Читать книгу Keisri hull - Jaan Kross - Страница 6

Ei, juhtunud ei ole vahepeal mitte kui midagi. Preili Jette tulekuni on veel kaks tundi, nagu ma pärast kerget toakraamimist tähele panin, ja ma otsustasin pruukida seda aega mõnede asjade kirjapanemiseks.

Ühesõnaga, meie saime Eevaga Viru-Nigulasse pärale ja jäime vana Masingu juurde neljaks aastaks. Ja me olime seal mõlemad, Eeva ja mina, otsekui lehtri alla asetatud pudelid ja lasksime endile sisse kallata, mis iganes kallati, ja kallasime ise lisaks, mida ainult saime.

Peaaegu et esimesest algusest peale tohtisime meie Masingu majas ainuüksi saksa keelt rääkida. Poole aasta pärast pidime meie pooled päevad tema kasvatajannaga ja hoovimeistriga prantsuse keelt kõnelema. Ja vana Masing ise kallas meile, Eevale ja mulle, ladina keele esimesed algused sisse ja tahtis kreeka ja heebrea keelega ka algust teha, aga selle kohta ütles tema kasvatajanna, seesama, kes pärast tema prouaks sai, et see on meie jaoks liiast.

Tuli välja, et Timo oli meile kaks või kolm kastitäit raamatuid kaasa lasknud panna – kõik omaenese poisiea paremad koolitükid, Lehrbergi märkusi ja seletusi ja allakriipsutusi täis. (Seesinane Lehrberg oli hulk aastaid Timo ja tema vendade-õdede õpetaja ja kasvataja olnud ja ma teadsin juba, et Timo pidas temast hirmus sügavasti lugu. Mina ei ole seda meest ihusilmaga näinud, aga kuulnud olen ma tema kohta seda, et ta oli olnud lihtsast Tartu antvärgiperest vaeslaps, nagu räägiti, koguni vist poolkaudu maarahva seast pärit, ja et tema teadmised olevat olnud nõnda suured, et ta oma iseäraliselt sirge iseloomu peale vaatamata juba üsna noores eas Peterburi akadeemikuseks oli ülendatud, missuguse au sees tema ka varsti mingi koleda jooksvahaiguse kätte suri, juba enne seda, kui meie Viru-Nigula stuudiumiaastad algasid. Masingu majas räägiti Lehrbergist kui eriti lugupidamisväärt mehest ja ühtlasi ka kui omainimesest. Tema lesk käis koguni mõned korrad Peterburist Viru-Nigulas külas. Sest Masingu esimene naine oli olnud Lehrbergi proua õde, nõnda et leskproua oli Masingu laste lihane tädi.)

Nojah, ja need Timo vanad raamatud, Lehrbergi vaimu pärandusest kirjud, need ratsutas Masingu Hofmeister, üks isand Gruhner, Hannoverist pärit ja iseenesest kena mees, meiega nüüd Masingu laste kõrval kannatlikult, aga ikkagi galopiga läbi. Ja ma võin ütelda: kuigi meil, Eeval ja minul, teinekord tuli ennast käte ja jalgade ja hammastega tormaka hobuse libedal tagumikul kinni hoida – maha ei sadanud meie hobuse seljast ka igatahes mitte… Jah, ja pealeselle leidis vana Masing veel mahti minule joonestamise ja planeerimise aluseid seletada. Kolm nädalat tegin ma talle pooled ööd järjepanu Viru-Nigula pastoraadi õueplaani – kolm nädalat, enne kui see niipalju täpne ja õige sai, et ta sellega leppis. Ja nõnda edasi. Ja Eeva oli selsamal ajal tolle tema pärastise proua ja selle mamslite käes kõigi keedu- ja kodukunstide asjus liistu peal.

Seitsmeteistkümnenda aasta mihklikuus sõitis Timo ühel hirmsasti tuulisel õhtul Äksi. (Me olime juba aasta eest koos Masingutega Viru-Nigulast sinna kolinud.) Ma mäletan, naeriõli-lamp põles vudinal vana Masingu töötoas. Iseenesest suur tuba oli kõikvõimalikku koli kohutavalt täis: raamatuid, käsikirju, papitükke ja paberilipakaid märkustega, kladesid, gravüüre, pudeleid, retortisid, puu- ja rauatööriistu. Vana Masing kõndis, käed selja peal, edasi-tagasi, Eeva ja Timo istusid pisikesel sohval raamatuvirnade vahel ja mina seisin sohva juures. Siis jäi Masing äkitselt keset tuba seisma, pöördus Eeva ja Timo poole ja ütles oma kiledavõitu häälel:

„Sõbrad – kui mina seda ei tee, ei tee seda keegi teine hoopiski mitte. Aga mina ei saa seda teha! Mul on parajasti protsess kaelas. Et ma olevat inimesi kirikukorra ja riigiseaduse vastaselt paari pannud. Ja see on jo paljalt maarahvavaheline lugu. Aga kisa käib juba sellegi ümber Riiast ja Peterburist saadik. Ja ma ütlen: iga Liivi- ja Eesti- või Kuramaa pastor, kes teid kahte ühte laulatada julgeks, aetaks kantslist igaveseks minema! Timo – kui sa arvad, et ma liialdan, ei tunne sa oma seisust teps!”

