Читать книгу Keisri hull - Jaan Kross - Страница 7

See Jette tuli nii tasa ja koputas nii äkitselt, et ma jõudsin oma päevaraamatu vaevalt ära koristada.

Aga koolitarkuse poolest on ta rumalam, kui ma arvasin. Ma tahtsin tema teadmised läbi katsuda ja andsin talle rehkendusülesande. Nimme niisugusest asjast, mis tüdrukuid huvitama peaks: riidekaupmees müüs kokku 44 rubla eest kahte sorti musliini. Ühe küünar maksis 2 ja teise küünar 4 rubla. Mitu küünart müüs ta kallimat ja mitu odavamat musliini, kui ta sai odavama eest kokku 6 rubla rohkem kui kallima eest?

Jette kirjutas selle oma sileda ja rutaka kirjaga üles, vahtis natuke aega oma ridu, ja kui vastus sedamaid ära ei paistnud, hakkas lihtsalt naerma:

„Kuulge, härra Mettich – ega mina riidega kauplema ei hakka. Minul on riidepoes ainult siis tegemist, kui ma ostma lähen. Ja musliini ma nagunii ei osta. Musliin on juba mitu aastat koguni moest läinud.”

Ja sealjuures vaatas ta mulle oma naeruste silmadega (silmad on tal hallid ja pisut pungis, väheke nagu udused ja siiski siravad) ja naeruse punase suuga niimoodi otsa, nagu peaksin ma temaga tingimata kaasa lõkerdama hakkama.

Aga kui ma talle siis 44 tolli pikkuse joone paberile tõmbasin (kogu väike ovaalne laud kahe korvtooli ees, kus me istusime, oli paberipoognat täis), kui ma joone paberile tõmbasin ja keskpaiga ära märkisin ja teda vankumatul koolmeistrihäälel mõtelda käskisin, siis luges tema sedamaid teisest joonepoolest 6 tolli maha ja pani esimesele juurde ning luges esimese poole kahetollised ja teise neljatollised jupid ära. Nõnda et praktilist nutti oli temal iseenesest küll ja küll. Ja protsentülesannetega tuli tema mõninga meeldetuletamise järele ka päris kenakesti toime. Ja rõõmustas selle üle ise nõnda, et kippus mitu korda naerda lõkerdama. Aga Peeter Suure reformide asi oli tal täiesti pässus. Ja ma ei usu, et see tal minu seletusest palju klaarimaks sai. Sest ma panin tähele, et ta mängis mind kuulates üsna eemalolevalt oma peenikese kuldsõrmusega. (Kihlasõrmus see küll vist ei ole, sest kui ta kooli edasi tahab minna, on ta ju vaevalt kihlatud, eks ole). Ja mõni Vene riigi asjadesse puutuv küsimus huvitas teda koguni ka. Sest minu Peetri-reformide-jutu peale küsis ta:

„Härra Mettich, teie olete hirmus tark inimene, ütelge – proua Friebe juures ei saanud meie selles asjas sugugi selgust – mis seal Peterburis tunamullu detsembris õieti sündis?”

Ma olin natuke aega vait.

„Koolis teile ei räägitud?”

„Oh ei! Ainult sosistati. Et oli mäss olnud. Ja keisri elu kallale kiputud. Ja mõned suuremad tüdrukud nutsid. Et hulk toredaid ja kõige parematest perekondadest noori ohvitsere olevat hukka saanud. Või hirmsa nuhtluse ära teeninud. Aga mis see kõik oli ja mille nimel nad olid mässama hakanud, sellest ei saanud keegi aru. Igatahes mina küll mitte. Võib-olla sellepärast, et see polnud meie õpetajail endilgi vististi klaar. Ja ka sellepärast, et mina olin tunamullu ise alles liiga laps. Aga nüüd saaksin ma juba aru küll. Kui üks nii tark mees nagu teie mulle seletaks…”

Mina mõtlesin: vaata tüdrukut… Mina ei tea isegi, mis seal õieti oli. Näputäis isandamajadest nolkisid tahtis hakata maailma pöörama. Vististi küll õigele poole. Aga nii kuradi ennatlikult. Ja nii kuradi ülevalt alla. Nagu ma olen aimama hakanud. Olgugi et, jah, õigele poole… Sest isevalitsuse piiramine ja konstitutsioon olid sõnad, mis mulle juba enne tunamullust detsembrit mõnikord kõrva olid puutunud… Muuseas ka sellesinase polkovnik Tenneri suus, kelle trianguleerijaterühmaga mina kahekümne teisest kahekümne kuuendani mööda Kuramaad ja Grodno kubermangu pahmasin. Aga Jettele ütlesin ma:

„Teate, räägime sellest teisipäeval, kui te järgmine kord minu juurde tulete.”

