Читать книгу Keisri hull - Jaan Kross - Страница 2

Kõigepealt tahan ma siia põhjuse kirja panna. Selle, mis paneb mind seda päevaraamatut alustama. Näe, ma kirjutangi alustama. Sest kas tema pidamisest midagi välja tuleb, on võimatu ette näha. Nõnda katlane paistab see – meie päevaraamatupidamiseks nii ebasoodsal ajal, nii ebasobival maal ja meie selle tarvis nii koguni kõlbmatus perekonnas.

Kui ülepea, siis saab sellest igatahes ainult täiesti salajane päevaraamat tulla. Ja üksi sellepärast on ka võimalik tema alustamise põhjust tema alguses välja ütelda. Nõnda siis: ma olen otsustanud sellepärast päevaraamatut pidama hakata, et ma olen sattunud asjade sisse, mis minu meelest selleks liiga ebaharilikud on, et mõtleja inimene, kelle seisukord temast nende pealtnägija on teinud, katset ei teeks oma tähelepanekuid üles kirjutada. Võibolla küll, et üksnes pealiskaudselt mõtleja inimene. Kuna sügavamalt mõtleja seda kindlamini igasugu üleskirjutustest loobuks. Jumal teab.

Muidugi, kui ma tagasi vaatan, pean ma ütlema: ma ei ole sattunud nende asjade sisse mitte hiljaaegu. Ma olen juba kümme aastat, juba palju kauemini nende sees. Ja ma olen koguni ise selle ajaga ebaharilikuks numbriks muutunud. Sest kes teine Holstre valla talupoiss oleks nende aastatega, ma mõtlen õieti juba 1814-ndast peale, kõike seda õppida ja näha saanud, milleks minu silmale on juhused üksteise järel lahti läinud otsekui kulissid itaalia ooperis…

Nõnda siis, täna kahe nädala eest jõudsime meie Peterburist kange kevadevihma käes siia Võisikule pärale. Eeva, üheksa-aastane Jüri, kes tal minu nõuandmise kiuste Peterburis kaasas oli, ja Timo, teener Käsper, toaneitsi Liiso ja mina. Ja kutsar Juhan muidugi. Ja feldjääger koos kolme sandarmiga.

Eeva tahtmisel ei peatunud meie Peterburis ka seekord mitte Timo sugulaste pool, vaid Moika peal akadeemik Lehrbergi lese juures nagu harilikult. Timo oli juba mõne kuu eest Schlüsselburgist Petropavlovskisse üle toodud, ja kui ta 10-nda mai õhtul sellest viimati nimetatud kohast lõpuks proua Lehrbergi korterisse toodi, siis arusaadavalt mitte üksi, vaid ikka feldjääger kaasas. Seesinane jäi ööseks muidugi sinna ja Eeva käskis mul tema sealsamas proua Lehrbergi köögis purju joota. See läks hõlpsamini korda, kui ma lootsingi – tänu proua Lehrbergi hästi kangele kirsinastoikale, mida ta kaks tervet pudelit välja tõi ja mulle sealjuures silma pilgutas: „Um Gottes willen nicht gaunern!”

Sel ajal kui feldjääger köögis hapukapsasupile nastoikat peale jõi ja algul vilet laskis ja siis tukkus ja lõpuks norises, jõudis neli või viis ülestõstetud kraega isandat Lehrbergi võõrastetoas ära käia Timole tere ütlemas ja emfaatiliselt sosistamas ja taskurätikusse nina nuuskamas. Kes need olid, seda ma ei tea, sest mina sain neid ainult ukse vahelt silmata ja eestoas põles üksainuke küünal ja härradel polnud mitte ainult palitukrae üleval, vaid ka nina hoolega cachenez’sse kašeeritud. Ühte hüüdis Timo, nagu ma kuulsin, Vassili Andrejevitšiks ja kuna see Andrejevitš ka veel suuremas pabinas paistis olevat kui teised, tuli mulle mõte, et võib-olla oli see luuletaja Žukovski, keda ma viie või kuue aasta eest korra kohanud olin. Ja ma olin ka kuulnud, et Timo-taolise kõlvatu mehe sõprust pidi Žukovskile kui keisrinna enese Hofmeister’ile iseäranis suureks patuks arvatama. Ja tõtt-ütelda panin ma omaette imeks, et sõpru ja mäletajaid ja sümpaatia-avaldajaid nüüd mõne tunni sees nii mitu tükki meid üles leidis, kui kõige selle üheksa aasta sees, mis Timo kadunud oli, peale selle Žukovski peaaegu mitte keegi ennast polnud näidanud…

Hommikul kella kuue ajal, kui feldjääger oli enese välja maganud, ilmus temale veel kolm sandarmit appi. Need pani Eeva sedamaid kasulikku tööd tegema: meie sumadanisid välja kandma ja tõlla katusele kinni siduma. Nõnda et ma kuulsin naabreid omavahel trepikojas seletavat: „See proua von Bock on ikka vägev naine… Mitte ainult oma meest ei võidelnud ta endale tagasi… Talle saadetakse koguni pool jagu sõjaväge pakikandjateks appi…”