Timo ütles: „Ma tunnen teda, härra Masing. Ja ma arvan, et te ei liialda.”

„Ja sellepärast,” ütles vana Masing ja astus Eeva ette, „sõbrad, see on esimest ja ma loodan viimast korda, et ma kellelegi säherdust nõu annan – et üks luterlik pastor kellelegi säherdust nõu annab – ” ta pani käe Eeva õlale ja tõstis teise käega ta lõua enese poole üles: „Sellepärast, laps – jäta see meie Liivimaa õnnetu luteri kirik maha! Mine vene usku! Jaa! Muud teed ma ei näe. Armastusest on hullematki tehtud. Ja Issand on Issanda abiga üks. Ja siis sõidate teie Peterburgi. Ma annan teile ühe oma paraja sõbra tarvis kirja ühes. See leiab teile preestri. Suurema lakkekrantsi kui meie või suurema humanisti, ükskõik. Teid pannakse paari. Te saate riigikeelse paberi. Te tulete tagasi ja kõik on peaaegu comme ilfaut. Igatahes ei hakka ükski hammas teile selles mõttes peale.”

Ta astus sammu sohvast eemale, toetas õhtusest habemetüükast hallika lõua pihku ja silmitses neid:

„Aga et kõik teie kallal hambaid saavad proovima, see on teil jo teada. Ma kujutan ette, missugune märul lahti läheb, kui kuuldakse, et teie oma pöörase plaani teoks teinud olete… Uuu… Kõik õnnetusehundid kukuvad ulguma, intriigirebased klähvivad, laimu-ussid susisevad – hhhh…” Mulle paistis, et Masing isegi nautis natuke oma fantaasiapilti… Äkitselt ütles ta hoopis teisel toonil: „Noh, armastus on kõigest vägevam. Eeva, see, mis sinu tugevaks teeb, on armastus, ma tean, ma olen sind tähele pannud. Ja see, mille peal sina, Timo, seisad, see on ka armastus. On küll. Aga mitte ainult. Mis see teine asi on, mille peale sa toetad, pole mulle päriselt klaar. Arvatavasti filosoofia. Noh, ka selle nimel on tuleriidale mindud. Mis need sinu kalliste seisuse-kaaslaste pilgud ja sosinad sulle pruugivad tähendada… Maakeeli ütelda: mette sittagi! Ha-ha-ha-haa. Kui teie ainult ise teineteist vastastikku usaldate. Mitte paljalt üleüldse ja ülepea, vaid täiesti, lõpuni, igas asjas. Täiusliku usalduse sisse võite teie kõige jama eest kõrvale minna otsekui… otsekui oleks see täiuslikult kerakujuline pärlmutrist karp! Tulgu torm missugune tahes – mis jaksab ta sellega teha?! Muudkui kiigutab mõnusasti…”

Aga mis puutub laimu-usside sisinasse ja usalduse vajalikkusesse, siis olin ma juba mõndagi kuulda jõudnud. Eeva ja Timo paariminekuplaan oli muidugi ühel ja teisel teada. Ja juba oli Timole Peterburis sõbralikult poolt sosistatud (muidugi ikka nii, et tal võimalust polnud kedagi kahevõitlusele kutsuda): Eeva pidi olema igavusest kord Uue-Varstu von Adlerbergi, kord Viru-Nigula kena matsiköstri Johannsoni kaissu pugenud. Ja mõned Masingu majja juhtunud teadjad daamid rääkisid nii, et Eeva pidi sellest kuulma: härra von Bock olevat Peterburis ei kellelgi vähemal kui preili Narõškinal kosjas käinud, selsamal, kellest keiser ise suvatsevat isalikult huvitatud olla, teadagi… Kusjuures nõnda sügavaks ei olnud keisri südamesõprus härra von Bocki vastu siiski osutunud, et keiser oleks käskinud preilil härra Bocki kosimise vastu võtta. Ei. Härra Bock oli saanud preili Narõškina käest korvi! Nõnda et nüüd ei ole muidugi imeks panna, kui härra Bockil tema kunagine Tuhkatriinu jälle meelde juhtub tulema, hi-hi-hi-hii…

Enne kui mihklikuu viimased päevad kätte said, tulid Timo ja Eeva Peterburist tagasi. Nad olid õigeusu kombe järgi paari laulatatud. Eeva oli nüüd paberite järgi koguni Katariina. Katariina von Bock. Ja esimesel silmapilgul sundisin ma ennast uskuma ja tundma, et see saab ainult ühte mulle jumala võõrast inimest tähendada… Seda enam, et mulle paistis: Eeva silmad olid nüüd aeg-ajalt udusemad ja aeg-ajalt kiirgavamad kui enne, ja tema enesekindlatesse liigutustesse oli siginenud mingit uhket sujuvust, mis oli isegi kuidagi ebasünnis.

