Читать книгу Kõik on ime - Jaan Kaplinski - Страница 8

On olnud palju arutlusi selle üle, kuidas on tekkinud valitsejad ja alamad, see kaksikjaotus, mis jagas siiamaani homogeensena püsinud ühiskonna nendeks, kes on üleval, ja nendeks, kes all. Selle kohta on mitmesuguseid arvamusi. Üht niisugust pooldavad marksistid ja teised, kelle meelest ajalugu on elusorganismi kasvamisega analoogne protsess. Nad mõtlevad, et valitsejad tekivad homogeenses ühiskonnas niipea, kui see on valmis, majanduslikult küllalt arenenud, umbes nii, nagu puhkeb õiepung taimel. Klassiühiskond on vältimatu aste iga ühiskonna arenemises.

Teine arvamus on, et valitsejad on algselt võõramaised vallutajad, kellel õnnestus muuta oma sõjaline üleolek kestvaks võimuks mõne teise rahva üle. Sõjakäigud on kindlasti vanem nähtus kui valitsev klass, niisiis võib teine tõepoolest kasvada välja esimesest.

Akadeemilise diskussiooni reeglid kalduvad polariseerima niisuguseid erinevaid vaatekohti lepitamatult vastakateks. Minu meelest ei ole see vastakus vältimatu. Mõlemas vaatekohas võib olla tõtt ja nad ei räägi tingimata üksteisele vastu.

On selge, et suure ühiskonna tõhus funktsioneerimine, eriti kriitilistes olukordades (sõda, õnnetus, migratsioon) eeldab autoriteedi ja otsustamise mõningast tsentraliseerimist. Sellistes olukordades ilmuvad liidrid. Seda võimaldavad kaks asjaolu: iga inimrühm koosneb üsna erinevatest isiksustest ja (välja arvatud ehk mõned egalitaarsed usurühmad) on hierarhiliselt organiseeritud. Selliseid hierarhiaid ei ole tingimata üksainus: inimene võib olla näiteks number 1 sõjaliste autoriteetide hierarhias, aga number 22 lauljate paremusjärjestuses. Võib ka eksisteerida „metahierarhia” tugevamal või nõrgemal kujul. Inimese kohta sõjalises hierarhias võidakse pidada palju olulisemaks kui tema kohta poeetide hierarhias. Või vastupidi.

Kuid erinevate huvide, võimete ja autoriteediga inimeste olemasolu ei lõhesta niisama, automaatselt ühiskonda ülemateks ja alamateks, ei loo püsivaid, saati veel pärilikke privileege. Evenki šamaanid, kellel oli nii usuasjades kui igapäevastes asjades suur autoriteet, kuulusid ometi majanduslikult kõige kehvemate hulka – paradoks nendele aktivistidele, kelle ülesanne oli likvideerida „kulakud ja šamaanid”. Peale selle on tribaalsetes ühiskondades inimese privileegid ja kohustused õige tihti heas tasakaalus. Mida ta saab võtta ühe käega, peab ta teise käega tagasi andma. Sellisel juhul ei ole olemas mingit privilegeeritud kasti, mingit valitsevat klassi.

Valitsevast klassist saame rääkida seal, kus tema käes tõesti on ideoloogiline, sõjaline ja majanduslik võim, kus ta peab end paremaks teistest ühiskonnakihtidest ning laseb end austada ja teenida. Mulle tundub, et selline vahekord kahe inimrühma vahel ühes ühiskonnas osutab sellele, et nad varem olid eraldi, on rühmadevaheliste vahekordade projektsioon rühmasisestele. See on võimalik kahel eeldusel. Kõigepealt peab üks rühm suutma teist ülal pidada. Üldiselt on see võimalik siis, kui üks on arvukas maaviljeluse ja karjakasvatusega tegelev rühm, teine aga väikesearvuline nomaadirühm, kes esimese alistab. Seda võiksime nimetada aaria mudeliks. Ta toimib nii.

Mingi ühiskond saab tootlikuks ja rikkaks. Ühel naabril ei ole millegipärast võimalust (kliima või mullastiku tõttu) või tahtmist (kehtiva väärtustesüsteemi tõttu) teda matkida ning negatiivsete asjaolude mõjul (ikaldus, sõda) on ta jäänud ilma senistest elatusallikatest. Temast saab suurema ja jõukama ühiskonna „välisparasiit”.

