleks püsinud. Selliste koosluste säilitamine nõuab tihti veel maastikku muutvaid lisaabinõusid, nagu niisutus- või kuivendustööd. Märgatav mõju taimestikule pidi olema alepõletamisel. Sotsiaalne-kultuuriline elu muutus jõudsalt keerulisemaks ja inimesed hakkasid tarvitama aina rohkem loodusvarasid: puitu, kiutaimi, loomanahku, maavarasid, vett.

Vist kuskilt neoliitikumist peale hakkasid katastroofide jõuga avalduma inimtegevuse soovimata-aimamata kaugmõjud, millest paremini käsitletud-tõestatud näib olevat III—II aastatuhandel e.Kr. Induse orus eksisteerinud linnalise kultuuri (Induse tsivilisatsioon, vahel üksikute leiukohtade järgi ka Mohenjo Daro või Harappa tsivilisatsiooniks nimetatud) kriis ja taandumine Induse orust selle tõttu, et looduskeskkonna üleekspluateerimisega kaasnenud erosioon ja tulvad sel alal linnalise asustuse võimatuks muutsid (Possehl 1967).

Tehnoloogia täiustumine oli andnud inimesele võimaluse võtta keskkonnalt rohkem, kui keskkond uuenedes taastada suudab. Inimesest oli saanud potentsiaalne hävitav jõud ja aegamööda on see tendents aina kasvanud.

Ikka enamate ökosüsteemide ja nende üksiklülide (populatsioonide, koosluste) säilimine saab sõltuvaks inimesest ja selle kaudu hakkab viimaks inimese keskkonda muutva tegevuse tasemest sõltuma ka tema enda säilimine – ahelmõju ulatub varem või hiljem inimeseni tagasi.

Inimene on ökosüsteemi lüli. Kui ökosüsteemi stabiilsus sõltub olulisel määral inimtegevusest, on inimesel põhimõtteliselt võimalik seda stabiilsust hoida või isegi taastada, suunates ökosüsteemi omaenda tegevuse reguleerimise kaudu. Inimene saab valitseda loodust, valitsedes kõigepealt iseennast.

Tänapäeva looduskaitset, vähemalt suurt osa temast, võikski vaadelda sellest nurgast – inimese püüuna paremini reguleerida-kontrollida oma tegevust, vältides selle kaudu ökosüsteemi muutumist soovimata suunas. Nii võib looduskaitset pidada „metategevuseks” – teisi, vahetule kasule suunatud tootmis- ja tarbimistegevusi kontrollivaks ja reguleerida püüdvaks tegevuseks.

Selge, et tootmise intensiivistudes peab tõhustuma ka looduskaitse (nii teooria kui ka tegevus). Ent oleks vale arvata, et looduskaitse, tootliku inimtegevuse kontrollimine ja reguleerimine looduskeskkonna säilitamise huvides, oleks ainuomane meie ajale. Meie aega iseloomustab pigem looduskaitse (nagu paljude teiste tegevusalade) tõusmine teaduslikule tasemele.

Nagu oli juttu, algab inimtegevuse ohtlik mõju looduslikele kooslustele juba paleoliitikumis. Teades muistse inimese tehnoloogia võimalusi (Semjonov 1968), võime küsida olulise küsimuse: kas inimene ei ole juba tollal reguleerinud oma tootmistegevust, hoides seda keskkonnale ohutumates piirides?

Ilmselt vajab see küsimus täpsustamist. Võime öelda, et esialgu reguleeris inimtegevust tema tehnoloogiline küündimatus; ka suurimate pingutustega ei suutnud inimene keskkonda oluliselt muuta. Ent kui ta hakkas seda muutma, kas ta tegi siis midagi enda ohjeldamiseks? Kas inimesed hakkasid neile kätte tulnud jõu ohtlikkust mõistma ja olid selle kasutamisega ettevaatlikud?

Pöördume ökoloogiast etnoloogiasse ja otsime suurest andmete hulgast midagi endisaja inimeste (äsjaste/ praeguste loodusrahvaste)^[2] loodust säästva tegevuse kohta. Ning ideoloogiate kohta, mis sellise tegevusega otse või kaudselt seostuvad. Muidugi tuleb meeles pidada, et etnograafia ja eelajaloo seostamine on keeruline ja problemaatiline: kuigi tasmaanlaste tehnoloogia vastab enam-vähem Euroopa omale nooremas paleoliitikumis, ei tähenda see, et tasmaanlased jäänuksid seisma kiviaega just sellistena, nagu nad olid mõnikümmend tuhat aastat tagasi. Iga rahvas ja kultuur, olgu ta meie meelest nii algeline kui tahes, on läbinud niisama pika evolutsioonitee, mis ei ole üldjuhul üksikasjus taastatav.