Mispärast peaksin mina hakkama ühele plikale niisuguste asjade kohta oma arvamust avaldama, mille ees tervel impeeriumil on suu vett täis?! Ena mul asja. Aga mul ei sünni ju tüdrukule ka ütelda, et ma sellest mitte kui midagi ei tea. Õpetaja peab ikka teadma. Noh, teisipäevaks unustab see väike tuulepea oma pärimise muidugi ära.

Ta oli juba püsti tõusnud ja minekul, kui ta jäi äkitselt minu ette seisma ja küsis:

„Teie olete ju meie härra sugulane… Tähendab – olete ja ei ole ka… Ütelge: kas meie härra on nüüd tõesti hull – nagu riigivalitsus pidi kinnitama – või ikkagi mitte…?”

Ma olin vist jälle natuke aega vait.

„Kuidas siis ikkagi mitte?” ütlesin ma. „Seda ei kinnita ju üksi riigivalitsus ülepea, vaid keiser ise. Siis peab see ju õige olema!”

„Ah nii,” ütles ta vaikselt, „mina lootsin, et võib-olla ta ikkagi ainult teeb, et ta on hull,” – Jette vaatas mulle siravate helehallide silmadega otsa – „sest hirmus kahju on mõelda… niisugune tore härra…”

Ta läks minema. Ma astusin oma kirjutuslaua ette ja vaatasin aknast välja. Ta sammus valendavate õunapuude vahel läbi aia Kivijala poole. Siis tundis ta nähtavasti kuklaga, et ma teda jälgin. Ta vaatas üle õla tagasi ja tabas mu pilgu ära. Ta naeratas mulle koduselt ja tõstis näpud kõrva juurde ning lehvitas mulle – edevusepunn! Mina pöördusin akna juurest tuppa tagasi ja tundsin: see oli noore tüdruku erutavat higi- ja lõhnaõlilõhna täis.

Aga küsimus, mille ta oli koos oma lõhnaga siia tuppa jätnud, huvitab mind ennast juba ammu ja kindlasti veel rohkem kui teda. Ma pole meie kolmenädalase ühe katuse all oleku sees oma õe ja õemehega õieti üldse kokku puutunud. Ühisesse söömalauda nagu üheksa aasta eest pole mind kutsutud. Eeva ütles mulle: nad söövad Timoga esialgu kahekesi Timo kabinetis või magamistoas, sest Timo pidavat natuke kohanema ja toibuma. Minule ja doktor Robstile on ta söögitoas laua lasknud katta ja seal oleme meie doktoriga need kolm nädalat kahekesi söönud. (Doktor elas ju vahepeal mitu aastat Põltsamaal, aga Timo saabumise eel palus Eeva teda uuesti Võisikule kolida, ja doktor, kebja liikumisega vanapoisihing, nagu ta on, asuski alevist mõisa, seda enam et tema patsiendid ta ju ka siit viie versta tagant üles leiavad.)

Timoga olen ma veel vähem kokku juhtunud kui Eevaga. Ma olen oma aknast näinud teda parki jalutama minevat. Ükskord nägin ma teda aias õunapuu all seisvat ja pikalt – viis-kuus minutit või kauemini – õunapuu õisi nuusutavat. Mitu korda olen ma näinud, et Käsper on Timo saduldatud tuhkru tallist siia aiapoolse ukse ette toonud ja Timo on sadulasse hüpanud ja minema ratsutanud. Ta on jätnud mulle kummaliselt vaikseks muutunud inimese mulje. Aga mingit hullumeelsuse märki ei ole ma tõesti märganud.

Doktor Robstilt olen ma tema arvamist pärinud küll. Ja oma arvamine on temal kindlasti olemas. Sest ta on ju Timo tervise järele valvamiseks siin. Aga selgust saanud ma tema arvamises ei ole. Sest iga minu pärimise peale hakkab tema enesest podinal ja kahinal tohtriladinakeelt välja ajama, ja sellest, mis ta selle vahel arusaadavas saksa või eesti keeles kõneleb, ei saa mina ikkagi mingit otsa kätte. Aga minu täiesti selgete küsimuste peale vastab ta sellega, et küsib mult emfaatilisel toonil tabamatuid ja tobedaid küsimusi vastu.

„Härra doktor – te olete ju minu õemehe seisukorraga nüüd juba põhjalikult tuttav. Kas te olete kindel, et ta on noh – vangis hulluks läinud?”

„Aga härra Mettich – kas ei lastud teda siis meie keisrimajesteediarmust nimelt selle asjaolu tõttu priiks?”