Aga kui Eeva siis seletas, et nemad sõidavad Timoga sedamaid Võisikule ja jäävadki esialgu sinna elama ja mina tulen nendega muidugimõista kaasa, siis tundus mulle ometi, et midagi muud ei olegi mul teha.

Ma olin endale nelja aastaga küll gümnaasiumitäie raamatutarkust sisse pressinud, ja kuna see oli sündinud erksas, aga ikkagi juba täiskasvanud eas (ma olin nüüd kakskümmend seitse täis), olin ma oma iseäraliku olukorra tõttu raamatutarkuse kõrval ka paraja jao elu- ja inimestetarkust omandanud. Aga teha ei mõistnud ma sellega õieti mitte midagi. Välja arvatud mõte, et ma pärast teatud praktiliste kogemuste omandamist Eevale ja Timole sellega kõige kasulikum võiksin olla, kui ma Võisiku majapidamise enda juhtida võtan. Selle Klarfeldti-nimelise valitseja asemel, kes neil seda sel ajal juhatas ja kellest Timo ammu tähele oli pannud, et ta osavalt ja vähehaaval oma isanda tagant iseenese tasku laskis pudeneda. Nagu küll üksnes harvad palgalised valitsejad seda ei tee.

Nõnda siis sõitsime meie neljakesi (teener Käsper oli meile Äksi vastu tellitud) läbi ilusa taheda ja kullakarva sügise Puurmani ja Põltsamaa kaudu koju. Kogu tee Timo ja Eevaga koos. Ehk Timo ja Kittyga koos, kui ma oma õe kohta seda nime tarvitan, millega tema mees teda vahepeal inglise moodi hüüdma oli hakanud.

Võisiku mõisas olin mina varemalt ainult paar tundi viibida saanud – sel päeval, kui meid Eevaga siin õues 13-nda aasta sügisel tõlda pisteti ja meie oma uue elu poole teele läksime.

Mõis ei olnud hoopiski Liivimaa kõige toredamate seast, nagu mul nüüd juba teada oli, aga Põhja-Viljandimaa kopsakamate hulka käis tema küll, kui mitte härrastemaja uhkuse, siis mõisahoonete hulga ja pargi vanaduse ja õunaaia suuruse poolest ja muidugi kõigepealt selle poolest, et vald oli siin naabruskonna kõige laialisem ning ulatus Pedja ja Emajõe luhani välja.

Nõndanimetatud uus härrastemaja, ka see juba sada aastat vana, oli ühekordne katusetubadega kivihoone. Ja olgugi et minu talutarest tulnud mõõdupuud kahes Masingu-härra kirikumõisas juba märksa laienenud olid, tegi maja toredus mind esialgu kuidagi nõutuks. Jaa, ma sain aru: kui ma nelja aasta eest selle sisse elama oleksin sattunud, oleks see minu araks ja häbelikuks teinud nagu talupoisi kunagi. Aga nüüd tegi see minu rahutuks. Rahutuks – ja kui ma oma enesetunde üle natuke sain järele mõelnud, võisin ma öelda – isegi sallimatuks.

Alumisel korral oli majas kuusteistkümmend tuba ja köök, katusekorral neli tuba majateenijatele ja vähem tähtsatele külalistele. Neist viimastest kauplesin mina ühe enesele Eeva käest välja. Olgugi et tema mind ise tahtis alumisele korrale ja koguni kahte tuppa elama seadida. Aga minule meeldis üleval ärklikorral rohkem. Sest seal olin ma omaette. Nii et ma asusin kõigepealt pahema tiiva aiapoolsesse pööningutuppa. Muuseas, kuigi Timol altkorra kaks kirjutustuba kasutada olid, seadis ka tema enesele katusekorra paremas tiivas veel ühe väikese kirjutustoa sisse. Just sellestsamast suuremast omaetteolekust tingitult. Mina ei pruukinud üleval elades igatahes isegi mitte maja peauksest sisse ja välja käia – ega kõigist neist alloonžparukates ja à la coeur-koaffüürides von Bockidest ja von Rautenfeldtidest mööda trügida, kes suure eestoa seintel kuldraamidest alla vahtisid. Ülakorra trepile pääses õunaaia poolt uksest ja sealtkaudu hakkasin mina esimesest päevast käima.