Praegu on side-tagasiside praktilise tegevuse ja teoreetilise mõtestamise vahel kiire: iga olulisem tegevus on läbi mõeldud ja planeeritud, tegevuse tagajärgi arvestab kohe teooria. Kui see ideaalolukord veel ülenisti ei kehti, liigume siiski selle poole. Seda tingib elu ise: ainult väga korralik teooria lubab meil oma tegevust optimaalselt planeerida, peale muu vältimaks ohtusid, mis tehnoloogia praegusel tasemel on väga kiired saabuma ja mille võimalikku ulatust määrab kas või maailma termotuumarelvade varu. See kõik tähendab, et praegu ei ole inimkonnal võimalust jõuda mõistliku mõtlemis-ja tegutsemisviisini „katse ja eksituse” meetodil, kobamisi evolutsioneerides. Vigadest õppimise aeg on möödas. Edaspidi võime eksida vaid hüpoteeside-oletuste tasemel ja need eksitused tuleb enne teooria või plaani valmimist ning käibelevõtmist avastada ja parandada. Piltlikult öeldes – nüüd on mõtted meie mängusõdurid, kellel laseme läbi teha vastutusrikkad tulevased operatsioonid. Muidugi kulutab ka mõtlemine, saati veel hüpoteetiline, hulka variante võrdlev mõtlemine, energiat, ent tohutult vähem selle kõrval, mida kulutaks eksimine tegevuses. Sama kehtib ka raali kohta: masinaaeg, mis kulub näiteks eksliku energiasüsteemi projekti kummutamiseks, on palju odavam kui energiasüsteemi kahjulikkuse tõestumine praktikas. Aeg ja areng nõuavad meilt aina rohkem ratsionaalsust, ja mida enam harjume ratsionaalselt oma tegevust hindama, end analüüsima ja kontrollima, seda kindlamad võime olla tulevikule. Eksimine on ühiskonnale ohtlik või koguni lubamatu luksus.

Teisiti oli muiste. Nagu öeldud, oli Homo sapiens niisugune, nagu ta on, juba kuskil viimase jääaja paiku, noorema paleoliitikumi alguses. Ent ülekaalukalt kütt, suurte imetajate tapja ja lihasööja on inimene juba üle poole miljoni aasta. Algsed Aafrika hominiidid olid veel (etnoloogia terminit kasutades) korilased, toitudes taimedest ja pisiloomadest. Subtroopikasse ja parasvöötmesse tungivad eelinimesed aga olid juba kütid (Howell 1964). Sellest möödunud aeg on kahtlemata küllalt pikk, et inimpopulatsioonides saanuksid tekkida tarvilikud regulatsioonimehhanismid ka evolutsiooniliselt, katse ja eksituse ning loomuliku valiku teel. Seda ka siis, kui inimestel (või eelinimestel) veel puudus praeguse ulatusega „kultuurimälu”.

Populatsiooni kultuurimäluks võime nimetada tema kasutada olevat elu jooksul omandatud ja järglastele õpetamise teel pärandatud kasulike kogemuste summat. Selline kultuurimälu on olemas teistelgi loomadel, vähemalt paljudel ahvidel: seda tõendab kas või inimeste kasvatatud šimpansipoja abitus looduskeskkonnas, mida ta muidu ahvivanemate juhatuse ja kontrolli all saanuks korralikult tundma õppida. Olulised on ka käitumiserinevused, elulaad, üksikute sama liiki ahvide populatsioonide erinevused, mille esmalt avastasid jaapani uurijad (Chauvin 1965).

Kultuurimälu allub evolutsioonile nagu „geneetiline mälu”, populatsiooni genofondki, ent tema evolutsiooni, kasulike muutuste levimise tempo populatsiooni piires ja isegi populatsioonist populatsiooni võib olla hoopis kiirem, tänu inimese suuremale kommunikatsioonivõimele ja mõistusele, mis vähendab kahjulike ja suurendab kasulike uuenduste arvu. Kõik see lubab arvata, et inimkonnal on olnud küllalt aega omandada mingeid vahendeid omaenda kahjuliku tegevuse vastu, mingeid enesekontrollimehhanisme, ohjeldamaks oma keskkonda muutvat tegevust, kui see saab ökosüsteemi tasakaalule ohtlikuks.