„Hm. Aga kas ei pandud teda – nagu kuulda – meie eelmise keisri poolt sellepärast kinni, et ta pidi juba enne hull olema?”

„Ja kas see tekitab teis mingi küsimuse?”

„Jaa. Kuidas ta siis sel juhul vangis hulluks sai minna?”

„Ega te seda juhuslikult minu käest ei taha küsida?”

„Muidugi. Mis teie selle kohta arvate?”

„Kas te ei arva, härra Mettich, et – khm – vähemalt arst peaks niisuguses asjas arvamisest hoiduma?”

„Tähendab, ta on siis teie meelest siiamaani normaalne?”

Doktor Robst ajas huuled torru ja sõrmed laiali ning tõstis käed silmade kõrgusele nagu kaks haralist karikat:

„Issand Jumal – mis tähendab normaalne?!”

Igatahes, mina ennast oma õe ja õemehe elusse vahele ei topi. Mina olen need nädalad jalutanud, lugenud, ratsutanud. Ma olen käinud Rõikal härra Amelungi peeglivabrikut vaatamas. Juhataja kinkis mulle (muidugimõista pugemiseks) ilusa suure maarjakasest raami sisse sätitud peegli: mina olen ju ikkagi ka üks Võisiku härrastest… Aga mina hoian ennast perekonnast eemal. Tundku Eeva ennast nagu ta oskab või tahab – minul oli juba kümne aasta eest nende kõrval veider ja ebamugav olla, saati veel praegu, kus nende elu hoopis arusaamatuks on muutunud.

Aga ikkagi – just selle arusaamatuse kiusul – läksin ma pärast Jette lahkumist trepist alla ja koputasin väikese kollase saali kõrval Timo kabineti uksele.

See on väheldane kõrge ruum, vahest kuuendik kollast saali. Valgeks lubjatud lagi. Helehall kullajutti tapeet. Punasest puust sekretär, raamaturiiulid, joonistuslaud hiiglasuure gloobusega, sohva sohvalauaga. Saaliuksest paremal kamin.

Timo ja Eeva istusid kahekesi sohval väikese ümmarguse laua taga – nende kahe Claude Lorraini gravüüri all, mille eest Tallinna kunstikaupmees Arranzo oli üheksa aastat talle võlgnevat üheksakümmend rubla tunaeile kirja teel kätte küsinud. Timo priiks saamine, kui seda nõnda nimetada võib, pidi Tallinnaski juba teada olema!

Timol oli laua all ruuduline vaip ümber jalgade ja Eeva kallas talle parajasti kohvi sinisesse Põltsamaa portselanist tassi.

Mõlemad noogutasid mulle, Eeva ütles:

„Noh, võta istet. Ma kallan sinule ka.”

Ma istusin tugitooli nende vastu ja silmitsesin neid. Eeva tõi mulle vitriiniga kapist kolmanda sinise tassi. Ma märkasin õieti alles nüüd, kui plikalikult sale ta oma hallis nooblis siidkleidis ikka veel oli. Ja kui ärritavalt sujuv oli ta liikumine. Halli kleidi tõttu mõjusid kaks kitsast hõbetriipu ta oimukohtadel justkui mingi edevalt tagasihoidlik diadeem. Ja ehtimiskunsti kõige paremad asjatundjad aadliprouade seas oleksid pidanud tunnistama, et pisike kamee ta kleidi rinnal oli juuste värvi ja ikka veel värske näo juurde kõige osavamalt valitud.

Timol oli tumeroheline pehme kodukuub seljas. Ta oli endale habet ajades lõuga lõiganud ja haavale joodi peale pannud, nii et ta kahvatul lõual oli joodiplekk nagu kollane näpujälg. Ta silmitses mind elaval ja rahulikul pilgul. Ma küsisin:

„Nun – wiefühlen Sie sich?”

Timo hallikirjuks muutunud kulmud tõusid kõrgele. Ma märkasin: tema näovärv oli selle kolme nädalaga märksa inimlikumaks tuuldunud ja nägu ise oleks võinud tunduda peaaegu et noor (sest Timo oli ilmsesti jõudnud oma kakskümmend naela maha ratsutada), aga ta terava lõikega vunts oli peaaegu täiesti hall. Ta ütles kahetseva irooniaga ja maakeeles:

„Jakob – keisri polkovnikuga olid sa sina peal. Kas keisri hulluga ei sünni sul sina peal olla?”

Ma hakkasin naerma, rüüpasin kohvi, võtsin hoogu – aga ei saanud siiski otsese küsimusega hakkama: et kuidas tema hullusega lugu õieti on.

