Читать книгу Keisri hull - Jaan Kross - Страница 8

Ma ei tea ikka veel, mis ma tunaeileõhtusest loost arvama pean. Eeva sõitis eile väikese Jüri, teener Käspri ja toaneitsi Liiso seltsis minema. Mul polnud juhust tema käest küsida, kas Timoga sagedasti niiviisi juhtub ja mis tema, Eeva, sellest arvab. Aga mida täpsemalt ma stseeni Lamingiga silma eest mööda lasen, seda veendunumalt pean ma ütlema, et ma pole ei Timo hulluses ega ka mitte tema tarkuses kindel.

Üldse, kui ma neid lehekülgi tagasi lehitsen, saan ma aru, et eilsete ja homsete asjade asemel on tarvis mõned ammused lood kirja panna. Mõned, mida teadmata tänased ja homsed asjad kõrvalisematele silmadele veel segasemad peavad paistma, kui nad juba mulle endalegi paistavad.

Nõnda siis, terve 1817-nda aasta sügise ja sügistalve elasime meie kolmekesi Võisikul või õigemini Võisikul ja Tartus. Sest Eeva ja Timo käisid selle aja sees mitu korda Tartu vahet ja olid seal mõnikord mitu nädalat, ja korra või teise olin ka mina neil seal kaasas.

Muuseas, minu plaanist ennast edaspidi Võisiku valitsejaks pakkuda ei tulnud midagi välja. Kui ma sellest Timole rääkisin, ütles ta naerdes, et ta olevat ammugi märganud, kuidas Klarfeldt meid pisitasa pügab. Aga ka piiblis pidi ometi seisma, et pahmast tallaja härja suud ei pea seotama. Ja muidu olevat Klarfeldt asjalik mees. Mind pidi Timol aga hoopis teise töö peal tarvis tulema. Ta ütles:

„Ma olen vaadanud, sina, Jakob, oled harjutanud oma käekirja Masingu pandud aluse peal imeväärt korrapäraseks ja selgeks. Nähtavasti on see mingil määral ka loomuse küsimus, muuseas. Ja minu vanu koolipoisivihikuid oled sa mitu aastat uurinud. Nii et minu kirbukirja sorgeldusi loed sina sorinal. Ja sellepärast ei ole mul oma käsikirjade ümberkirjutajaks kohasemat meest kuskilt võtta kui sina.”

Mina küsisin: „Mis käsikirjad need sul on?” Ta kõndis natuke aega edasi-tagasi. Ma mäletan, see oli sealsamas kabinetis, kus ta meie surnud keisriga tunaeile juttu ajas. Aga sel ajal oli ta just elusa keisri flüügeladjutandi ametist tulnud ja oli ise piltilus sirge noor mees. Suurte akende taga tuiskas. Timo kõndis ühest aknast teiseni, ühest tuisust teiseni ja tagasi, jäi joonistuslaua ette seisma ja lükkas gloobuse keerlema. Ma mäletan, ma mõtlesin: näe, mismoodi ta kujutleb end maailma oma tahtmise järgi pööritavat… Ta ütles:

„Noh, näiteks minu õpetaja Lehrbergi elulugu. Postuumselt on tema ju mingil määral sinu õpetaja ka. Kui see töö mul natuke küpsemasse järku saab, tahan ma paluda, et sa kirjutaksid selle mulle ümber. Esiteks oleks see mul enesel siis selgemalt silma all. Teiseks – ma olen tähele pannud: võõra käekirjaga teksti puudused torkavad mulle hõlpsamini silma kui need, mis mu enese kirjutatud tekstis võivad leiduda.”

Nõnda et härra erupolkovnik von Bock oli tüürimas militaria’st literaria’sse. Ja minust plaanitses tema endale kirjutajat. Aga seesinane tema kava oli määratud veel vähem täide minema kui minu plaan valitsejakohast Võisikul.

Tartus peatusime meie Suurkooli tänavas Timo isa kunagises majas. Ma ei tea, kelle omanduses see maja kümne aasta eest õieti oli, nähtavasti olid mingid Liivimaa aadlikest sugulased selle vana Georgi-härra pankroti ja surma järel ära ostnud ja andsid meie tulles neli-viis teise-korra-tuba meile lahkesti pruukida. Timo käis sealsamas suurkooli uues templitaolises peahoones professor Ewersi ajalooloenguid kuulamas ja kirjutas neid niisuguse hoolega üles, et sai poole talvega mitukümmend sinist vihikut täis. Mina lehitsesin neid ka. See oli keskaja ajaloo kursus. Ja mulle paistis silma: iseäranis palju oli Ewers rääkinud rüütellikkusest kui ajastu ideaalist – ja nimelt need kohad oli Timo oma üleskirjutustes hoolega alla kriipsutanud. Mind ajas see igatahes muigama. Seda enam, et ma ühel õhtul kuulsin sellesama Timo enese suust hoopis midagi muud.