Kuigi need enesekontrollimehhanismid on kujunenud kultuurievolutsioonis, ei pea nad olema täiesti teadlikud, teaduslikud. Pole alust loota, et muistsetel korilastel, küttidel ja põlluharijatel oleks olnud kuigivõrd ratsionaalset ettekujutust looduskaitsest. Võime kahelda ka selles, kas nad teadsid, mis ohte nende tegevus võib tuua. Ja pole alust arvata, et nad alati taipasid mingi nende kultuuris (nimetame siin ja edaspidi kultuurimälu lühemalt lihtsalt kultuuriks, nagu on tavaks uuemas etnoloogias) oleva seiga looduskaitselist funktsiooni. Kuivõrd see on loomuliku, inimeste planeerimata toimunud evolutsiooni tulemus, pole imestadagi, et inimesed viimase ajani ei osanud analüüsida oma tegevuse ja uskumuste funktsioone, ei tundnud oma ühiskonnas ja kultuuris toimivaid süsteeme. Claude Lévi-Strauss rõhutab veenvalt kultuuri primaarsust inimese ees, kultuurimälu ja tema latentsete struktuuride primaarsust üksikinimese põgusa ja ahta teadvuse ees loodusrahvastel (The Structural Study of Myth and Totemism, 1967). Nii Lévi-Strauss kui teised etnoloogid osutavad, et loodusrahvaste tavaline põhjendus oma tavadele on kõike muud kui analüütiline ja kausaalne. „Nii on see alati olnud. Nii on meie isad meid õpetanud” – selline on tüüpiline vastus uurija küsimustele, miks käitutakse just nii või naa.

Tegelikult ei ole (ei olnud) näiteks eskimotel või arandadel põhjustki oma tavasid analüüsida. Seni kui elu käis rahuldavalt vana rada, polnud põhjust tema mõistlikkuses kahelda, kahtlemiseta aga ei sünni analüüsi ega teadlikke muutusi.

Loodusinimeste teadvus jaguneb sel kombel kaheks pooleks otsekui jäämägi, ja tema suurem ning kaalukam osa on varjul. Inimese tarkus on pooleldi teadlik, teadlikult õpitud ja omandatud, pooleldi „alateadlik”, pika evolutsiooniga omandatud. Selle evolutsioonilise, inimestele endile tundmatu kultuurimälu analüüsimine on huvitavamaid alasid praegusaegses etnoloogias. Osutub, et loodusrahvaste uskumused-kombed, mis senistes kirjeldustes tunduvad mõttetu käskude-keeldude-kommete virvarrina, moodustavad kummatigi päris sidusa süsteemi, kui neid vaadelda funktsionaalselt, tingituna rahva säilimise ja heaolu tarvetest.

Kas ja missugustel loodusrahvaste kommetel, käitumisjoontel on olnud ökosüsteemi tasakaalu hoidev funktsioon, mis, nagu eespool nimetatud, tähendab inimese, inimpopulatsiooni kontrolli oma tegevuse üle?

Ökosüsteemi tasakaalu aluseks on temas toimuvad energeetilis-informatsioonilised protsessid (Stugren 1972) ja tasakaalu häirimine tähendab nende protsesside muutmist, halvemal juhul pöördumatut muutmist mingi teise tasakaaluseisundi suunas, milles aga suurel osal ökosüsteemi kuulunud populatsioonidel ja kooslustel pole enam eksisteerimisvõimalusi või need on suuresti ahenenud.

Tavaliselt rikub inimene ökosüsteemi tasakaalu sellega, et hakkab mõnd tema osa liiga intensiivselt kasutama. Selle tagajärjeks on mõne lüli täielik või osaline väljalangemine toitumisahelatest, ökoloogilistest seostest. Nii sündis Euroopas ürgveisega, Arktikas tõenäoliselt mammutiga, Põhja-Ameerikas rändtuvi ja piisoniga, Euroopas laialehiste metsadega. Sellele ökosüsteemi vaesumisele võivad järgneda kaudsed tagajärjed, nagu näiteks kahjurite masspaljunemine, epideemiad, loodusõnnetused. Tõsi on ka, et inimene pole tänini suutnud luua kuigi stabiilseid ja häireteta töötavaid tehisökosüsteeme, vähemalt stabiilsuselt ja produktiivsuselt on looduslikud kooslused inimtekkelistest tavaliselt ikka ees (Watt 1971).

