Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Taadu - Jaan Lausing - Страница 8

24. veebruar 1885

Tihe lumesadu kasvas üle tuisuks, taevas tõmbus järjest tumedamaks ja õues pimenes, kuigi oli alles varane pärastlõuna. Taamal tõusis võimas mustav pilv justkui ratsavägi, mis kavatseb vaenlase kantsi äkkrünnakuga vallutada, jätmata kivi kivi peale.

Kastolatsi mõisa targad jämmed puud kriuksatasid, kui Mari nende all põlvekõrgustest lumehangedest läbi komberdas. Nad oleksid kui hoiatanud teda, oma igapäevast tuttavat, algavast tormist ja saabuvast marulisest õhtust. Kuid naine ei teinud seekord puude sõnu kuulma. Tal oli muid asju, mille pärast muretseda. Homme pidi peetama peretütre sünnipäeva, kuhu külalisi tuleb lähedalt ja kaugelt. Peoks oli vaja ettevalmistusi teha, aga mõisa tulekuga oli ta juba tublisti hiljaks jäänud, sest pidi teel ikka ja jälle peatusi tegema, et edasiliikumiseks jõudu koguda. Nüüd, mil mõisahoone oli juba kiviga visata, Mari lausa taarus puude vahel, sumbates rohkem ühel ja teisel pool teed hangedes kui kojamehe poolt puhtaks lükatud rajal. Justkui ei tunneks ta teed, mida ometi iga päev käinud oli.

Kui keegi oleks teda tol tormieelsel tunnil kõrvalt näinud, siis oleks küllap arvanud, et see inimene peab kas väga purjus või nõnda väsinud olema, et sedasi jõuetusega võideldes, endast viimast andes tahab üle läve jõuda. Tulemas oli Mari aga vaid mõne versta kauguselt talust. Purjus ei saanud ta olla, sest juba üheksa kuud lapseootamist oli tal täis saanud. Kuid elu-surma võitlust pidas ta küll, oma ähmaseks muutunud teadvust viimse jõuvaruga ärkvel hoides, et maksku mis maksab pärale jõuda.

Taarudes puust puuni, aiapostist aiapostini ning lõpuks väravast mõisa peaukseni, klammerdusid ta tugevad sõrmed viimaks vasest nikerdatud ukselingi külge. Terase mõistusega inimesena oli Mari viimases hädas astunud üle mõisa teenijatele kehtestatud seadusest, et teenijarahvas käib eranditult tagauksest. Praegu aga oli Mari tundnud, et tagaukseni ta enam kuidagi ei jõua, teda võis päästa vaid mõisarahvale ja külalistele mõeldud paraaduks. Naine tegi viimase jõupingutuse, et tõmmata lahti massiivne uks ning astuda samm üle ukseläve. Ise seda juba kuulmata ja üldse tähele panemata, tõmbas ukselingi külge klammerdunud käsi selja taga ukse ka valju paugatusega kinni. Otsekui läbi udu teadvusse jõudnud hägune pilt mõisa eeskojast värvus samal hetkel veripunaseks ning seejärel kadus ta pilkasesse tühjusse. Tüdruk varises kokku ja lamas nüüd kui koer mõisa eeskoja matil.

* * *

Mari oli sündinud 1860. aasta novembrikuus Andre Lausingu peresse viiendaks lapseks. Kuuvanune Mari ristiti Rõngu õigeusu koguduse ees, tema ristivanemateks said Juhan ja Maria naabertalust. Kui viis aastat hiljem poleks tulnud nooremat õde Miinat, siis olekski Mari jäänud pesamunaks. Aga kolm päeva pärast Mari uhket viiendat sünnipäeva õde oli sündinud ja see tõik muutis suuresti Mari elu. Tal tuli nüüd omajagu tegeleda väikese lapse järel käimise, söötmise ja kasimisega. Mõne aasta pärast lisandusid veel kergemad talutööd, ema abistamine majapidamises ja muud kohustused.

Mari oli isa lemmik, sest isale meeldisid töökad ja asjalikud inimesed. Oma naise Ewagi oli Andre valinud tema silmapaistva innu ja töökuse, aga ka laiade puusade tõttu. Ja valik oli ennast õigustanud: naine kinkis Andrele kuus tervet ja tugevat last – kaks poissi ning neli tüdrukut.