Nii on võib-olla tekkinud agressiivsed barbarirahvad, kes piirasid „kõrgkultuuride” piirkondi Lähis-Idas, Indias, Hiinas ja hiljem Rooma impeeriumi. Nendel rahvastel kujuneb omamoodi elulaad ja ideoloogia. Selle peajooned on igal pool umbes samad: sõjakus, kangelastekultus, usk sellesse, et ollakse valitud rahvas, kellel on eriline vahekord vägeva (vahel ainuma) Jumalaga. Mõnikord ollakse religiooni vastu üsna ükskõikne, nagu on kirjutatud antiiksete keltide või Tšingis-khaani mongolite kohta. Mutatis mutandis näib see kehtivat ka aarialaste, kreeklaste ja roomlaste puhul, kelle ofitsiaalsest mütoloogiast jääb mulje, et see on suuresti preestrite poliitiliselt motiveeritud looming.

Seesuguse mütoloogia algmaterjal on pärit mitmest allikast ja üsna lihtsate mallide järgi ümber struktureeritud. On naljakas, et meie arusaamad võõrastest religioonidest ja mütoloogiatest on valdavalt loonud selliste võitlevate barbarite pooleldi tehislikud konstruktsioonid. Sama näib kehtivat niinimetatud sangarieepika kohta, mis on Euraasia barbarite iseloomulik looming; hiljem, XIX sajandil, sai temast aga tsiviliseeritud rahvuse conditio sine qua non ja mitmed rahvad lõid endale sangarieeposed, kuigi nendele polnud mingit folkloorset aluspõhja. Eesti ja läti lüürilisest rahvalaulust ei vii teed „Kalevipoja” või „Lāčplēsise” juurde, küll aga on niisugune tee „Nibelungidest” või „Iliasest”.

Mõned neist barbarirahvastest, keda siin võrdlesin välisparasiitidega, muutusid hiljem oma ohvrite siseparasiitideks. On ökoloogiline seaduspärasus, et iga organism püüab olla lähemal oma toiduallikale. Niisiis seeasemel, et saagi juurest lahkuda, võivad barbarid jäädagi, kuulutada oma juhi pealikuks ja teha oma sõjasangaritest ülikud – neist saab uut tüüpi eliit, mille võimu aluseks pole ideoloogiline, vaid sõjaline autoriteet. Hiljem loovad nad muidugi preestrite abiga uue religiooni ja eepilise traditsiooni (mis on omavahel tihedalt seotud) oma positsiooni õigustamiseks. Seda on ajaloos juhtunud korduvalt: gutilased vallutasid Sumeri, kassiidid Babüloni, aarialased Põhja-India, mongolid ja mandžud Hiina. Siin olid vallutatud riigid juba ise ammu kujunenud mitmekihiliseks, vallutajad püüdsid aga oma privileege põlistada: näiteks mandžud moodustasid Hiinas midagi aadliseisuse taolist. Vallutus, mis sel kombel tugevdas ühiskonna kihistumist, võis kunagi sellele ka esimese tõuke anda.

Võõra võimu kehtestamisel on mitmesuguseid tagajärgi. Sissetungijad assimileeruvad tihti. Nad võtavad üle kohaliku kultuuri, kuid enamasti ei anna käest võimu, nagu näiteks viikingid Normandias, Inglismaal ja Venemaal. Neil õnnestub muutuda end taastootvaks privilegeeritud klassiks.

Isegi kui võõrad vallutajad kukutatakse, võib nende loodud või tugevdatud võimustruktuur püsima jääda. On tekkinud uus ühiskond, mis tihti pärib vallutatute kultuuri ja vallutajate sõjakuse koos muude joontega nende ideoloogiast, nagu juhtus kreekastuva Rooma riigiga ja ilmselt varem oli juhtunud ahhailaste ja teiste kreeka hõimudega Egeuse kultuuri piirkonnas. Nii sünnivadki „suured ajaloolised rahvad”. Nad on ühtaegu tsiviliseeritud ja sõjakad. Sisemiselt on neil tugev kalduvus absolutismi, väliselt – imperialismi. Maailma ajalugu antiikajal, aga eriti Euroopa ajalugu XV sajandist tänapäevani on hea illustratsioon sellele väitele.

Kui Lääne-Rooma impeerium majanduslikult ja poliitiliselt kokku varises, lõppes mõneks ajaks tollane imperialism. Tsentripetaalsete jõudude nõrgenedes said ülekaalu tsentrifugaalsed jõud. Suure riigi varemetele tekkis palju väikesi, mis on osalt barbarirahvaste, osalt põliste vallutuseelsete rahvaste looming. Need viimased virguvad tardumusest, millesse Rooma totalitaarne poliitika nad oli surunud. Olgugi et paljud vahetasid oma keele ladina keele vastu, ei kadunud neis ilmselt kunagi rahvusteadvus, ja keskvõimu nõrgenedes saavad Galliast, Britanniast ja Hispaaniast omaette keskused, hakkavad kujunema tulevaste Euroopa riikide tuumikud. Imperialism on kaotanud, rahvused on võidukad. Need kaks jõudu on peaosalised draamas, mida on korduvalt etendatud Euroopa laval. Näib aga, et lääne pool ei ole imperialismil enam olnud püsivat edu. Ida pool Elbe jõge aga on imperialistlikud, rahvuste omariikluspüüdeid ignoreerivad hiidriigid olnud kauem elujõulised.

