Читать книгу Kõik on ime - Jaan Kaplinski - Страница 9

Seda väljendit tarvitati mõnevõrra üheksakümnendate aastate algul, kui mõned aktivistid leidsid, et Eesti inkorporeerimist Nõukogude rahvaste vennalikku perre võiks lugeda koloniseerimiseks ja siis ÜRO kaudu taotleda dekoloniseerimist, eeskätt siia tulnud kolonistide toimetamist tagasi suurele kodumaale. Nüüd on see algatus jäänud minevikku. Mis aga ei tähenda, et mõisteid „kolonialism”, „koloniseerimine” ja „dekoloniseerimine” Eesti kohta kasutada ei saaks. Laenates mõisteid ja mõtteid tuntud teoreetikutelt nagu Franz Fanon ja Edward Said, on seda nüüd ka tehtud. Epp Annus vaatleb „Keeles ja Kirjanduses”, kuidas eestlased oma identiteeti luues tüüpilise koloniaalrahva kombel ühtpidi kolonisaatoritega sarnaneda ja teistpidi neist erineda on püüdnud. Määrav on koloniseeritu vaimne sõltuvus kolonisaatorist: nii tähendab iseseisvumine allutatute püüdu saada valitsejate sarnaseks. Enda võrdlemine endiste ja praeguste isandatega on koloniseeritud rahvaste maailmapildis, nende diskursuses üks leitmotiive.

Kui selle pilguga vaadata eesti mõttelugu, ei tule illustratsioonidest puudu. Neid leiab nii ärkamisajast, XX aastasaja algusest kui tänapäevast. Ikka on siinmail üks peamisi muresid, et ei olda – ei osata olla – nagu saksad, nagu eurooplased, nagu valged inimesed, nagu Lääne inimesed.

Meie koloniseerijad ei tulnud idast, vaid läänest. Nõukogude võim muutis meie hoiakuid vähe ja siiski suurema läänemeelsuse suunas. Lääne tunnustus, mida riigil on vaja julgeoleku huvides, on ka vaimselt meile väga tähtis. Isegi omaenda koduseid asju hinnatakse sageli sellest aspektist: võib jääda mulje, et parandame oma teid, korraldame ümber kooliharidust, looduskaitset või pangandust rohkem selleks, et see oleks nagu Euroopas, et eurooplased veenduksid Eesti kuulumises Euroopasse, kui selleks, et asjad oleks korras ja rahuldaks meie oma vajadusi. Meid huvitab rohkem, kuidas me Läänele paistame, kui see, mis me tegelikult oleme.

Koloniseerimine on saavutanud just seda, et eestlased, nagu paljud teised rahvad, on õpetatud oma teistsugusust häbenema, seda varjama või püüdma sellest lahti saada. Lääne kolonisatsioon istutas eestlastesse sügava alaväärsustunde ja kahestumise, mis kestab tänini. Kõige parem artikkel sellest pärineb ajaloolaselt Paul Johansenilt ja on ilmunud eesti keeles 1989. aasta novembri „Loomingus”. Alguses, veel kaua pärast muistseid iseseisvussõdu ja ülestõuse, see nii ei olnud: eestlased olid oma teistsugususest teadlikud, võib-olla ka uhked, ja püüdsid seda hoida ning kaitsta, nagu oli näiteks paljude kristluse-eelsete usukommetega. Sellist rahvuslikku konservatiivsust soosis feodaalaja seisuslik süsteem, mis tegi talupoegadest eestlastel peaaegu võimatuks saavutada paremat staatust. Kui vana seisukord mõranes, tekkis ka eestlastel võimalus endale nii isikutena kui rahvana uus roll leida. Seda pakkus romantiline filosoofia, mis hakkas nägema rahvustes ja rahvuslikkuses väärtust, vastupidi senistele arusaamadele, milles kultuurilisel pluralismil polnud kohta.