Inimtegevusel on mõned potentsiaalselt ohtlikud omadused. Kõigepealt on ta küll eesmärgipärane, kuid viimaste aegadeni ei tundnud inimene kuigivõrd oma tegude kaugmõjusid, mis alati ulatuvad edasi seatudsaavutatud eesmärgist. Teiseks, mis veelgi olulisem: niipea kui inimene õppis vabastama ja kasutama korraga palju ressursse (energiat, negentroopiat) näiteks tule, paremate püüniste, kultuurtaimede ja koduloomade kasutuselevõtmisel, sai ta võimaluse suunata osa vabastatud energiat veel rohkema energia väljapumpamisele keskkonnast. Tulerauaga löödud tuld võib kasutada metsa- või rohtlatulekahju läitmiseks. Põllusaak lubab suguharul kasvatada üles rohkem lapsi, kes omakorda harivad põldu juurde. Kõigil neil juhtudel võib rääkida pidurmehhanismide puudulikkusest. Populatsiooni (ja tema negentroopiatarvituse) kasvu võivad pidurdada nii populatsioonisisesed kui -välised asjaolud. Taimtoiduliste (näiteks näriliste) loomade arvu hoiavad vaos kiskjad. Kiskjate arvukust näib reguleerivat saakloomade arvukus (vähemalt osaliselt). Populatsioonidel on täheldatud teatavat iseregulatsioonivõimet, võimet oma arvukust (asustustiheduse kaudu) ise mingites piirides hoida (Macfadyen 1965). Inimkonna ja tema eellaste arengulugu näib tõendavat, et kui tal on kunagi olnud iseregulatsioonivõime analoogselt looduslike liikide omale, on ta selle minetanud. Inimpopulatsioone, nagu looduslike liikide populatsioonegi, on valdavalt reguleerinud välistegurid – vaenlased ja elutingimused. Siiski mitte täielikult, sest etnoloogia andmed näitavad loodusrahvaid ikkagi isepidurdavate populatsioonidena, kes mitme tuhande aasta vältel on suutnud hoiduda häirimast ökosüsteemi tasakaalu. Mõnede eranditega on inimkond teatud aja suutnud püsida mõistliku parasitismi raamides.

Võib küsida, kas loodusrahvail ikka ongi mingeid erilisi, tarbimist pidurdavaid sisemisi kultuurimehhanisme. Kas see, et loodusrahvad üldiselt keskkonda ülemäära laastanud ei ole, ei tulene lihtsalt nende tehnoloogia küündimatusest? Sellest, et nad parimalgi tahtmisel ei oleks jõudnud rohkem võtta? Küsimus on mõistlik ja sellele ei saa paugupealt vastata jaatavalt või eitavalt. Kui seda lõpliku kindlusega praegu üldse teha saab, sest ökoloogiline lähenemisviis etnoloogias on üsna noor ja seetõttu tarvilikke uurimusi ja lähteandmeidki vähe.

Ent olemasoleva põhjal võib siiski sõnastada hüpoteesi: kuigi enamikul loodusrahvastest oleks olnud vahendeid võtta keskkonnast palju rohkem kui keskkonnale ohutu, jätsid nad need vahendid osalt kasutamata, säilitades sel kombel ökosüsteemi tasakaalu. See keskkonna ekspluateerimist piirav mehhanism ei ole geneetiline, vaid kultuuriline, aastatuhandetepikkuses kultuurirevolutsioonis tekkinud.

Kirjeldame mõne loodusrahva mõnda tava ja ideoloogiaseika, mis arvatavasti on aidanud neil rahvail säästa oma keskkonda ülemäärasest ekspluateerimisest. Kahjuks on kättesaadav etnograafiline materjal lünklik ja juhuslik. Sellise taotlusega pole seda peaaegu kunagi kuskil kogutud. Ent oma lünklikkuseski on need näited kõnekad, ja kui nad ei ulatu meie hüpoteesi tõestama, siis vähemalt osutavad tõestus võimalustele.

Loodusrahvaste elu on meie praeguse eluga võrrelduna hoopis staatilisem ja stabiilsem. Kui otsustada kättesaadavate teatmete järgi, puudub neil teadlik püüd uuendustele ja progressile; puudub usk, et iga järgmine põlv elab eelmisest paremini, saab rohkem tarbida. Pigem püütakse elada just nii, nagu on elatud varem: ideaal ei asu tulevikus, vaid minevikus. Iseloomustagu seda bantu neegri sõnad: „Kui ma laps olin, õpetati mind elama vanaviisi, aga mitte uutviisi. [---] Mulle õpetati: vanaviisi on sellepärast hea elada, et meie esivanemad leidsid ennemuiste, kuidas inimesed peavad isekeskis elama. [---] Mõned püüdsid esivanemate seatud viise muuta, aga nad kõik surid, nagu needki, kes seadusi rikkusid” (Turnbull 1963). Võib lisada, et selles suguharus tegutses nn. leopardiühing – anyota, salaselts, kes terroriseeris esivanemate viiside vastu eksijaid. Taotlus elada nii, nagu on elatud varem, „nagu on elanud esivanemad”, iseloomustab vist kõiki loodusrahvaid. Sellest saab mõistetavaks, miks eurooplaste loodud ja vahel lausa vägisi pealesunnitud uuendused on leidnud vastuseisu, seda isegi siis, kui neist paistab silmanähtav kasu. Muidugi võeti suurem või väiksem osa uuendusi tõrkumise ja kahtlemise peale omaks, kuid leidub traditsionaliste, kes tänini püüavad elada esivanemate viisi, vältides valgete meditsiini, kooliharidust, irrigatsiooni, näiteks mõned pueblo-indiaanlased USA-s.