Timo ja Eeva nõudel pidin ma iga päev vähemalt nendega ühes lõunatama. Ja sellele ei hakanud ma vastu. Sest lõunalauda ei tulnud peale nende eneste ja doktor Robsti mitte kedagi. Timo nooremad vennad Georg ja Karl olid kes kus ja õde Elisabeth, nagu ma vist juba kirjutasin, neljandat aastat Eestimaal mehel. Muuseas, seesinane Elisabeth polnud teps vaevaks võtnud oma lemmikvenna ja tema noore proua kojusõiduks neile pidulikult külla tulla, mida viimast, nagu ma aru sain, oleks pidanud normaalseks arvama. Aga meie puhul ei olnudki ju normaalse juhtumiga tegemist. See oli otsemaid mitmest asjast näha. Eeva ja Timo saatsid Võisikule jõudes sündsal viisil naabritele küllakutsed laiali. Igatahes vähemalt neile, kelle kohta otseselt teada polnud, et nad nende sekka kuulusid, kes olid Timo ja Eeva abielu jakobiinlikuks sigaduseks või koerapulmatembuks kisendanud. Aga ka kutsutuist ei suvatsenud keegi tulla. Ühed olid ära sõitnud ja teistel oli sügisene külmetus või muu viga kallal. Nõnda et meie söömaajad (mitte söögitoas, mis asetses köögi naabruses, nii et sinna ulatusid toiduvalmistamislõhnad, mida Timo ei sallinud, vaid rohelises teejoomatoas väikese saali kõrval) sündisid kõik neljakesi ümmarguse teelaua ümber. Aga laud oli igatahes Bockide raske lauahõbedaga kaetud. Vanahärra Bocki kohta olin ma küll kuulnud, et ta pidi olema mingisuguste omaenese süüde läbi vaese mehena surnud (kaheteistkümnenda aasta suvel laatsaretipalavikku Riia linnas, kus ta kaptenleitnandi aukraadis oli Punapardi pealetungi aegu sõjaväehospidale organiseerinud). Sedamööda pidi muidugi ka Timo tegelikult vaene mees olema. Aga see, kui imelik asi seesinane rikaste vaesus õieti olla võis, pidi mulle edaspidi veel hoopis kõnekamate asjade peal selgeks saama, kui Bockide lauahõbe seda oligi.

Minu vastas istus laua ääres doktor Robst. Tema hoolitses mõisarahva tervise eest ja tohterdas ka Põltsamaa rentnikku von Wahli või lossiomanikke Bobruiskeid, kui need Peterburi ja Pariisi vahel haruharva Põltsamaale juhtusid. Pealeselle kollektsioneeris doktor Robst liblikaid ja lavastas Võisiku antvärgilastega aeg-ajalt katke Lessingit või Kotzebuet. Lõunalauda jõudis ta iga kord kahesaja sammu tagant vanast härrastemajast ehk Kivijalast õhetades pärale. Ning enne laudaistumist ja lauas, suutäite vahel, tsiteeris ta meile lainetaval häälel Rousseau’d või pidas loenguid kodumaa laululindudest, ikka sellekohaste vilistamisproovide saatel. Kusjuures ta iga vilelirina ette ja taha teaduslikult ära põhjendas ja armulise proua käest kummardusega andeks palus. Ja mina vahtisin üle laua tema vibalikku kogu ja lendutõusvat olemist, ta heatahtlikku nägu ja kurbi silmi terjerisaba moodi kulmude all, ning mul oli hea meel, et ta mul seal niimoodi vahtida oli ja mul sellevõrra vähem tarvis läks oma õega ja õemehega pilkusid vahetada. Sest risti minu ja doktori vahelt läbi hõõgasid need kaks teineteisele oma suurt armastust nii varjamatult üle laua vastu, et ma imeks poleks pannud, kui Bockide hõbedased soustikannud oleksid sellest tinisema hakanud. Ma mäletan, Timo ei tahtnud Käspril või köögipiigal laua juures teenida lasta, nii et mõnikord tuli Eeval või ka Timol püsti tõusta ja midagi tuua või õiendada. Ja iga kord, kui Timo laua juurde tagasi tulles Eevast mööda astus, kummardas ta Eeva kohale ja andis talle kuklaauku musi, või, mis veel kohatum, Eeva libistas Timost mööda oma kohale minnes mehel pihuga läbi rõõmsa pruuni juuksepahmaka. Otsekui poleks doktor Robsti ega mind sealsamas laua ääres üldse olemas. Aga kange armastus on ennegi —