Читать книгу Keisri hull - Jaan Kross - Страница 1

Pärast seda, kui mu esimesed ajaloolise ainega tööd seda laadi kirjanduse sõprade seas, teistsuguse kirjanduse jaoks ohutult kitsas ringis olid mõningat tähelepanu äratanud, leidsin end olukorras, mis lubas mul hakata muigama kolleegide üle, kes on järjest materjalinäljas, üha materjaliotsingul. Sest hakkasin saama sagenevaid kirju tuttavailt ning võhivõõrastelt viidete, soovituste ja koguni materjalireferaatidega käsitlemiseks sobivate inimeste ja sündmuste kohta.

Peterburi ajaloolane Dridzo, muuseas afrikanoloogilise estica uurimise entusiaste, juhtis mu tähelepanu vanale Londoni publikatsioonile krahv S-i eluloo kohta, mis on näiteks kindral Michelsoni omale mitmeti analoogiline. Anonüümsed soovitajad pakkusid mulle välja leitnant Huseni ja tema järglased Räpinast. Tuttavad ja tundmatud meenutasid mulle kapten Jürgen Bogdanovit, maalikunstnik Jüri, kindral Tennerit, doktor Espenbergi ja hulka muid tähelepanuväärt elulugusid. Juba ühel või teisel määral publiikse materjali kõrval juhatati mind kohati ka hoopis tundmatu juurde või tundmatute sissevaadete juurde piirjoontes varem tuntud saatustesse.

Käesolevas avaldatud käsikirja tõi mulle üks Eesti vanema ajaloo innukaid sõpru Tartus, kes oli selle omandanud Suure Isamaasõja ajal Leningradi blokaadis oma korterikaaslase Ignatjevi surma järel viimasele kuulunud asjade seas. Tõsieestilise mälulünga tõttu ei mäletanud käsikirja tooja kadunud Ignatjevi, juba blokaadipäevil eaka mehe, vist kantseleiametniku, ees- ega isanime. Kõik minupoolsed Ignatjevi isiku identifitseerimise ja sealtkaudu edasi- või pigem tagasipääsemise katsed osutusid viljatuks. Kohusetruu ajaloolane ei söandaks käsikirja sisule toetudes tema päritolu kohta muidugi mitte midagi väita. Sest hüpoteesid pole kohusetruu ajaloolase asi. Üksnes poolfantasöörist ajalookirjanik julgeks ehk seostada käsikirjas avaneva isikutegalerii ning Ignatjevi nime ja püstitada oletuse: kuna on tegemist viitseadmiral Georg Bocki onu päevikuga, võis selle hilisem Ignatjevi-nimeline omanik olla admirali naise Anna Ignatjeva sugulaste järglasi.

Mõni sõna teksti redaktsioonilise külje kohta. Lugeja märkab sedamaid, et see ei pärine möödunud sajandi algusest. Olen osalt eesti- ning prantsuse-, osalt saksakeelse käsikirja võõrkeelsed osad eesti keelde tõlkinud ja mõlema kihi keele kaasaegsele lugejale enam-vähem loetavaks ühtlustanud. Loodetavasti leiab meie epistolaar- ja ürikväljaannete tormiliselt pikenevas reas varsti (aga endastmõista alles Russowi kroonika, Mülleri jutluste, Masingu kirjade, Faehlmanni teoste ja kõige muu järel) endale paiga ka Jakob Mättiku päevaraamatu keeleliselt mitmeti huvitav algredaktsioon. Muidugi oleks see Rosenplänteri „Beiträgedes” vapustavam sündmus olnud, kui ta „Keeles ja Kirjanduses” olema saab. (Ajaloolise materjalina publitseerimiseks polnud meil Rosenplänteri päevil paraku ajakirja.) Aga ka meie sajandi seitsmekümnendail aastail oleks sel avaldamisel vähemalt üks väärtus: see meenutaks neile, kes seda seni pole tähele pannud, veel kord, et käsikiri, filoloogiline niisama kui kirjanduslik, pole ei konjak ega ohvitser, mis või kes vaadis või aplaagris aastatega tärne juurde saab.

J. K.