Senist elulaadi hoitakse kiivalt, isegi enam – seda peetakse omajagu pühaks, sõltumata sellest, kas ta meie enam-vähem objektiivsete hinnangute järgi on mugav või ei. Pühaduse on talle andnud see, et tema reeglid ja tavad on kehtestatud pühade esivanemate või teiste jumalikeks peetud olendite poolt. Elulaadi muutmine oleks kardetav pühaduseteotus. Ainult sellega saab seletada paljude loodusrahvaste omakultuuri elementide püsimist tänaseni nii paljude vapustuste kiuste, hoolimata isegi kolonisaatorite ja misjonäride järjekindlatest, vahel väga jõhkratest püüetest sundida neid elama „tsiviliseeritult”.

Kuidas hinnata seda visa vanast elulaadist kinnihoidmist ökoloogiliselt? Kui senine käitumine on osutunud otstarbekaks, aidanud paljude põlvede vältel püsida ühiskonnal ja ökosüsteemil, tundub, et kui teised tingimused ei muutu, on tõesti kõige õigem hoiduda midagi muutmast, nagu enamik loodusrahvaist ka tegi.

Loodus on muidugi ise muutlik, kuid peame vahet tegema kiire ja aeglase muutumise vahel, erinevate ajaskaalade vahel. Inimese mäluulatust võiksime nimetada mikroajaks ja muutuste vältimine on efektiivne just mikroajas. Kultuurievolutsioon toimub makroajas – kümneid või sadu kordi pikema aja vältel, kus muutused, analoogiliselt geenimutatsioonidele, nagunii kumuleeruvad ja kultuuri üldpilti muudavad. Ka suuremad muutused keskkonnas toimuvad üldiselt makroajas, aeglaselt. Seega jääb kultuuril aega nendega kohaneda. Muutuste lubamine või saati veel taotlemine mikroajas, ühe inimpõlve jooksul, oleks teadusliku prognoosioskuseta ohtlik, ei laseks inimkultuuril keskkonnaga kohaneda, viiks tõenäoliselt ökosüsteemi tasakaalust välja.

Laiendatud taastootmine on positiivse tagasisidega protsess, tema mõju ökosüsteemile üldiselt destruktiivne ja vajab igal juhul reguleerimist. Tänapäeval püüame laiendatud taastootmist hoida loodust, eriti loodusenergiat, aina intensiivsemalt kasutades. See eeldab arenenud teadust ja tehnikat. Laiendatud taastootmine ise ei eelda kumbagi sel määral, kui arvaksime. Uuemad uurimused on tõestanud, et arvamus, nagu oleksid loodusrahvad pidanud iga suutäie pärast ränka vaeva nägema, suutes hädavaevu püsida vaenuliku ja karmi looduse keskel, on pigem õudusjutt kui tõsi. Yanomami-indiaanlastel Venezuelas kulub oma materiaalsete tarvete täielikuks rahuldamiseks keskeltläbi neli tundi tööd päevas (Lizot 1971). Kuigipalju teine ei ole ka Filipiinide algrahva tasadaide olukord (MacLeish 1972). Kui ülejäänud aeg oleks kulutatud samuti tootmisele, oleksid nad jõudnud laiendatud taastootmiseni.

Võib küsida, mis on yanomamide või tasadaide juures üllatavam – kas nende vajaduste nappus või see, kui tõhusalt need vajadused rahuldatud saavad. Süsteem vajadused – (nende rahuldamiseks tarvilikud) pingutused – inimese jõud (energiavaru) – olemasolevad loodusressursid on tasakaalus, kui vajadused enam-vähem võrduvad kasutatavate ressurssidega (V = R) ja pingutused võrduvad jõuga (P = J).

