Читать книгу Kõik on ime - Jaan Kaplinski - Страница 7

Vanu ajakirju lehitsedes leidsin 1992. aasta Дружба народoв’ist Mihhail Globatšovi kirjutise, kus ta – toetudes muuhulgas Mao Zedongile – leiab, et maailm jaguneb praegusel ajal kolmeks. Kõigepealt „linn” – arenenud maad, põhiliselt Lääs. Siis „küla” – piirkonnad, kus traditsiooniline elulaad on säilinud, näiteks mõnel pool Aafrikas, Indias või Hiinas. Kolmandaks „agul” või slum, kus elavad inimesed, kes on lahkunud külast, aga ei ole veel saanud linlasteks. See kolmikjaotus kehtib nii inimrühmade, rahvaste kui riikide kohta.

Kuhu kuulume meie? Ilmselt agulisse, oleme agulirahvas.

Agulirahvas elab kahe ilma vahel: ta tuleb külast ja tahab pääseda linna. Või eesti moodi öeldes – oli mats ja tahab saada saksaks. Vanemal ajal ei tahetud eestlasi külast välja lasta, saksad leidsid, et nad peavad jääma talurahvaks. Kui see enam võimalik ei olnud, püüti eestlasi hoida agulis, päris linna neid ei tahetud.

Kui eestlased sakste ja tsaari võimust lahti said ja oma riigi lõid, muutus olukord. Eestlased pääsesid külaja agulirahva sundstaatusest ning neile avanes võimalus saada linlasteks. See oli kergem eesti haritlastele ja kodanlastele, hoopis raskem aga kogu rahvale.

Eesti soost Tallinna pursuid võisid tunda end samaväärsetena Tallinna sakstega, vaevalt aga Pariisi või Londoni parema rahvaga. Paremate rahvaste ja riikidega pidi aga konkureerima kogu Eesti rahvas ja riik. Kuidas me sellest konkurentsist välja tulime? Ilmselt keskmiselt, mitte kõige halvemini ega kõige paremini.

Lääne-eurooplased nägid eestlastes kõigepealt sanitaarkordoni valvureid, Lääne kaitsjaid bolševistliku barbaarsuse eest, mis oli nende meelest igal juhul hullem kui Vahe-Euroopa riikidebarbaarsus. Viimaste hulgas jättis Eesti kahtlemata üsna mõõduka mulje, olles ligemal Poolale kui kuningriigiks tõusnud Albaaniale või marurahvuslik-totalitaarsetele Rumeeniale ja Ungarile.

Kahe sõja vaheline Eesti elas praeguse ajaga võrreldes omaette elu ja suurem osa eestlastest muu maailmaga eriti kokku ei puutunud. Nii ei läinud asunikule, õpetajale ja vürtspoodnikule korda, mis Eestist ja eestlastest maailmas arvatakse. Nemad rügasid tööd teha ja nende töö viis Eestit mitu sammu nooreestlaste suure eesmärgi – Euroopa, siinsetes terminites „linna” – poole. Sellest oli kindlasti kasu, see andis noorele natsioonile vajalikku rahu, võimaluse ise oma asju korraldada, katsetades ja eksides. Ja ega see kõige hullemini välja tulnudki.

Viiskümmend aastat okupatsioone ja anneksioone peatas selle arengu ja lõi üpris kummalise olukorra. Senine suhteline isolatsioon muutus peaaegu absoluutseks. Eesti lõigati ära sellest Linnast, kuhu ta püüdis, ja sunniti elama hoopis teistsugust elu talle vastumeelses „vennasrahvaste” seltskonnas.

Asi ei olnud siiski nii hull, kui oleks võinud arvata. Lääne linnast ära lõigatud Eesti ei saanud end enam sellega võrrelda ja võis elada oma müüdis, mille järgi ta oligi osa sellest Linnast, Euroopa laps, kelle kuri idabarbar kidnappas. Kurja barbari enda suhtumine röövitusse oli tegelikult kaksipidine, ambivalentne.

Ühelt poolt eestlasi vihati ja ei usaldatud, kuna nad kuulusid teise kultuuri. Teiselt poolt neid aga imetleti ja neist õpiti: Eesti oli совеmcкaя зaгpaница, niisiis langes meile natuke Lääne aupaistet, olime parema puudusel Venemaa läänlastele eeskuju. See mängis tugevasti meie kasuks „laulva revolutsiooni” ja iseseisvumise ajal, kui Eesti ja Leedu trikolooridel oli Moskva vabameelsete hulgas veel aupaistet. Meie olime „hiir, kes möirgas” ja Eesti suveräänsusdeklaratsioon olevat Viktor Alksnise meelest vallandanud ühtse ja vägeva liidu lagunemise.

