Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Taadu - Jaan Lausing - Страница 7

1980ndad

Mäletan üht kohutavalt külma ja pimedat novembrilõpu hommikut, kui olin väike laps. Ainuke valgusallikas ses lumeta pimeduses on Ilmatsalu tänavavalgustuse letargiline oranžikas kuma. Olen Taadu mootorratta M külgkorvis nahast katte all ning külmetan luudeni. Mu ninast tõuseb auru, samuti vanaisa omast. Mootorratta metallosad, külgkorvi kate, minu iste – kõik, mida puudutan, on jäine. Isegi raagus puud külmetavad ja näivad õnnetud. Inimesed, keda on liikumas vähe, käivad külma tõttu küürus ja väga kiiresti. Mulle tundub, et ka mootorrattal, põrgulärmi tegeval M-il, on külm, kuigi vähemalt temal peaks ju soe olema.

Vanaisa viib mind tihtipeale nõnda mootorratta külgkorvis lasteaeda. On varajane hommik ja olen veel unine. M-i külgkorvis sõitu võin võrrelda saanisõiduga, väga kiire saanisõiduga. Heal juhul olen kurguni sisse pakitud, nii et keha on soojas. Heal juhul! Kindlasti aga peksab vastu sooje põski külm novembrivihm, sel ajal kui M kihutab 50 km tunnis. Näkku vihisev tuul ja vihm on nii jäiselt terav, justkui peksaksid peenikesed pajuoksad vastu silmnägu.

Ma ei naudi niisugust külgkorvis sõitu sugugi, kuid sel hetkel ei oska ma ettegi kujutada, et just sellest saab mu kauane teravaim elamus, mälupilt varajasest lapsepõlvest, mis jääb mind saatma ka aastakümneid hiljem. Ja selgitab vastumeelset lasteaias käimist.

Sel hommikul ei tahtnud ma lasteaeda minna. Tegelikult ei tahtnud ma ju kunagi lasteaeda minna. Tahtsin magada, olla meie soojas kodus Tükil. Kuid Mamma-Taadu pidid tööle minema, ja ema oli ka ära tööl.

Päeva tuli aga vanaisa-vanaema kodus minulgi alustada. Vanaema oli keetnud mune, ehmatanud neid ja nüüd auravad need köögilaual. Vanaisa sööb veidi tooreks jäetud kollasega neljaminutimuna, vanaema pigem kõvaks keedetud muna. Ta koorib muna ära, lõigub viiludeks ja paneb siis kiluvõileiva peale. Vanaisa lööb munakoore pealt katki ning sööb seest lusikaga – nii teen tema eeskujul minagi. Eriti maitsev on, kui lisada ülevalt haugatud munale noaotsaga võid, pipart ja soola. Või sulab kuuma muna peal, pipar-sool teevad oma töö ning see, mis jõuab suhu, lausa sulab seal! See on minu lapsepõlve üks eredamaid maitseid.

Vanaisa avab konservikarbi vürtsikiludega või räimed tomatis. Need sobivad suurepäraselt leiva peale. See käib nii: värske leib, kiht võid ja siis hekseldatud räim tomatis koos kastmega. Mmm, keele viib alla!

Vanaema teeb endale võileibu ka tööle kaasa. Need on siis kotletiga või pekise ahjulihaga. Tema puhul on leivaviilud alati paksud, samuti ka lihaviilud keskmisest rammusamad.

Muide, mu Mamma-Taadu on kõvad konservitegijaid. Pool siga tehakse hakklihaks, see pannakse konservikarpidesse ja kuumutatakse autoklaavis, seejärel lastakse konservid võrgu sees sügavale kaevu. Külma vee sees säilivad need palju kuid. Vanaisa tehtud konservliha maitse on samuti üks elamustest, mis iial meelest ei lähe.

Niisiis pean ma jälle pärast hommikust keedumuna ja räime tomatis minema lasteaeda. „Lapsi ei peaks saatma hommikul vara vastu nende tahtmist lasteaeda!“ avaldan ma, väikemees, oma arvamust. Aga ma lähen, „nutan ja lähen“, nagu emal on tavaks öelda. See on kõle ja ebaturvaline tunne. Tunneksin täna samamoodi, kui mind aetaks tänavale võõras külmas linnas, pimeduses, ilma raha ja telefonita – just nii tundis väike laps end sel hommikul.