Kui kasutatavad ressursid on vajadustest väiksemad (R < V), on populatsioon ohus: kui ressursid ei suurene, peab populatsioon vähenema. Sama ootab populatsiooni, kui pingutused on suuremad jõust (P > J). Kuid säärasesse olukorda sattunud inimpopulatsioonil on mitmeid teid kitsikusest väljapääsemiseks. Ta võib hakata kasutama uusi, seni puutumata ressursse. Näljaga võidakse süüa taimi ja loomi, keda muidu ei sööda, vase asemel võib tarvitada alumiiniumi või hõbedat. Inimene suudab ka ratsionaliseerida pingutusi: näiteks ehitada mõrra, milleks ei kulu eriti palju energiat, kuid mis edaspidi „ise kalu püüab”, või varustada suurt hoolt ja valvsust nõudnud aurukatla abiventiiliga, mis ülearuse rõhu maha võtab. Loodusrahvaste ja „tsiviliseeritud” inimeste vahe on siin selles, et loodusrahvas ei muuda hädas elulaadi või teeb seda ainult minimaalsel määral, tsiviliseeritud inimesed aga võivad elulaadi väga kiiresti ja põhjalikult muuta. Peale muu tähendab see, et loodusrahvas on valmis osalt nälga surema, tsiviliseeritud rahvas mitte.

Võib arvata, et kui esimesed ratsionaliseeringud loodusrahvaste elukorralduses on sündinud suure häda sunnil, näiteks loomade arvukuse kahanedes, kliima halvenedes vms., siis on nad kumuleerunud, tuues kaasa suuremaid tehnoloogilisi muutusi (nn. neoliitiline revolutsioon), mille tulemusena senine ökoloogiline nišš inimesele kitsaks jäi (Coulborn 1969).

Kui R > V ja J > P, siis kujunevad eeldused laiendatud taastootmiseks. Muidugi juhul, kui ressursid ületavad tõepoolest tunduvalt vajadusi ja jõuvarud on palju suuremad kui tarvilik pingutus, sest väike ülejääk peab niikuinii olema: populatsioonid ning rahvad, kes asuvad keskkonnas, kus võrdused V=R ja P = J kehtivad väga täpselt (võiksime seda märkida (V > R, ja P > J), on pidevas ohus. Vähimgi ebasoodus muutus – vihmaaja hilinemine, pikem lumetorm – võib põhjustada neile katastroofi. Nii on (õigemini oli) lugu polaareskimotega ja bušmanitega Kalahari ja Namibi kõrbes.

Nagu nimetatud, oleks juhul, kui R > V, võimalus kasutada ressursside ülejääke tootmise laiendamiseks, täiustada tehnoloogiat, otsida uusi ressursse, kasvatada üles võimalikult palju lapsi jne. Näib, et enamik loodusrahvaid väldib (kuigi mitte teadlikult) olukorda, kus R > V

Loodusrahvad kulutavad energia ülejäägid tegevuseks, mis loodusressursse kuigi oluliselt ei tarbi, kuid aitab saavutada tasakaalu, nii et R=V ja P=J. Analoogia võiks olla traktorikütuse põletamine tühikäigul, künnitööd tegemata. Teame, et suur osa loodusrahvaste ajast ja energiast kulus tõepoolest toimingutele, millel pole eesmärki midagi loodusest hankida: näiteks rituaalid, kunst, ajaviide, lihtsalt suhtlemine (vestlus, kaklemine, sõdimine). Zuñidel (eespool nimetatud pueblo-indiaanlastel New Mexicos) kuluvat rituaalseiks toiminguiks umbes pool ajast (Farb 1968). Võib nimetada, et pueblo-indiaanlased elasid poolkõrbes ja pidid elatise hankimisega nägema ränka vaeva. Igal juhul kontrasteeruvad indiaanlased ja neegrid sellegi poolest valgete puritaanidest kolonistidega, et esimestele ei ole elu sisuks ainult töö ja Jumala palumine, nagu viimased endale vähemalt ideaaliks seadsid. Kristlus, eriti protestantlus, soodustas inimese energia koondumist ressursside hankimisele, tootmisele; loodusrahvaste tavad-ideoloogiad, vastupidi, tingisid inimese energia hajutamist tootlikesse ja teistesse tegevustesse, tootlikke teps eelistamata.

Loodusrahvastel olid rohkem või vähem ritualiseerunud needki toimingud, mida tsiviliseeritud inimesed peavad praktilisteks ja igapäevasteks ning püüavad teha nii väikese pingutusega, nii vähe aega ja jõudu kulutades kui võimalik. Jahilkäik, künd ja külv, puuraiumine, ketramine, kapsaistutamine polnud loodusinimestele (ja veel meiegi esivanematele) lihtsad ja argised. Iga toimetuse juures tuli arvestada paljusid käske ja keelde, tabusid, esivanemate õpetusi.