Mida rohkem me rääkisime, seda kindlama mulje ma tema täielikust vaimuselgusest sain. Ta ütles Eevale, kes pidi homme Tartusse sõitma ja nädala pärast tagasi tulema:

„Ära unusta, Kitty: käi Toomel Andersi juures ära ja too mulle Moruse „Utopia”. Aga ladina- või ingliskeelset ära võta. Võta saksakeelne. Et sa ise ka lugeda saaksid.”

Eeva astus ta selja taha ja libistas pihu läbi ta juuste – ma ei näinud Eeva nägu, aga ma nägin ta kätt ja tajusin (ikka teatud võõrastusega) kummalist kirglikkust ja valulisust selles, kuidas Eeva käsi liikus kuklast otsaesise poole läbi mehe juuste, tõrkuv ja liibuv, eemalelükkav ja enese poole tõmbav – täpipealt niisama nagu üheksa aasta eest, ainult et mehe juus on nüüd hall.

„Ei unusta, kallis,” ütles Eeva. Ja Timo pöördus minu poole:

„Küllap sa juba tead: mina olen ju siia paigale tinutatud. Ma ei tohi Võisikult liikuda. Ainult kindralkuberneri loal. Nõnda on keiser käskinud. Ja see on geniaalne käsk. Sest selle taga on teadmine, et mina härra Sauluccilt (sic!) iial midagi ei palu.”

„Aga kui sa liiguksid ilma loata?”

„Ma ei või.”

Mina küsisin: „Sa arvad, tähendab… et sinu a u…?”

„Oh ei, selleni nad ei küüni,” ütles Timo nii endastmõistetavalt, nagu puudutaks see kõige konkreetsemaid mõõtusid ning asju. „Aga nad võtsid Peterburis Kitty käest allkirja. Vastutus on tema peal.”

Mina ütlesin: „Selge. Siis teil pole muud teed kui põgeneda. Väljamaale. Ja koos.”

Ma ei pannud Timo näoilmet tähele, aga Eeva tõstis näpu huultele ja ütles:

„Tssst!”

Sest sedamaid koputati uksele ja keegi pidi ukse taga sisse-hüüdmist kuulatama.

„Kes seal on?” küsis Eeva.

Kabinetiuks avanes ja isand Laming pistis oma püüdlikult naeratava lameda roosaka näo tuppa ning tuli sedamaid üleni sisse.

„Pardoon – härrased – mina tahtsin – ”

„Kes see on?”

Mitte ainult Timo küsimus polnud veider. Ma panin tähele: ka ta hääl oli kuidagi ebameeldivalt kähe.

„Timo,” ütles Eeva – mulle paistis, et teatud ehmatuses, „see on ju meie valitseja – ”

„Õigus!” hüüdis Timo ootamata agaralt. „Tule sisse, tule sisse, tule sisse! Ma ei tundnud sind alguses ära. Pole mõnda aega näinud.”

Isand Laming astus pisut kõheldes, külg ees, sammu ligemale ja silmitses meid, samal ajal kui Timo jätkas:

„Ja pealegi oled sa ju mitu aastat surnud. Eks ole? Varsti kolm aastat. Isegi kolm aastat kasematti moonutab inimese nägu. Kolm korda kolm seda enam. Mis siis surmast rääkida. Tema teeb inimese näo hoopis teiseks. Ka valitseja oma. Näe kui pisikeseks ja lihtsaks sina oled muutunud! Ei-ei, ära karda, et ma sulle valetama hakkan. Ma olen sulle alati tõtt rääkinud. Aga praegu hoian ma ka tõe enese teada. Sest tõtt ütlen ma sulle otse ja omavahel. Nagu alati. Omal ajal olid sa minu peale pahandanud, et ma ütlesin sulle surelik. Noh, ega ma nüüd seda ei tee. Nüüd ma ei ütle sulle surelik, vaid surnu – Alexandre, le mort. Aga ikka otse sulle enesele. Kurb, et sa… Kurb, et sa neid väikesi nuhkisid tarvitad. Aga jumal sinuga. Ühed surnud kõik.”

„Isand Laming, minge juba,” ütles Eeva metalselt, „härra tunneb ennast täna halvasti.”

Isand Laming taganes vabandusi pomisedes toast välja ja Timo vaatas talle imelikult tühja pilguga järele. Mulle paistis, et ta põsenukid olid läbi ta ikka veel hallika kahvatuse mingist sisemisest pingutusest punetama hakanud. Igatahes hiilgasid ta otsaesisel mõned peenikesed higipiisad. Eeva võttis tema rohelise kuue rinnataskust valge räti. Timo pigistas silmad kinni ja Eeva pühkis ta otsaesise kuivaks. Mina ütlesin:

„Ma lähen ka nüüd. Head ööd.”

Eeva ütles: „Parem vist on. Head ööd.”

Timo ei öelnud midagi.