Pere elas ja kasvas Aakre kandis Togaste talus. Esiklaps Simon oli juba ammu oma elu peal. Ta oli ostnud talu Võrtsjärve äärde ning pidas seal oma plaani. Ka teised lapsed olid pesast lennanud, kes lähemale, kes kaugemale Liivimaale. Vanematele olid suurest perest vaid Mari ja Miina koju jäänudki.

Veel aasta tagasi oli Mari olnud täies tööjõus ning värskelt õidepuhkenud noor naine. Oma 24 eluaasta ja pikkade mustade juustega nägi ta välja kui tõeline maa-iludus. Mari ei olnud liiga madalat ega ka mitte väga pikka kasvu, ei matsakas ega ka kõhn. Tema sirge rüht ei reetnud, et naine on pärit talust ja seal sitke töötegija olnud, pigem võinuks ta oma väljanägemise poolest sobida kirikuhärra või mõisavalitseja perre. Isa tõtt öelda ei kiirustanud Mari mehelepanemisega, pigem lükkas seda tasahilju muudkui edasi – vaatamata naise Ewa pealekäimisele, kes oma tütardesse küll väga kiindunud oli, kuid samas neile parimat soovides ei tahtnud parimat õitseaega mööda lasta.

Nii tuligi isale kui välk selgest taevast Mari teade, et tema saanud koha Kastolatsi mõisa. Sealne uus provva tahtnud vahetada välja teenijaid ning otsinud uusi. Mari olla sellest naabertalu Olga kaudu kuulnud ning juba kohalgi käinud. Provvale olla Mari meeldinud ning nõnda saidki kaubad tehtud.

„Ah nõnda siis ...,” oli ainus, mida peremees Andre endale vaikselt habemesse pomises. Tal tõmbas süda rinnus magusast valust kokku, et tema tüdruk ja nüüd mõisasse. Aga seegi kord ei söandanud ta tütre soovile vastu seista. Ema jäi endaks, ei kiitnud ega laitnud maha, kuid salajas oli uhke oma tütre üle, kes saab talumajast hoopis peenemasse kohta ja parema rahva sekka.

Alguses oli Mari ikka üle kahe nädala kodus käinud. Säranud nagu roosiõis, olnud teenistusega rahul ning mõnikord jutustanud põnevaid või ka pentsikuid lugusid mõisarahvast ja nende külalistest. Tüdruku prooviaeg läks nõnda edukalt, et tal koguni tõsteti palka ning kutsuti provva enda toatüdrukuks. Mõisa perenaine hindas Mari töökust ning head välimust. Tema arvates tüdruk sobis hästi mõisa ruumidesse teenijaks.

Vastu talve hakanud aga tüdruk harva kodus käima. Saatnud aina sõna, et küll olla palju tööd, küll külmetus kimbutamas, nii et ei saavat pikka sõitu Aakre kanti ette võtta. Isa Andre, kel ühel hetkel hakkas igatsus tütre järele juba und segama, lasi Marile sõna viia, et tütar ikka vanemaid ei unustaks. Või peavad nad emaga ise teda mõisa kanti kaema tulema?

Seepeale möödus paar nädalat ning Mari tuligi veidi enne jõule koduseid kaema. Ja kuidas veel tuli! Tuli koos seitsmekuuse kakukesega põlle all. Kõht oli õige suur, nagu hakkaks kohe pudenema, kuid Mari kinnitas, et on just seitse kuud käima peal olnud. Ema ei suutnud ennast talitseda, vaid hüüdis käsi kokku pannes, justkui hakkaks palvetama: „Kuidas sul siis nii, tütreke? Miks sa es rääkinu ometi varem oma emale?” Isa ei öelnud seekord midagi, ainult piidles hämmeldunult kord oma tütre kaunist näolappi, kord tema kõhtu. Ta oli löödud mees.

„Ma es tahtnu teid liiast ära ehmatada. Ja et mind hakataks nurganaise juurde sundma,” ütles Mari pärast mõningat vaikimist. Ta oli tõsine, kuid rahulik, ja võis märgata isegi kerget õnnehelki üle näo libisemas, kui ta oma lapsest rääkis. Ewa ja Andre vaatasid oma tütart ning said enda ehmatuseks korraga aru, et tüdruk ongi juba täiskasvanud inimene.

„See on minu poiss ja ma kasvatan ta üles ausaks meheks,” lisas tüdruk. Mari rääkis nii selgelt ja rahulikult, et ema ei osanud enam kusagilt kinni võtta. „Kust sa tead, et just nimelt poiss on?” ei osanud endast väljas isa targemat küsida. „Küllap ma juba tean, ma tunnen, et on poiss.”