Navaho-indiaanlased näiteks järgisid korve punudes niisuguseid reegleid: korvipunuja tööpaik pidi olema kodust eemal. Keegi ei tohtinud teda vaadata, eriti lapsed. Keegi ei tohtinud pooleli tööd puudutada. Korvipunuja ei tohtinud loomadele liiga teha. Keegi ei tohtinud astuda üle materjali. Naisterahvas pidi korvi punudes hoidma korvipära ülespidi, muidu võis ta mõistuse kaotada. Naine ei tohtinud korvi punumise ajal mehega suguvahekorda astuda. Vihma käes väljas olles pidi ta käima aeglaselt; kui juhtus olema hobuse seljas, pidi maha tulema, kuni vihm üle on. Kui ta unustas mustrisse „ukseava” tegemata, võis ta kaotada silmanägemise. Punumiseks lõigatud äädikapuuvitsu võis kokku siduda ainult jukalehega, mitte nööriga vms. Kui punuja oli mustriga alustanud, võis ta süüa ainult natuke liha ja leiba, sool oli keelatud. Ühe vitsa latv tuli korvi panna kõrvu teise tüüga, mitte teisiti. Materjalijäänused pidi puu otsa või kaljuorba varju pandama. Värvivedelikku tohtis segada ainult äädikapuuoksaga (riidevärve aga sellega segada ei tohtinud).

See tabuloend ei ole kaugeltki täielik (Tschopik 1938). Keerulisi tabusüsteeme teatakse olevat teistelgi rahvastel, nii ka meie esivanematel. Võib-olla annab kõige parema pildi sellest keeldude, käskude, soovituste ja hoiatuste hulgast, mida vanad eestlased veel XIX sajandil igal sammul arvestama pidid, Selma Läti uurimus meie rahvakalendrist (Latt 1970). Siia juurde tuleb arvestada üksikute nädalapäevade ja toimingutega seotud keelud, näiteks keeld kedrata neljapäevaõhtul, keeld kapsaste istutamise ajal rääkida ja tuhat teist sellist reeglit.

Tabudest võib tuua miljoneid näiteid ja nende loetelu pole siin mõtet pikendada. Ent tabude kohta saab teha mõne üldistuse. Kõigepealt – tabusid on alati palju. Nad näivad irratsionaalsetena, lihtsalt arusaamatutena või lausa mõistusevastastena. Tabud takistavad inimeste tegevust, sihtide saavutamist, kasusaamist. Nad muudavad lihtsad toimingud nii keeruliseks, et korvipunuminegi kujuneb keerulisemaks kas või kristlikust jumalateenistusest. Võiks nagu nõus olla nooremate navaho naistega, kes kurdavad, et korvipunumise rituaalne osa on nii keeruline, et kunagi ei tea kindel olla, kas kõik saab tehtud nagu vaja.

Tabud on eurooplastes tekitanud ja süvendanud veendumust, et indiaanlased, austraallased, Saaremaa paganad ja teised metslased ei teadnud oma suures pimeduses sedagi, kuidas lihtsalt ja mõistlikult elada ja töötada, rääkimata muust. Paganad näisid tõesti inimestena, kes joostes kinnitavad jalgade külge raudpommi, lohistavad põlvest põlve, päevast päeva kaasa tarbetut taaka. Ent võrdlus raudpommiga kammitsetud jooksjast on tähendusrikas: muinasjututegelane koormas end selleks, et ta tuulkärmed jalad teda maast liiga ohtlikult lahti ei viiks. Raudpomm oli tema pidur.

Kas ei olnud tabud, keeldude-käskude keeruline ja arusaamatu lasu, samuti pidur, loodusrahvaste ökoloogiline pidur? Etnograafiaandmestik kallutab seda uskuma. Oleks ju kummaline arvata, et loodusinimesed tegid endale nii palju takistusi ja veel nii rumalaid takistusi pelgast teadmatusest. Tabud on selleks liiga levinud, liiga üldine nähtus nii ajas kui ruumis: pole rahvast või kultuuri, kellel nad puuduksid.