Valitseva klassi tekkimise aaria mudel ei ole universaalne. On teisi võimalusi. Üht nendest võiksime nimetada immigrantide mudeliks. Jõukas ja sõjaliselt tugev ühiskond võib vastu võtta hulgaliselt põgenikke, võõrtöölisi ja teisi immigrante, kes mõnikord põgenevad mingi ohu eest, mõnikord otsivad lihtsalt paremat elu, nagu tänapäeval miljonid immigrandid Euroopa ja Ameerika industriaalmaades. Tihti nad assimileeruvad täielikult, tihti jäävad omaette kastiks, keda põliselanikud ei pea endaväärseks. Seda klassivahet võivad rõhutada rassi-, religiooni- või keeleerinevused. Ma ei tea ajaloost häid näiteid niisuguste arengute kohta, kuid mõned sellesarnased protsessid toimuvad tänapäeva Euroopas ja eriti mõnes tillukeses ja rikkas Araabia õliemiraadis. Võib-olla sündis midagi selletaolist muistses Palestiinas ja mõnes Foiniikia ja Kreeka linnriigis, kus võõraid oli rohkem kui algasukaid ja need püüdsid kindlustada oma võimu sellega, et võtsid teistelt õigused, muutes nad rohkem või vähem orjadeks.

On juhtunud sedagi, et immigrandid on haaranud võimu. Hirm selle ees on konsolideerinud põlisasukad ja kasvatanud nende usaldamatust ja repressiivsust immigrantide vastu. Võib-olla on Lõuna-Aafrika olukorral sarnasusi selle mudeliga. Valge vähemusrežiimi terror ei ole suunatud mustade vastu, kes elavad oma eraldi territooriumidel, vaid mustade vastu, kes elavad valgete poolt endale reserveeritud aladel ning võiksidki sinna elama jääda ning kultuuriliselt ja keeleliselt valgetega assimileeruda. Paradoks on selles, et buurid, kelle ideoloogia on silmatorkavalt demokraatlik ja aristokraatiavastane, on kujunenud tänapäeva maailmas üheks kõige eksklusiivsemaks aristokraatiaks.

Kolmas mudel, mida ma tahan siin käsitleda, võiks kanda nelja kuninga mudeli nime. Ta püüab seletada valitseva klassi tekkimist mõnede oluliste psüühiliste faktorite mõjuga, mille seas tähtsamaid on rahvusliku alaväärsuse tunne.

Me võime oletada, et paljudel rahvastel on olnud küllalt põhjust vaadata oma naabrite poole kadeduse ja vihaga. Mõnikord on nad püüdnud hoolega alles hoida oma eripära, et mitte olla nagu need barbarid või lõtvade kommetega linlased: eriti vallutatu barbaarsus või siis kõlvatud kombed on olnud levinumaid vallutuse õigustusi. Enda hoidmist võõrastest mõjudest võiksime aga nimetada nativistlikuks reaktsiooniks ja tema tuntumaid esindajaid on mõned Vana Testamendi prohvetid, kes sõdivad juutide assimileerumise vastu hooravate ja ebajumalaid kummardavate kaananlastega. Vastupidine reaktsioon on teadlik tahtmine saada niisuguseks nagu tsiviliseeritud, haritud ja rikkad naabrid. Seda võiksime nimetada assimilatsioonireaktsiooniks. Selle kohta on küllalt näiteid nii uuemas kui vanemas ajaloos. Nimetame kas või kuningas Saalomoni, kes ehitas Jahvele telgi asemele templi, nagu oli naaberrahvaste jumalatel. Nimetame keiser Peetrit, kes püüdis venelasi riietada nagu eurooplasi. Enamasti ei ole rahva reaktsioon naabrite kultuurile aga äärmuslikult eitav ega jaatav. „Kõrgemalt” kultuurilt võetakse üht-teist üle, osa temast aga jäetakse kõrvale.

