Читать книгу Mees, kes jäi ellu. Taadu - Jaan Lausing - Страница 6

Mai 1945

Meid viidi üle Toomemäe raudteejaama. Seal pandi tapivagunitesse, kus olid trellitatud kongid. Olime jällegi isaga koos ... Viidi meid Tallinna, kus laaditi maha ja paigutati patareivanglasse. Olime isaga ühes kambris, nii umbes nädalapäevad. Siis hõigati mõned välja – nooremad mehed – ja viidi tappi. Isa jäi must sinna maha.

Laaditi meid loomavagunite peale ja algas sõit üle Peterburi Venemaa avaruste poole. Sõitsime teadmata suunas. Peatustes klopiti vaguneid, et poleks kuskilt läbi lõigatud. Meie vagunis es lõigatu, aga teistes küll. Vahel oli juhuseid, kui rong peeti kinni ja hakati tulistama – mõned vangid olid tagumistes vagunites lauad läbi lõiganud ja hüppasid välja. Seda ei tea, kas nad kätte saadi või ei.

Viidi meid Molotovskisse, natuke Arhangelskist lõunasse, nii 40 kilomeetrit. Seal oli karantiinilaager. Selles linnas olid tänavad tehtud palkidest, nagu sillad. Jõudsime suure traataia juurde, kus oli näha saksa sõjavange töötamas. Oli tohutu suur barakk, nagu meil kaarhall, nelja-viiekordsed narid sees, spetsiaalselt vangide jaoks tehtud. Aga muidu oli ilus aeg – juuli lõpp. Ei olnud väga häda, süüa ka anti mingit lobi. Olime seal nõndaviisi karantiinis kaks nädalat, siis hakati laeva peale viima.

Suure aluse nimi oli „Arhangelsk“. Meid viidi laeva peale kahekaupa. Viis tükki ootasid oma järge, põlvili maas. Meid koheldi kui sunnitöölisi, orje. Laeval oli mitu trümmi ja igas tohutult palju vange, meie trümmis vast tuhat. See oli D-trümm ja minu number oli D78 ...

Inimesi trümmist välja ei lastud. All oli suur tünn, kus asjal käidi, aga too sai täis. Tavaliselt tõsteti seda üles ja tühjendati. Osa inimesi jäid tormi ajal merehaigeks. Vett anti, söögiks leiba ja soolakala – kes sai, kes ei saanud. Veega oli nii, et esimesed said ja kaugemale ei jõudnudki. Janu kustutada sai nii, et panid käe vastu laevakeret, mis higistas, ja nii sai peo pealt vett lakkuda.

Mehed leidsid laevast ühe suure paagi, mis pidi olema mageveepaak. Leiti siis üks rauatükk ja kõik, kes seal ümberringi olid, pidid järjekorras sealt paagist tulevat toru nühkima. Nühkisime, nühkisime, kuni hakkaski vesi jooksma. Sealt saigi siis meiepoolne trümmiots juua...

Sõitsime 13 päeva, mehed jäid merehaigeks ja tegid ennast täis. Trümmi põhjas loksus juba sitt ja kusi, kuni jõudsime Dudinkasse. Jenissei on seal nõnda lai, et teist äärt ei näe. Inimesi laaditi siis ühe parvlaeva peale ja veeti kaldale. Kaldal oli traataed, mille ees kraav ja põhjas voolas vesi. Mehed kargasid siis kohe kraavi vett lürpima.

Aeti meid siis aeda sisse, kus olime mitu päeva. Hakati aeda vett vedama, aga nii kui vanker sisse tuli, aeti ta suures janus ümber, nii et keegi es saanu midagi. Seejärel vanamees läks vankriga uue vee järele ja siis lasti kolme-nelja kaupa väljapoole aeda konvoi saatel jooma. Selline jootmine kestis kaua.

Paari päeva pärast hakati meid viima Norilskisse mööda kitsarööpalist raudteed. Pandi meid lamama vagunite peale ja laeti maha enne Norilskit. Seal nägime traataeda, mille sees ehitati barakke ...

Kitsarööpalise raudtee vedur, millega meid Dudinkast Norilski viidi 1945. aastal. Praegu pole seal enam raudteed, vaid on ehitatud maantee.