Uus roll eestlastele, lätlastele, tšehhidele ja teistele alandatud ja põlatud rahvastele sündis aga vanade klassitsistlike ja uute romantiliste arusaamade kompromissina. Euroopas oldi valmis matse ja barbareid paremate inimeste hulka lubama, kuid selleks pidid nad ümber kasvama, saama tsiviliseerituks ja seda tsiviliseeritust ka muule maailmale demonstreerima. Mida eestlased, nagu nende naabrid, ka tegid. See tähendas tegelikult varasema kultuuri ja keele põhjalikku muutmist, loobumist paljust senisest ja uue omaksvõtmist. Ärkamisajal hääbusid eestlaste hulgas tegelikult oma põliskultuuri mitmed olulised osad nagu vana rahvalaul ja muinasusu säilmed. Viimane teadaolev ohverdamine „maajumalatele” oli Setumaal umbes sada aastat tagasi. Ärkamisajast peale on eesti kultuur olnud palju enam orienteeritud teistele, Euroopale, Ameerikale, kui omaenda minevikule. Õigupoolest on ainus asi, mis säilitab meie sidet esivanematega, eesti keel. Kuid ka seda sidet on püütud ja püütakse katkestada keele „uuendamise” ja pideva korraldamisega, mis peaks eesti keele muutma euroopalikumaks.

Keelel ja muul kultuuril on mitu mõõdet, mitu funktsiooni. Järjepidevuse, põlvkondade sideme hoidmine on üks neist, võib-olla isegi mitte kõige tähtsam. Kuid kui see mõõde kõrvale jääb, kaotab kultuur tasakaalu ja kindluse. See, et eestlastel tänini ei ole oma filosoofiat, võib olla üks selle kindlustunde puudumise märke, ent ka selle tulemus, et eesti keel on uuendatud ja korraldatud nii kaugeks oma loomulikust olekust, et temas ei saa enam vabalt ja loovalt mõelda; ta sobib pigem tõlkimiseks, võõraste mõtete ümberütlemiseks. Muidugi, maailmas on küllalt kultuure, kus filosoofiat euroopalikus mõttes ega vajadust tema järele pole olnud, näiteks traditsiooniline juudi kultuur. Kuid sellised eestlased ilmselt olla ei taha, oma filosoofia loomiseks aga on puudu keelest ja julgusest.

Eesti kultuuri võib võrrelda mõne väga vana rahva omaga, kes on sidemed minevikuga säilitanud, olgu need hiinlased, jaapanlased või juudid. Nad kõik on säilitanud palju muistset, olgu religioonis, keeles või kunstis, ei ole seda kõike uue vastu vahetanud. Kõigi kolme rahva edusammud meie aja maailmas panevad küsima, kas ei anna kinnihoidmine minevikust kultuurile- rahvale ka jõudu ja oskust oleviku ja tulevikuga hakkama saada.

Muidugi ei ole kõik hiinlased, jaapanlased ja juudid traditsionalistid – viimased on igal pool vähemuses. Kuid ilmselt on traditsionalistidel normaalses kultuuris oluline koht. Hiina kultuur oleks puudulik, kui seal poleks neid „lii-ste”, kes püüavad elada konfutsianistlike normide järgi. Jaapani kultuur oleks puudulik ilma vanameelsete šintoistideta, kes hoiavad aus vana loodusreligiooni, jaapani oma maausku. Juudi kultuur oleks puudulik ilma mustades kuubedes ja kaabudes ultraortodoksideta, kes jonnakalt säilitavad talmudistlikud arusaamad ja seavad oma elu kolm tuhat aastat vana tabudesüsteemi järgi. Osa neist suhtub jahedalt, vahel isegi vaenulikult juudiriiki Iisraeli. Ja ometi on New Yorgis nende käes arvestatav osa elektroonikaärist...

Kui seda paralleeli edasi arendada, siis võiks väita, et eesti kultuur vajaks oma ultraortodokse, neid, kes elustavad muistse maausu, kutsuvad tagasi minema aetud maajumalad, kummardavad pühi puid ja allikaid, kasutavad vana murdekeelt, ei pea praegust Eestit oma riigiks, teretavad metsa ja keelduvad näiteks Coca-Cola’st, sõiduautost, telekast, ja Eurovisiooni laulude kuulamise asemel laulavad ise vanu regilaule. Selliste ekstremistide olemasolu oleks märk, et eestlased on oma alaväärsustundest kolonisaatorite ees üle saanud. Nende puudumine aga tähendab vist seda, et oleme ikka koloniseeritud rahvas.