* * *

Hiljem, vahest juba esimestes kooliklassides, räägiti mulle sugulase Birgiti kohta hullu lugu: ta olevat Tallinnas Lasnamäel teinud lihtsalt ühel kenal päeval lasteaias värava lahti, astunud välja, sulgenud enda järel värava ning läinud linna peale jalutama. Olen mõelnud, miks mina midagi sellist kunagi ette ei võtnud. Isegi turvalises Ilmatsalu alevikus tundus see midagi niivõrd ilmvõimatut, et ei tulnud pähegi! Või ei leidunud minus toona küllalt kuraasi?

Lasteaia värava juures veetsin siiski palju aega, vaadates läbi aia autoparklasse, jälgides möödakõndivaid inimesi – kes ruttas tööle, kes läks poodi saia ja piima ostma. Hiljem heitsin endale ette, miks ma Birgiti moodi lasteaiast vahelduseks jalga ei lasknud. Kes siis ei tahaks vanglast kasvõi korraks välja saada!? I’m gonna get out of this prison-cell! One day I’m gonna be free ... ! 1

* * *

Lapseeast mäletan end tihtipeale üksinda patja nutmas, sest Taadu oli haige, köhis astmahoo käes või viibis lausa kopsuhaiglas ja mul oli hirm, et ta võib haiguse kätte surra. Minu juurest jäädavalt lahkuda. Vanaisa ja vanaema tundusid mulle alati sellises eas, et surm ei saa olla enam kaugel.

Mäletan üht pimedat ööd. Olin sovhoosi2 kuuenda sealauda (kus töötas Mamma) tiigi juures, vaatasin tähti ning soovisin, et minu Mamma ja Taadu mitte kunagi ei sureks. Sõber Erkki oli minuga jaganud tarkust: kui näed tähte langemas, tuleb kohe mõelda mingi soov ja see läheb täide. Loomulikult tuli soovi hoida kõigi eest saladuses.

Nii ma siis nägingi ühel ööl langevat tähte ja esitasin oma palve kõrgematele jõududele. Esialgset soovi küll korrigeerisin pärast mõningast järelemõtlemist, sest ükski inimene ei saa ju elada igavesti. Nii ma siis lootsin taevatähtede abile, et Mamma-Taadu elaksid vähemalt seni, kuni ma saan täiskasvanuks, nii umbes 21-seks. Toona paistis selleni olevat igavesti pikk aeg, sest olin alles kuuene. Kujutasin ette, et täiskasvanuna oleksin piisavalt tugev, et suuta üle elada lähedaste inimeste lahkumist. Tol soovimise hetkel oleks see aga olnud väljakannatamatult valus.

Minu soov täideti. Mamma-Taadu surid, kui olin juba 27-ne. Tänini hoidsin oma soovi kui saladust ega rääkinud sellest kellelegi. Nüüd, pärast nende lahkumist, võin rääkida.

Samamoodi nagu ma lapsena patja nutsin, olen seda hiljemgi teinud, kui mõtlen Mamma ja Taadu peale. Nutan vähem, kuid tunne on sama. Pisarad tulevad iseenesest, kui mõtlen nende headusele ja soojusele. Milline tingimusteta armastus ja hool!

Neli põlvkonda Lausinguid: Saima 1931, Jaan 1923, Maimo 1962, Tarmo 1983 ja Frederik 2005.

Taadut ja Mammat ei saa keegi ega miski asendada. Nendest jäänud tühi koht jääbki täitmata. Meie ainus võimalus on süüdata küünal ja neid mäletada, anda nendelt saadud armastust edasi oma lastele ja lastelastele ...

1 „Ma saan sellest vangikongist välja! Ühel päeval olen ma vaba ...!“ (ingl k) – laulust “Somebody to love“ Freddie Mercury ja ansambli Queen repertuaarist.

2 Tartu näidissovhoos.