Õhtuti kogunesid Timo sõbrad kas tema ja Eeva pool Suurkooli tänavas või kuskil mujal. Need olid enamjaolt noored inimesed aadli ja literaatide seast, aga sekka juhtus sinna ka vanemaid härrasid ja ülikooli professoreid oma prouadega. Ja see oli muuseas kõik säherdune rahvas, kes Eeva puhul vähemalt väliselt üldsegi nina ei kirtsutanud ega ennast nähtaval moel temast paremaks pidanud. Mulle paistis, et koguni vastupidi: nad püüdsid temaga iseäranis armastusväärsed olla. Mis teinekord küll ka natuke naeruväärt kuju võttis – kui nad oma prantsuskeelse jutu Eeva tulles katki jätsid ja tihti üsna kibadi-kobadi maakeeles tema poole pöördusid. Ja kui tema kõige vaevumärgatavama muigega neile ütles:

„Mesdames et Messieurs, continuez donc enfrangais, pour moi c ‘est moins difficile que pour vous l ‘estonien.”

Nii et ühed unustasid üllatusest suu lahti („Ilus lehmatüdruk, kelle see hull Bock oli ära kosinud, oli siis ikka tõesti haridust saanud, nagu mõned ju rääkisid…”) ja teised muutusid korraga vabanenult jutukaks ja uudishimulikuks. Aga nende uudishimu Eeva suhtes püsis ikkagi haritud inimestele sobivates piirides. Olgugi et ka see aeg-ajalt koomiliseks kippus. Iseäranis kui nad tähele panid, et Eeva polnud seltskonnas ainuke kurioosum, vaid et tal veel ka minutaoline saksapükstes prantsuskeelne külakas kaasas oli… Ma mäletan, kuidas keegi lõkendava näoga ja pulkas-silmaline eakam isand hüüdis, kui ta meiega viis lauset oli vahetanud ja see tema ajudesse oli pärale jõudnud:

„Ma saan aru, et iga halli hulga seas võib leiduda jumalast loodud erandeid. Aga nüüd – pärast seda, mis me siin näeme – kas me peame nüüd siis järeldama, et kui meie tere-tered võimaluse saaksid, siis võiksid nemad kõik prantsuse keelt rääkida ja voltäärlased olla… ?! Est-ce qu ‘il nous faul conclure…?!”

Mispeale professor Parrot heitis Eevale ja mulle, ma mäletan küll missuguse kahetsevnaeruse pilgu ja ütles:

„Oui, mon cher Bruininck, c ‘est qa qu ‘il faut conclure!”

Veel mäletan ma neilt paarilt õhtult läbi udu professor Ewersit ja lehviva lakaga härra La Trobe’i, kes improviseeris kord klaveril, kord harmooniumil, kord klavessiinil (teda olin ma korra juba Võisikulgi kohanud, sest tema oli õieti meie kandi mees: ta oli ju oma muusikuse-huvi kõrval ootamata moel meie Põltsamaa kihelkonnakohtunik). Ja veel mäletan ma muidugi professor Moierit tema ilusa prouaga.

Moierite maja on mul millegipärast iseäranis hästi meeles – Karlova tee ja mingi Emajõe äärde mineva kujakese nurgal, väike lumise kivikatusega kollakaks krohvitud puumaja keset hangesid, tegelikult juba väljaspool linna. Seal oli alumisel korral kuus või seitse ruumikat, aga madalalaelist tuba ja üleval katuse all omajagu veel. Ma mäletan, uksed olid nii madalad, et kui Timo neist kummardamata läbi astus, puudutasid ta põdrakarva juuksed ülemisi piitasid. Õitsvanäolise peremehe ja ta sibüllilise proua ümber sagis tubades kõikvõimalikku rahvast. Nüüd panen ma imeks, et seal leidus keegi, kes mulle sosistas (aga see on mul kindlasti meeles, olgugi säherdused jutud mu meelest muidu lollakad): „Vaadake – perenaine kõnnib oma mehe käevangus, aga teises käes on tal raamat – eks ole? Kuid mis raamat? Muidugiteada – Žukovski luuletused! Sest seesinane poeet on ju aastaid üle kõrvade prouasse verkracht…”

Žukovski nimi oli mulle meie pool varemgi kõrva puutunud ja ma olin näinud meie raamatute seas Žukovski poolt pühas vendluses Timole pühendatud luuletuskogusid. Igatahes paistis, et seesinane polnud keegi kolmanda järgu värsisepp, nagu neid maailma mööda hoopis rohkem ringi on sebimas kui eemalseisja arvata võiks, vaid tõsiselt võetav luuletaja (niipalju kui säherdust ametit tõsiselt saab võtta). Igatahes kuulsin ma seal, et Ž. pidi olema tunamullu koguni Tartu suurkooli audoktoriks valitud. Ja mis tema pärisametisse puutub, siis pidi ta just olema suurvürst Nikolai Pavlovitši pruudi vene keele õpetajaks nimetatud. Mistõttu teda tol korral ka asjatult Moierite poole oodati. Varemalt olevat ta siin korduvalt käinud ja isegi mõned ajad seal üleval kivikatuse all elanud. Ja nagu ma aru sain, oli ka tema ja Timo sõpruse algus nimelt selle maja katuse alt pärit.