Nii oleks eestlastel ja teistel baltlastel olnud kaks võimalust. Esiteks jääda mingisse ühendusse endiste vennasrahvastega. Teiseks lahkuda, sulgedes enda järel ukse. Eestlased-lätlased-leedulased oleks võinud võtta endale SRÜ-s umbes sellise rolli, nagu Vene impeeriumis oli baltisakslastel, kasutades Ida vabameelsete hulgas kogutud poliitilist kapitali nii oma olude parandamiseks kui endise impeeriumi ümberkorraldamiseks. Sellega oleksime võinud saada ka sama kõrge staatuse, olla SRÜ eliit.

Sellest aust baltlased aga keeldusid. NSV Liit ja tema õigusjärglased on meie meelest küla ja me soovisime katkestada nendega igasugused suhted, niipalju kui võimalik. Me ei arvanud, et parem olla külas esimene kui linnas teine. Meie meelest oli meid sunnitud matsideks, külaelanikeks, ja nüüd üritame teha suurt hüpet linna poole. Tegelikult ei olnud me külarahvas Liidus ega saa linnarahvaks ka nüüd, Euroopa ja NATO-ga integreerudes. Olime ja oleme agulirahvas, kuigi tõepoolest agulirahvas, kes läks ajalukku.

Agulirahva psühholoogiat iseloomustab nende peamine eesmärk – saada linlasteks. See määrab ka muu. Aguliinimesel ei lase tema suur eesmärk alati valida vahendeid: agulis loeb raha rohkem kui see, kuidas raha saadud. Agulis tuleb ka näidata end linlasena: käia linna moodi riides ja suhtuda sallimatult külainimestesse, matsidesse. See, mida aguliinimene matsis vihkab, on tema enda lähiminevik, tema päritolu, niidid, mis teda seovad külaga. Ta kardab, et need niidid võivad ta külasse tagasi kiskuda, ja püüab neid katki lõigata.

Olin algul jahmunud, kui kogesin, kui jõhkralt paljud eestlased suhtusid siiasaabunud Aasia (kurdi, afgaani) pagulastesse. Hiljem taipasin, et taotleti tegelikult sedasama – enda lahtilõikamist Külast, see on Venemaast, Aasiast, sellest, mis meile tundub igatsetud Linna vastandina.

Tajume tegelikult, et oleme ise liiga samasugused nagu kurdid –allasurutud väikerahvas, kellest keegi ei hooli. Me ei taha seda näha, ei taha seda teada, ei taha tunnistada, et meil pole tegelikult iseseisvuseks rohkem õigust kui kurdidel ja meile on selle andnud vaid pime juhus. Meil on lihtsam mõelda, et oleme eurooplased, oskame teha „valge mehe kombel” tööd, mitte nagu igasugused venelased, neegrid või pilusilmad. Tahaksime end ja teisi veenda, et oleme erilised, oleme läbinisti läänelikud, linlikud ja valged. Ja seda on ehk suhteliselt kerge teha nii, nagu tegime – mõnitades kodutuid ja kaitsetuid pagulasi. Tahaksime ehk samal kombel eitada oma sidemeid Venemaaga, Vene külaga, aga ei julge. Venelased on liiga tugevad, nii peame leidma neile aseaine. Nii oleme leidnud kurdid.

Ning huvitav on, et kurdi põgenike saatuses kordub eesti põgenike ja represseeritute saatus. Vanglad, tapid, vangivagunid, tagasisaatmised, logud laevukesed, mis ei tohikski inimesi vedada, aga ometi saabuvad, tuupi põgenikke täis, Gotlandile või Suomenlinna. Kõik kordub, otsekui tahaksime saada neist, kellest ei hoolitud, nendeks, kes ise võivad olla hoolimatud.

Aguliinimene on tegelikult traagiliselt üksi. Külast, külakogukonnast, oma matsiminevikust ja matsisugulastest on ta lahti öelnud, linnas tal aga sugulasi ei ole. Küla ta ei taha mõista, linna ei oska mõista. Linnas näeb aguliinimene tegelikult vaid suuremat, toredamat, rikkamat agulit.

Linlikkus jääb talle võõraks, ta oskab seda vaid imetleda või siis oma agulikombel põlastada kui sakste veidrust. Linlaste humanism tundub agulis kohatu, rumal ja ohtlik. Me usume, et meie teame linnasakstest paremini, mis on humanismi, heategevuse ja halastuse õige mõõt. Selle teadmisega me teeme tööd ja näeme vaeva, usus, et nii tuleb kord ja jõukus majja.