Kui tabud oleksid inimese elu ja tegevust tõesti rohkem takistanud kui soodustanud, oleks tuhandete aastate pikkune kultuurievolutsioon nad kõrvaldanud. Seda aga ei juhtunud enne suuri murranguid inimkonna ajaloos ja tehnoloogias. Võiksime ju arvata, et saabus lihtsalt mõistuse aeg ja irratsionaalsed eeskirjad jäeti maha inimkonna lapsepõlve. Nii see vist siiski ei ole. Tabude taandumise põhjused on ilmselt keerulisemad. Võiksime oletada, et industriaalse revolutsiooniga ja pärast seda muutus maailm niigi küllalt keeruliseks, tabusid polnud lihtsalt enam tarvis. Või oleks midagi nendega võrdväärset siiski tarvis? Kui, siis ilmselt mingil uuel, meie ajale sobival tasemel, kas või järjekindla ökoloogilise mõtlemisena, läbini süsteemse mõtlemisena, mis õpetab inimest mõistma-arvestama kõigi asjade ja olendite suurt ühtekuuluvust, millele omaviisi on lähenenud ka loodusrahvad.

Prantsuse rändurit Michel Peisseli hämmastab Yucatanis maajade arvamine, et apelsinid ei kõlba süüa. Talle püütakse selgeks teha, et neist jäävat naine viljatuks. Peissel lõpetab: „Kui nõmedad on mõnikord kombed ja eelarvamused. Nende tõttu võivad inimesed jääda toiduta ja vitamiinideta, mida neil nii tarvis on” (Peissel 1969). Kas enamik kombeid ja eelarvamusi siiski on nii nõmedad, kui võõrale paistab? Kas saab elus midagi nõmedat, kahjulikku nii kaua kesta? Võib-olla on mõnegi tabu aluseks kogemus. Tabud (nähtus üldse, mitte üks-teine konkreetne reegel) on omased kõigile rahvastele. Vaevalt saanuks midagi, mis on tekkinud hiljem kui umbes kümme tuhat aastat tagasi, levida kõikjale ja kõikjal nii koduneda.

Kui oletame, et evolutsiooni läbiteinud tunnused on valdavalt positiivse väärtusega, nagu eeldab uuem evolutsiooniteooria, funktsionalistlik etnoloogia ja sotsioloogiaga peavad seda olema ka tabud. Äärmisel juhul võiksime tabusid pidada iseendast ja otseselt neutraalseteks, isegi kahjulikeks (muidugi mitte kõiki – osa tabusid tunduvad praegustega teadmiste valguses täiesti otstarbekad), kuid tarvilikeks mingi suurema terviku osadena. See tervik peaks olema loodusrahvastele vältimatult oluline ja tabud vältimatult oluline osa sellest. Seni on tõepoolest tabusid tuletatud peamiselt rahvausundist, ideoloogiast, ja viimast peetud madalal arengujärgul olevale rahvale vajalikuks. Usund – kollektiivi vaadete ja uskumuste (tõekspidamiste) süsteem – on ennekõike psüühiline nähtus. Seletused-põhjendused, miks usund loodusinimesele tarvilik oli, lähtuvad samuti psüühikast, ürgkogukondliku inimese jõuetusest, teadmatusest paaris lohutustarbega, mis paratamatult tingisid keskkonna moonutatud peegelduse inimese teadvuses (Tokarev 1969). Kui seletada religiooni ennekõike kujutluseks ja tuletada sellest kujutlusest hoopis materiaalsemad asjad nagu tabud ja rituaalid, oleme midagi pahupidi pööranud. Kas ei ole hõlpsam seletada paljude kujutluste teket, lähtudes hoopis tabudest, inimese enesekontrollist, mis tootmistegevuse teataval arenguastmel pidi tekkima ja tekkis? Reeglid ja tabud on sel puhul primaarsed, nende seletused, nendega seotud uskumused ja see, kuidas keelud-käsud konkreetselt avalduvad, sekundaarsed.

Kokkuvõttena nendime, et tabude abil saavutasid loodusrahvad teatava kontrolli oma keskkonda muutva tegevuse üle. Ökosüsteemi tasakaalu ohustav olukord P < J oli vähemalt osalt välditud P suurenemisega.

Loomulikult ei tohi kultuurievolutsioonile omistada inimlikku või üliinimlikku tarkust. Evolutsioon on stohhastiline protsess, ja kui tabud olid funktsionaalsed, siis statistilises mõttes, üleüldse. Mingi keeld või käsk võis üksikuna võttes olla ökoloogiliselt ka kahjulik. Mil määral tabud tegelikult inimeste elu keerukamaks muutsid ja vajalikku pingutusmiinimumi tõstsid, on seni üsna teadmata. Et tabusid on ikka tohutult palju ja neis tundub olevat vähe arukust, on etnograafid neid tänini kirjeldanud rohkem pisteliselt, mis ei anna võimalust neid statistiliselt ja siis ka ökoloogiliselt analüüsida.