Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Taadu - Jaan Lausing - Страница 5

Ühes minu lemmikraamatus öeldakse: „Suur aeg nõuab suuri inimesi.“ Kuid milline aeg ei oleks selles elavate inimeste jaoks suur? Iga aeg nõuab inimesi, kes kannavad mistahes oludele vaatamata edasi elu, kultuuri, usku, lootust. Igas ajas elab inimesi, kes ei anna alla, kellele on otsekui emapiimaga antud midagi igikestvat. Nad võivad olla pealtnäha tavalised inimesed, teha oma rutiinseid argiasju ning neid põgusalt jälgides võib tunduda, et argimured ja igapäevatöö näivad neile isegi olulisemad üleilmsetest probleemidest või kõrgkultuuri sündmustest.

Alles süvenedes hoomad, et just argised tegemised ja päevast päeva korduvad väiksed rituaalid on need, mis ei lase neil inimestel elule selga keerata. See on päris-elu oma oluliste toimetustega, igas hetkes kohalolemisega, mis paneb elujõe tegelikult voolama, kandes inimest oma voogudes edasi.

Mõni ööklubi dändi või ekstsentriline teadlane on kahtlemata värvikavam ja silmapaistvam, kuid selle raamatu tegelaste kõrval kahvatub oma ebaolulisuses – jääb kõigest vägeva jõe ahtaks kõrvalharuks, mis võib küll värskust lisada, kuid ei saa kunagi elujõe kandvaks vooks.

Selle raamatu peategelased on nn varjukangelased. Nad teevad igapäevase leiva nimel rasket tööd, sünnitavad ja kasvatavad lapsi, harivad ja koolitavad neid, annavad neile armastuse, hoole ja hädavajalikud teadmised eluks, lühidalt – aitavad neilgi inimeseks saada. Selliseid varjukangelasi on meiegi ümbruses tuhandeid. Kuid nagu muudki väärtused, nii on ka selline kangelaslikkus hindaja enda silmis. Kellegi jaoks võib tegemist olla täiesti tavalise Eesti talumehe ja -naisega. Kuid hea silma ja tundliku meelega lugeja leiab selle raamatu lehekülgedelt nii mõnegi kangelase. Kuni nendesuguseid leidub, voogab ka elujõgi ning püsib meie maailm.

Taadu ja Mamma olid ja on endiselt meie pere sild esivanemateni. Ainulaadne ühendus eesti talukultuuri ning ateistliku ja postsovetliku, moodsa ja tõejärgse uue Eesti vahel. Mul on vedanud, sest õnneks armastas vanaisa jutustada, ja ta ei rääkinud mulle mitte ainult enda kirevast elust, vaid ühteist ka oma vanemate ja vanavanemate omast. Need lood ulatuvad juba enam kui poolteise sajandi taha.

Jaani vanaema – minu vaarvanaema ehk vanavanavanaema Mari Lausing (tollases kirjaviisis Marri) oli maalaps, nagu tollased eestlased valdavalt, aga sattus tänu oma tublidusele ja esinduslikule väljanägemisele Kastolatsi mõisaproua toatüdrukuks. Ja nagu sarnase elukäigu puhul ikka ette tuli, sai tõenäoliselt mõisaelu „kaasaandena“ vallaslapse. Oli see esimese öö õigust kasutanud mõisahärra või mõni teine, Mari ise ei avaldanud oma lapse pärisisa nime kunagi. Oma kangusega saavutas naine koguni kohtupidamise ja väidetavalt isalt elatusraha väljamõistmise lapsele, ehkki mees kinnitas, et „ei ole teda putnu“ ega võtnud last omaks. Hiljem leidus Mari jaoks üks suure südamega mees, Jakob Karniol, kes hakkas Mari pojale Karlile kasuisaks ja pärandas talle lõpuks ka oma talu.

Karl Lausingust sai Jaani isa, minu vanavanaisa. Ta kosis Karoliine, kellega sai neli last: pärast Jaani sündisid Karl, Salme ja Jakob. Väike Karl suri kahjuks lapsena. Vana Karl oli veskimees ja oma olemuselt tüüpiline eestlane-rehepapp. Kopsis metsas ilusate mastimändide jala ümbert koore lahti, et puu hakkaks kuivama ja ta saaks selle mahavõtmiseks loa. Või õmbles lastud jäneste nahas kinni kuuliaugud ja müüs rikutud naha ikkagi kaupmehele terve pähe maha.

Jaan, minu vanaisa Taadu, päris ja omandas elu jooksul oma isalt nii mõndagi, sealhulgas kõikvõimalikke vimkasid ja krutskeid. Kui ta poleks läbi elanud Siberi sunnitöölaagri õudusi, oleks ta ehk olnud läbi ja lõhki elumees, kes armastas pidu ja pillimängu. Ka oma 6-klassilise haridusega oleks ta võidukalt läbi elu sammunud, kõige ja kõigiga hakkama saanud. Paraku tabas teda tuhandete eestlaste poliitvangi saatus ja kui ta Siberist tagasi tuli, oli lustlik nooruk temas kadunud. Ja kuigi ta polnud kunagi suur viinamees, lõi pärast kolmandat viinapitsi temas välja viha vene värgi ja nõukogude võimu vastu. Siis pidi naine teda kõigiti püüdma vaigistada ja tagasi hoida.

Minu vanaema Saima Riives, Jaani naine, pärines jõukamast taluperest, kus valitsesid vaimsed huvid ja hariduspüüdlused. Saimal oli kavas minna meditsiinikooli, aga temagi plaanid põrmustas küüditamine. Jaani oli ta näinud Tartu vanglas oma isa vaatamas käies ja uuesti ristusid nende teed Krasnojarski krais. Abieluni jõudsid nad külmalt maalt tagasi pöördudes. Saimast sai medõe asemel farmitööline, kelle füüsisele küll raske töö jälje jättis, kuid kelle hing ei kalestunud. Ta luges palju ja pidas vanas easki päevikut. Saima ja Jaan said kolm last: Lea, Maimo ja Uuno. Neist keskmine on minu ema.

Tundsin oma vanavanemate juures end alati nagu kodus. Kuulasin nende lugusid – peamiselt jutustas küll vanaisa – ja elasin alati südamest kaasa. Jaan oli julge ja sirgeselgne, heatahtlik mees, kellesarnaseid olen vähe kohanud. Tänu tema julgusele rääkida sündis ka see raamat – eelkäijatele austusavaldusena, olevate jaoks hea võimalusena vaadata nii endasse kui ajas tagasi ja edasi ning anda veel sündimata põlvkonnale seda, mis on meie võimuses.