„Aga mis mõisas sellest arvatakse?” päris isa edasi. „Nad jätavad mu tööle. Pärast lapse sündi lubatakse puhkust nii palju, kui ma soovin. Peaasi, et ma neile edasi jääks.”

Nüüd hakkasid vanemad muidugi pärima lapse isa kohta, kuid siin oli Mari resoluutne ja napisõnaline. „Küllap tal isa ka on, ega ta pühast vaimust tulnu, aga sellest räägin siis, kui poiss on sündinu ja õige aeg käes. Kui keegi tahab seda mult vastu minu tahtmist välja nõudma hakata, siis vannun, et vaikin kuni hauani,” näitas Mari oma tõelist loomust. „Kui tahan, siis ütlen ise.”

Et isa-ema olid nähtust-kuuldust ehmatanud, aga ei tahtnud ka lapseootel tütrekesele suuremat meelehärmi teha, siis jäigi see jutuajamine sinnapaika. Hilisematel talvistel kohtumistel – vaid mõni üksik neid veel oligi – püüdis Andre ikka juttu lapse isa peale veeretada, kuid tulutult. Mari suu oli lukus ning jutt lõppes sedamaid või viidi osavalt teisele teemale.

Veebruarikuu 24. päeval, olles viimast otsa lapseootel, oli Mari asunud Wana-Otepäält sõbranna juurest teele, et veel enne pimedat mõisa jõuda ja järgmise päeva tähtsa peo tarvis ettevalmistusi teha. Valud hakkasid tal juba teekonna alguses, kõigepealt harva ja nõrgalt, nõnda et peaaegu ei seganud kõndimist. Hiljem tuli tüdrukul aga juba korduvalt peatuda ja oodata valu möödumist. Kui mõis juba paistma hakkas, läksid valud nii ägedaks ja enesetunne nii hulluks, et silmad ei tahtnud hästi teed seletada. Viimased sammud läbi mõisa aia käis Mari nagu roosas udus, saamata hästi aru, kas teda ümbritsev on veel ilmsi või juba teispoolsuses.

* * *

Kastolatsi mõisa eeskoja matil lebav keha oli pentsikus asendis, nii et esimese hooga ei meenutanud see sugugi inimest, kes oli langenud põlvedele ja jäänud ebaloomulikku asendisse, selg küürus, justkui oleks viskunud kõhuli kivi peale. Pealegi oli eeskojas hämar ja keha kaetud pika kasukaga. Lähemale astuja pidanuks siiski märkama paksude mustade naisejuuste alt paistvat valget kätt, mis oli ukselingi haaramisest saadik endiselt kramplikult kokku surutud.

Kuulnud valju uksepaugatust, võpatas mõisaproua Elfriide korraks, lõpetas viisakalt lause oma vestluspartneriga ning tõusis oma tugitoolist küdeva kamina ees, et minna vaatama, mis uksel toimub. Tõusis ka mõisavalitseja Vladimir ja pakkus, et ta läheb vaatab ise. Proua palus tal aga istuda, sest ta tundis millegipärast, et peab ise minema.

„Mein Gott!” hüüdis mõisaproua, kui oli ukselävel lamavas kehas ära tundnud oma toatüdruku. Nagu nõiaväel ilmus kohale ka mõisavalitseja. „Woldemar, holen Sie den Arzt!”3

Mõisavalitseja, kes Vene sõjaväeteenistuse ajast oli harjunud kuuletuma silmapilkselt, ei viitnud sekunditki, vaid haaras varnast oma mantli ja läkiläki ning kadus tuisu sisse.

Vahepeal kohale tõtanud köögiteenijad kutsusid kohale turske koka, kes mõisaproua käsul viis Mari külalistetoa voodisse. Üheskoos vabastati tüdruk üleriietest. Mari lõtv keha ei näidanud muud elumärki peale selle, et oli tulikuum. Proua Elfriide, kes oli põetamisasjus kodus, katsus Mari laupa, kohendas patju pea all ning laskis tuua kausi veega ja rätiku, et kasta tüdruku õhetavat palet.

Veidi aja pärast saabus ka arst. Mõisavalitsejal oli vedanud – ta sai tohtri kätte teeristil, kui viimane oli ühe patsiendi juurest teel koju ja tormi kätte jäänud.