Pakikandjad olid tegelikult muidugi selleks seal, et meil Peterburist Võisikuni oma feldjäägri juhtimisel silma peal pidada. Et meie ettenähtud tee pealt kõrvale ei satuks, väljamaale või jumal teab kuhu, seda kardetakse ju kõige rohkem. Või et meie mine tea kellele kirjasid ega sõnumeid ei saadaks ega kõrvaliste inimestega ei kõneleks, riigivalitsusevastaseid asju muidugiteada…

Tee peal oli mul õieti esimest korda juhus Timo üheksa aasta takka täpsemalt üle silmata. Et ta monströösselt paksuks oleks läinud, nagu ma olin kuulnud räägitavat, see oli muidugi vale. Nojaa, kui ta kinni võeti, oli ta hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema sel ajal kolmkümmend aastat. Nüüd nägi ta viiekümnene välja. Oma hambutu suuga isegi vanem. Ja kõige murettekitavam oli minu meelest ta hall näonahk. Mitte tema hallikirjuks muutunud juus. Või see üleliigne puud, mis ta kaalult kosunud oli. Selle ratsutab ta varsti maha. Jumala eest – ta tegi sellega sealsamas algust! Ta tegi tõllaakna lahti ja viipas feldjäägri akna juurde. Ta seletas midagi feldjäägrile. Siis laskis ta tõlla kinni pidada:

„Kitty, ma lähen ratsutan natuke. Ma olen liiga kaua ilma motsioonita olnud.”

Ta läks välja. Üks sandarm andis talle hobuse ja kobis ise kabiini taha Käspri kõrvale istuma. Timo hüppas sadulasse ja kihutas mööda trakti minema – feldjääger kahe sandarmiga viisakalt viiekümne sammu peal taga…

Ma vaatasin tõllas ringi: väike, päevitunud, nöbininaga Jüri magas sügavasti, kõveras oma ruudulise reisiteki all, ja esiistmel vabises Liiso linalakk pea tõsises tukastuses. Ma kummardusin Eeva kõrva juurde ja küsisin – mulle tuli alles hiljem meelde, et maakeeli, mis oli nagu märguandmine tulevikuks, et meie neist asjust omavahel ainult maakeeli pidime kõnelema:

„Eeva – mis nad tema hammastega teinud on?”

Ja Eeva vastas niisama sosinal:

„Ükshaaval suust välja tagunud.”

Ta pigistas silmad kinni ja ta ninajuurele tekkisid peenikesed kortsud. Ta sosistas kinnisilmi:

„Mingi raske asjaga. Timo ütles, aga ma ei saanud aru, mis asi see oli olnud.”

Ma vaatasin Eeva valuspinevil nägu. Ta silmad olid kinni. Tõld vappus edasi sõita ja teeäärsete kaskede varjud libisesid üle Eeva näo. Ma mõtlesin:

Ma ei armasta seda oma õde. Ei. Liiga valmis oli tema tundmata asjade meresse kargama, niipea kui see mõisnikust poiss teda viipas. Liiga ebaloomulikkude olukordade sisse on tema hüpanud ja tirinud ka minu sinna kaasa. Jaa. Ja liiga ebaloomulikud oleksid nemad olnud ka juba siis, kui kogu tema lugu poleks rohkem olnudki kui talutüdruku abiellumine paruniga… Ei, ma ei armasta seda oma pöörast ja tõrgest ja tabamatut õde – ja ta teab seda… Aga ikkagi usaldab tema mind… Sest keda muud olekski tal õieti usaldada… Ja mina teda… vististi ka… Igatahes otsisin ma tema käe tema musliinseeliku voltide ja tõllapadja vahelt üles, tema väikese sileda ja sitke käe, ja pigistasin seda, märgiks, et ma tema usalduseavaldusest aru sain, ja tema pigistas vastu. Ma tahtsin küsida tuhandet asja. Ja peaasja: Eeva, ütle mulle – kas Timo on nüüd tõesti hull? Nagu ametlikult on tunnistatud? Või mängib ta aeg-ajalt hullu, et nad teda kasematti tagasi ei peaks toppima?…Ja veel peamisemat asja: Eeva, ütle mulle, mille eest nad seda temaga on teinud? Aga ma ei küsinud midagi. Sest ma ei tahtnud, et ta äkitselt eemale tõmbub ja et ma ta vastusest võõrale vastatud vale läbi kuulma pean… Ma ei küsinud midagi. Ma ainult silmitsesin oma õde ja mõtlesin: ülepea ei saa mina aru, kust kohast see minu õde oma pöörase iseloomu on võtnud… Vaata, missugused juuksed ta enesele vahepeal pähe laskis kasvada —