Enesest mõista on üks asi, mis võetakse üle võimsamatelt ja edukamatelt naabritelt (kes tihtipeale on ka vaenlased), nende võimustruktuur, olgu siis monarhia või demokraatia. Minevikus võisid inimesed hõlpsasti uskuda, et kuninga ja aadlike olemasolu mingil kombel garanteerib sõjaõnne ja jõukuse rahvale. Usk kuninga või keisri maagilisse võimu oli levinud laialt. Rooma imperaatori ja Inglise kuninga käest nõutasid haiged inimesed abi: usuti, et valitseja puudutusel on ravivägi. Sellised uskumused võivad väga hästi levida ja kuningad võidakse ametisse panna selleks, et mitte olla halvemad rojalistlikest vastastest, kes seni olid edukad. Mõnikord võisid kuningavõimu kehtestajatel olla ratsionaalsemad motiivid: arvatavasti oli võõrastel valitsejatel hõlpsam suhelda kuningatega kui talupoegade kambaga.

Usun, et „ratsionaalset rojalismi” esindavad leedulased, kes lasevad Mindaugasel 1253. aastal end kuningaks kuulutada. Kuningana on tal kahtlemata parem võidelda Saksa rüütlitega, astuda kontakti Rooma paavstiga, võtta koos rahvaga vastu ristiusk ning saada Roomalt oma iseseisvusgarantiid.

Näitena maagilisemast kuningavõimu mõistmisest võiks tuua tuntud loo neljast kuningast, kelle eestlased olevat Jüriöö ülestõusu ajal endale valinud. Kroonika järgi: „Anno 1343 Püha Jüri ööl oli suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjud tahtsid omaenda kuningaid. [---] Pärast seda valisid nad 4 eesti talumeest kuningateks, kellel olid kullatud kannused ja kirjud mantlid, panid neitsikroonid (need olid sel ajal kasutusel ja kullatud), mis nad olid röövinud, omale pähe, sidusid kullatud vööd endale keha ümber; - see oli nende kuningalik toredus (dat was ohre koningliche pracht)”

Kahjuks ei saa me kindlad olla, et see lugu on tõsi. Krooniku hoiak on eestlastevastane ja küllap meeldinuks talle naeruvääristada eestlaste juhte. Uku Masing on oma uurimuses püüdnud näidata, et eestlaste mässu oma valitsejate vastu Põhja-Eestis tegelikult ei olnudki. Lugu Jüriööst olla krooniku väljamõeldis, kes tahtis õigustada ordu sõjaretke Taani võimu all olevasse Põhja-Eestisse. Sellisel juhul oleks väljamõeldis ka lugu neljast kuningast. Kui see aga ei ole nii, võib ta olla hea näide poliitilise struktuuri loomisest selle mõjul, mida võiksime nimetada rahvuslikuks alaväärsustundeks.

Sellisest tundest sigib mitmesuguseid hindamisi ja võrdlemisi, mis loovad üksühese vastavuse eri kultuuride vahel. Nii saab rahvas avastada lünki oma kultuuris, mida seni pole märgatud, pole olnudki. On võimalik, et XIV sajandil leidsid eestlased, et nende kultuuris on puudu kuningad ja rüütlid. Igal juhul tegid nad 500 aastat hiljem tõsise pingutuse, et täita teisi lünki, mis olid olulised sel ajal: sünnib rahvuseepos „Kalevipoeg”. „Kalevipoeg” koos eesti laulu- ja pasunakooride ning teatritruppide asutamisega oli meie ärkamisaja suuremaid saavutusi. Mõnest aspektist oli ärkamisaeg suunatud akulturatsioon, mille käigus täideti lüngad ja tõestati, et eestlastel on kõik tunnused, mis iseloomustavad niinimetatud kultuurrahvast.

On huvitav, et üks nendest tunnustest XIX sajandil sattus olema midagi tüüpilist sõjakatele barbaritele, kes mõned aastatuhanded varem lõid poliitilised ja kultuurilised struktuurid ja ideoloogiad, mis said eeskujuks kõikidele kultuurrahvastele. Veel XX sajandil püüti mitmel Euroopa maal kehtestada kuningavõimu, mis Albaanias ja formaalselt ka Soomes lühemaks ajaks õnnestus. Analoogseid taotlusi on teada ka 1930-ndate aastate Eestist: siingi oli päevakorral aadliseisuse loomine ja kuningavõimu kehtestamine. Sangarieepika maine on paljudes maailma maades jätkuvasti kõrge ja seda on viimaste aegadeni usinalt juurde soetatud – ikka tunaste barbaarsete mallide järgi, mis paistavad läbi meie ofitsioossest sõjakirjandusestki. Nii võime küll olla kindlad, et gutilaste, ahhailaste, aarialaste, türklaste ja germaanlaste poliitilised ja kultuurilised traditsioonid elavad veel kaua.