„See tüdrik on viimseid päevi lapseootel. Herr Doktor, ta tuli Wana-Otepäelt ja sai uksest sisse, kuid mitte enamat. Ma väga karrdan temma perrast. Kas tal hakkas üks Kind tullema tee peal...” paiskas mõisaproua erutunult sõnu.

„Rahu, rahu, proua Elfriide! Ma teen, mis suudan,” ütles doktor Moorits. „Jätke mind temaga üksinda. Ja laske igaks juhuks kutsuda Kase talust Maali, kes on nendes asjades kogenud.”

Proua andis mõisavalitsejale korralduse sõita Kase Maalile järele, lahkus ise ruumist ning asetas ukse taga käed palveks risti. Ta sulges silmad ja palvetas mõttes oma väikese, nõnda armsaks saanud toatüdruku eest.

* * *

„Laps tahab tulla. Kuid ma ei saa lubada midagi. Tüdruku sain teadvusele, nüüd on tarvis tema pingutust. Ma ei saa midagi lubada. Kui tuleb verejooks, siis... Ta paistab olevat nõrk,” rääkis tohter.

„Grosser Gott,” sosistas proua Elfriide tasa. Ta noogutas tohtrile ja ütles: „Ta on teie ja jummala kätes. Möge Gott uns beistehen!”4

Doktor Moorits oli Mariga mitu tundi vaeva näinud, et teda teadvusele turgutada, sest selline olukord on riskantne nii emale kui ka lapsele. Lõpuks kesköö paiku tuli tüdruk pooleldi teadvusele, oli nii nõrk, et rääkida ei suutnud, kuid paistis aru saavat ning reageeris ämmaemanda käsklustele.

Sünnitus oli raske, Mari kaotas mitmel korral uuesti teadvuse. Kuid selgetel hetkedel paistis hästi aru saavat ja töötas kaasa, kui ämmaemand käskis suruda. Oli näha, et tal on väga valus, kuid ta ei karjunud. Talus valu hambad ristis.

* * *

Hommik oli vaikne, torm vaibunud ning väljas laiutas lõputu valge väli – tuisk oli lumele tublisti lisa toonud. Mõisa teed olid kinni tuisanud, kuid teenijad tegid juba varavalges algust nende puhtaks rookimisega.

Mõisaproua ei olnud vaatamata doktori korduvatele palvetele magama heita külalistetoa ukse tagant lahkunud. Viimaks oli talle kamina eest toodud tugitool, kuhu ta oligi tukkuma jäänud. Doktor ei olnud magada saanud, tal oli öö läbi tegemist sünnitaja abistamisega.

Mõisaproua ärkas selle peale, et doktor teda õlast puudutas.

„Proua... Laps on käes, muidu poisslaps, kuid kõik pole korras hingamisega. Hingab raskustega. Ma ei ole kindal, kas ta elu pääle jääb.”

„Oh lieber Gott!” Proua vaikis hetke, siis lisas: „Lasen saata kirikuöpetaja järele. Kui asi nii, siis vähemalt laps peab saama ristitud! Kuid tüdruk, kas tema jääb elama?”

„Ta on väga nõrk. Seda näitavad järgmised päevad, kas ta peab vastu või mitte.”

* * *

„Õpetajat pole kuskilt võtta, teed on tuisanud, Kastolatsi õpetaja on Dorpatis, Otepäält tuua täna juba hilja,” tegi mõisavalitseja kokkuvõtte oma ülesande täitmisest. Tema nägu õhetas rääkides, ta ei olnud raisanud aega lahtiriietumiseks, kopsis vaid jalad lumest puhtaks ning astus sisse. „Jääb vaid üle erakorraline ristimine, võin kutsuda kooliõpetaja Pauluse,” lisas ta.

„Jah,” nõustus proua Elfriide. „Parem hädaristimine kui üldse mitte ristimine. Anna öpetajale edasi minu sügav palve veel täna öhtul tulla möisa, et viia läbi poisslapse ristimine. Et ta saaks surreski jumalariiki.”

„Just nii, proua,” ütles Vladimir ja asus teele.

* * *

Vaatamata rasketele katsumustele jäid ellu mõlemad, nii ema kui laps, ning elasid pika eani. Poisile sai nimeks Karl.

3 Mu jumal! Woldemar, kutsuge arst! (saksa k)

4 Suur jumal! Aidaku meid jumal! (saksa k)