Tol õhtul, mis mulle meelde on sööbinud, käis selle katuse all harilik seltskondlik elu. Daamid istusid tänavapoolseis tubades, moe järgi heledad kleidid, kuklast üleskammitud juuksed, oimu-lokikesed, ja sõid pagari juurest toodud pralineesid ning lobisesid mesmerismist ja Fouque „Undine” järgi tehtud ooperist, mis olevat mullu Berliinis lavale tulnud. (Näinud ja kuulnud olid seda ooperit neist daamidest küll ainult mõned, aga „Undinet” lugenud olid nad küllap kõik.)

Härrad istusid jõe poolt tubades, mille luhtaknad olid tihke sigari- ja piibusuitsu pärast õunaaia hangedesse lahti. Härrade bowle’i-klaasid olid neil suitsetamislaual või põrandal või pihus. Aeg-ajalt astus keegi neist väikese saali mõõtu esikusse ja ammutas endale hõbekulbiga suurest klaasanumast lisa. Aga kui vaidlusehääled hetkiti lainetama kippusid, siis igatahes mitte bowle’i vaid teemade pärast. Muuseas, mis bowle’isse puutub, siis oli see inglise joomaaeg tunamullust saadik koos kõiksugu muude inglise viguritega meilgi moeks muutunud, pärast seda kui meie Liivimaa ohvitserid Punapardi purustamise ja Pariisi aravõtmise järel olid seal inglastega üheskoos võitu pühitsenud ja laiemalt kokku puutunud.

Aga teemad, millest härrade hääled Moierite pool aeg-ajalt valjuks kerkisid, olid kõik meie omamaa talupoegade-küsimusega seotud. Säherdust rahvast, kes talupojareformisid ülepea tarbetuks oleks arvanud, Moierite seltskonnas ei olnud. Aga ka reformistide seas oli isiklikkude arusaamiste pilt kuramuse kirju. Ja mis puutub Ewersi keskaegse rüütellikkuse ideaali, siis oli see nimelt siin, kus ma kuulsin, mis Timo selles asjas Ewersile endale ja veel enam teistele härradele ütles:

„Chevalerie – see on kahtlemata kogu keskaja kõige kõrgem vaimne saavutus. Ja meie balti aadel ei tarvitse tõesti mitte häbeneda. Sest tema esindas seda vaimu väga puhtal kujul ja veel kaua pärast seda, kui see ülejäänud Euroopas oli teiste ideaalide poolt kõrvale tõrjutud…”

Ja mul on selgesti meeles, mis ma teda kuulates tundsin: seda, et Timo kui balti kõrgaadlist pärineva mehe jutt ei saanudki paraku teistsugune olla, kui see oli – ja seda, et see jutt oli minule võõras, et midagi seal sees oli põhjani ja üdini vale… Aga sealsamas rääkis ta edasi:

„Ometigi, mu härrad – tehkem ükskord silmad lahti: see meie suurepärane chevalerie oli ja on absoluutselt sissepoole pööratud asi! See on meil ainult omavahel või võrdväärseiks arvatavate keskel olemas! Allapoole tegime ja teeme meie tänapäevani kõige jõledamaid asju!”

Ja ma mäletan, kuidas ma tundsin: protestivedru, mis enese minu sees tema sõnade vastu pingule oli kerinud, lõksatas räätsast lahti ja mu põlved läksid nõrgaks ja mul hakkas iseenese ja Eeva ja tema pärast hirm… Ja ma mäletan: selsamal silmapilgul astus Eeva meie juurde härrade poole peale sisse ja kõik jäid vait ja mul oli oma ehmatuse kiuste tegemist, et mitte naerma purtsatada, kui ma nägin, kui õhinal härrad sedamaid tõestada püüdsid, et ometi mitte neid allapoole-jõletsejate hulka ei pea arvatama… Eeva juhtus sellesama Bruinincki poole pöörduma, keda ma juba nimetasin, mingi tühise viisakuslausega, eks ole – See isand oli koos teistega püsti karanud ega leidnud nüüd ähmiga tuhatoosi üles ja viskas, igavene narr, oma sigari lahtisest luhtaknast välja lumme – et ainult mitte mühakaks osutuda, kes daamiga rääkides sigarit käes hoiab. Mõned härrad püüdsid kätega vehkides suitsupilvi laiali ajada. Eevale pakuti korraga kolme tooli ja öeldi seitsmelt poolt galantsusi. Aga Timo ei lasknud ennast katkestada (see saatuslik joon oli tal algusest peale). Ta astus härrade seast Eeva juurde, Eeva selja taha, pani käed ümber ta õlgade ja pöördus härrade poole: