Читать книгу Labürindijooksja - James Dashner - Страница 3

Abikäed kadusid tema ümbert alles siis, kui Thomas püsti seisis ning tema särk ja püksid olid puhtaks rapsitud. Valgusest ikka veel pimestatud, taarus ta pisut. Kuigi teda painas uudishimu, tundis ta end ikka veel liialt halvasti, et kõike ümbritsevat tähelepanelikult uurida. Tema vastsed kaaslased ei öelnud midagi, kui ta pead käänas, püüdes toimuvast sotti saada.

Ta liikus aeglaselt ringiratast ja teised itsitasid ning vaatasid pealt, mõned küünitasid käe välja ja togisid teda näpuga. Neid paistis olevat ligikaudu viiskümmend; nende riided olid määrdunud ja higiplekke täis, justkui oleksid nad tööd rüganud; neid oli kõiksugu kehakujude ja pikkustega ning eri rassidest, soengud seinast seina. Thomasel hakkas äkitselt pea ringi käima, võbelev pilk kord poistel, kord sel kummalisel kohal, kuhu ta sattunud oli.

Nad seisid röögatul platsil, mis ületas mitu korda jalgpalliväljaku suuruse ja mida ümbritsesid neli hiiglaslikku halli kiviseina, mis olid kohati kaetud luuderohuväätide rägastikuga. Seinad olid vast kümneid meetreid kõrged ja moodustasid poiste ümber täiusliku ruudu, igal küljel täpselt keskel seintekõrgune avaus, mis paistis edasi viivat käikudesse ja pikkadesse koridoridesse.

„Vaadake seda kauna,” sõnas kellegi kriipiv hääl; Thomas ei näinud, kes kõneles. „Ta murrab uut kohta tšekkides oma suhka kaela.” Mitmed poisid naersid.

„Mulk kinni, Gally,” vastas madalam hääl.

Thomas keskendus taas tosinatele võõrastele enese ümber. Ta teadis, et peab leidma väljapääsu – tal oli tunne, nagu teda oleks uimastatud. Pikk blondide juuste ja kandilise lõuaga poiss nuusutas teda, näol ükskõikne ilme. Lühike, töntsakas poiss hüppas üles-alla, silmitsedes Thomast suurisilmi. Kerekas ja musklis asiaat ristas Thomast vaadeldes rinnal käed, kitsad särgikäised üles keeratud, et biitsepsit demonstreerida. Tumedanahaline poiss – seesama, kes oli teda tervitanud – kortsutas kulmu. Loendamatu hulk teisi põrnitsesid.

„Kus ma olen?” küsis Thomas, üllatunud oma hääle kõlast, mis kajas esmakordselt tema mälu riismetes. See ei kõlanud päris õigesti ning oli pisut kõrgem, kui ta oleks ette kujutanud.

„Igatahes mitte paradiisis.” Seda sõnas tumedanahaline poiss. „Parem sea end sisse.”

„Mihukse pidaja ta saab?” hüüdis keegi rahvahulga tagant.

„Ma juba ütlesin sulle, suhka,” vastas kriiskav hääl, „ta on känk, nii et temast saab mögaja, selles pole kahtlustki.” Poiss itsitas, nagu oleks teinud maailma parima nalja.

Thomas tundis taas kord rõhuvat segadust, kuuldes nõnda palju sõnu ja lauseid, millel polnud arusaadavat tähendust. Känk. Suhka. Pidaja. Mögaja. Need sõnad tulid üle poiste huulte niivõrd loomulikult, et talle oli imelik neid mitte mõista. Tundus, nagu oleks mälukaotus röövinud tüki tema keeleoskusest – see tekitas segadust.

Erinevad tunded üritasid tema meeles ja südames peale jääda. Segadus. Uudishimu. Paanika. Hirm. Kuid selle kõige aluseks oli ääretu lootusetus, justkui oleks maailm tema jaoks lõppenud, mälust pühitud ja asendatud millegi hirmsaga. Ta tahtis jooksu pista ja kõigi nende inimeste eest peitu pugeda.

Kriipiva häälega poiss rääkis midagi. „… isegi nii palju, võin oma maksa panti panna.” Thomas ei näinud ikka veel tema nägu.

„Ütlesin, et mulgud kinni!” karjus tumedanahaline poiss. „Kui edasi vatrate, on järgmine paus poole lühem!”

See on vist nende juht, taipas Thomas. Ta ei sallinud teda õgivaid pilke, nõnda keskendus ta hoopis koha uurimisele, mida poiss oli nimetanud Glade’iks.

Väljaku pind näis olevat tehtud suurtest kiviplokkidest, paljud neist pragulised, pikad rohulibled välja turritamas. Ruudu ühes nurgas paiknev kummaline lagunenud puithoone pakkus halli kiviga suurt kontrasti. Maja ümber kasvasid mõned puud, juured nagu sõlmilised käed toidu nimel kivipõrandasse kaevumas. Teises nurgas olid aiad – nii palju kui Thomase silm seletas, nägi ta maisi, tomateid, viljapuid.

Teisel pool aedu olid lammaste, sigade ja lehmade puuaedikud. Viimases nurgas kasvas suur mets, ent lähimad puud näisid olevat viletsad ja suremas. Taevas pea kohal oli pilvitu ja sinine, kuid Thomas ei näinud hoolimata heledast päevast ühtki märki päikesest. Seintel hiilivad varjud ei paljastanud infot aja ega ilmakaarte kohta – võis olla varahommik või õhtupoolik. Ta hingas sügavalt sisse, et närve rahustada, ning tema sõõrmeisse tungis lõhnade segu. Kaevatud muld, sõnnik, mänd, midagi mädanevat ja midagi magusat. Millegipärast teadis ta, et need on talulõhnad.

Thomas pööras pilgu uuesti oma vangistajate poole, tundes ebamugavust, kuid soovides meeleheitlikult küsimusi esitada. Vangistajad, mõtles ta ja seejärel, miks see sõna mulle pähe turgatas? Ta uuris hindavalt nende nägusid ja igat näoilmet. Ühe poisi vihast leegitsevad silmad naelutasid ta paigale. Ta näis niivõrd tige, et Thomas poleks olnud üllatunud, kui poiss oleks teda rünnanud. Tal olid tumedad juuksed ja kui nende pilgud kohtusid, raputas poiss pead ning pööras ümber, kõndides määrdunud raudvarda poole puupingi kõrval. Varda otsas rippus längus mitmevärviline lipp, kuid tuulevaikus ei paljastanud selle mustrit.

Vapustatud Thomas jõllitas poisi selga, kuni too viimaks pöördus ja istet võttis. Thomas vaatas ruttu mujale.

Korraga astus rühma liider, kes oli vast seitsmeteistkümnene, sammu ette. Ta kandis tavalisi riideid: must T-särk, teksad, tennised, digitaalne kell. Millegipärast tuli Thomasele üllatusena näha siin seesugust riietust, sest talle näis, et kõik peaksid kandma midagi palju kurjakuulutavamat, näiteks vanglariideid. Tumedanahalisel poisil olid lühikeseks pöetud juuksed ja siledaks aetud lõug. Ent peale pideva kulmukortsutuse polnud tema juures midagi hirmuäratavat.

„See on pikk jutt, känk,” sõnas poiss. „Õpid tükk tüki haaval – viin su homme tuurile. Sinnani aga … ära lihtsalt midagi katki tee.” Ta sirutas käe välja. „Alby olen.” Ta ootas, ilmselgelt soovides kätt suruda.

Thomas keeldus. Mingisuguse instinkti ajel pöördus ta Albyst eemale ning kõndis sõnagi lausumata lähima puu juurde, kuhu potsatas istuma, selg vastu karedat tüve. Tema sisemus täitus taas paanikaga, nii et seda oli pea võimatu taluda. Kuid ta tõmbas sügavalt hinge ja sundis end olukorraga leppima. Mine lihtsalt kaasa, mõtles ta. Hirmule alludes targemaks ei saa.

„Räägi siis mulle,” hüüdis Thomas, püüdes häält rahulikuks sundida. „Räägi mulle see pikk jutt ära.”

Alby heitis lähimatele sõpradele pilgu, pööritades samal ajal silmi, ja Thomas vaatles taas kord rahvasumma. Tema esialgne hinnang oli olnud päris täpne – neid oli arvatavasti viiskümmend kuni kuuskümmend, teismelistest poistest noorte täiskasvanuteni, nagu Alby, kes näis olevat üks vanemaid. Tol hetkel taipas Thomas iiveldamaajava selgusega, et tal pole aimugi, kui vana ta on. Tema süda vajus sellest mõttest saapasäärde – ta oli niivõrd segaduses, et ei teadnud iseenda vanust.

„Päris tõsiselt,” ütles ta, jättes vapruse teesklemise. „Kus ma olen?”

Alby kõndis tema juurde ja istus rätsepaistesse; poisid järgnesid talle ning kogunesid Alby selja taha. Pead kerkisid siin ja seal ning küünitasid igas suunas, et paremat vaadet saada.

„Kui sa ei kardaks,” ütles Alby, „poleks sa inimene. Käitu teisiti, ja ma heidan su kaljult alla, sest see tähendaks, et oled psühho.”

„Kaljult?” küsis Thomas kahvatudes.

„Suhka küll,” ütles Alby silmi hõõrudes. „Selliste juttude alustamiseks pole õiget viisi, mõistad? Me ei tapa siin sinusuguseid känke, ma luban. Püüa lihtsalt vältida surma saamist, ürita ellu jääda, mida iganes.”

Alby vaikis ja Thomas taipas, et arvatavasti kahvatas tema nägu viimaste lausete peale veelgi.

„Pagan,” lausus Alby ja tõmbas ohates käega üle oma lühikeste juuste. „Ma pole selles kuigi hea – sa oled esimene kaun pärast Nicki surma.”

Thomase silmad läksid suureks ja üks poiss astus ligi ning laksas Albyle mänglevalt vastu pead. „Oota see paganama tuur ära, Alby,” ütles ta, hääles kummaline aktsent. „Kutt saab varsti kuradima rabanduse, sellist asja pole veel olnud.” Ta kummardus ja sirutas Thomase suunas käe. „Mu nimi on Newt, kaunake, ja me oleks kõik kenakesti rõõmsad, kui halastaksid meie purtsuajust uuele juhile siin.”

Thomas sirutas käe välja ja surus poisil kätt – ta tundus palju sõbralikum kui Alby. Newt oli Albyst pikem ka, kuid nägi välja aasta või paari võrra noorem. Tal olid blondid pikad juuksed, mis langesid vabalt T-särgile. Veenid punnitasid tema lihaselistel kätel.

„Loba maha, suhka,” urises Alby ja tõmbas Newti enda kõrvale istuma. „Vähemalt saab ta pooltest minu sõnadest aru.” Kostis naeruturtsatusi ning seejärel kogunesid kõik Alby ja Newti selja taha, veelgi lähemale, lootes kuulda, mida nad räägivad.

Alby sirutas käed laiali, peopesad taeva suunas. „Seda kohta nimetatakse Glade’iks, okei? Me elame siin, sööme siin, magame siin ja me kutsume end välujateks. See on kõik, mida …”

„Kes mind siia saatis?” nõudis Thomas, hirm viimaks vihale teed sillutamas. „Kuidas …”

Ent Alby käsi sööstis ette veel enne, kui Thomas jõudis lõpuni kõneleda, haarates tal särgist, ning Alby naaldus põlvitades ettepoole. „Aja end püsti, känk, aja end püsti!”Alby tõusis püsti ja tiris Thomast endaga.

Thomas ajas end viimaks jalule, hirm taas maad võtmas. Ta taganes vastu puud, püüdes pageda Alby eest, kes püsis tal näo ees.

„Ei sega vahele, poiss!” karjus Alby. „Tobu, kui me räägiksime sulle kõigest, viskaksid sussid kohe pärast püksi purtsatamist püsti. Kotitajad lohistaks su minema ja siis poleks sust meile mingit kasu, või mis?”

„Ma ei saa aru, millest sa räägid,” lausus Thomas aeglaselt, isegi jahmunud oma hääle vankumatust kõlast.

Newt sirutas käed välja ja haaras Albyl õlgadest. „Alby, tõmba tagasi. Sinust on rohkem kahju kui kasu, mõistad?”

Alby laskis Thomase särgist lahti ja astus sammu tagasi, rind hingeldamisest kerkimas. „Ilutsemiseks pole aega, kaunake. Vana elu on läbi, uus alanud. Õpi reeglid kiirelt selgeks, kuula, ära räägi. Saad aru?”

Thomas heitis pilgu Newti poole, lootes temalt abi saada. Kogu tema sisemus kees ja valutas ning tagasihoitud pisarad põletasid silmi.

Newt noogutas. „Kaunake, saad ju tast aru, eks?” Ta noogutas veel kord.

Thomas kees vihast, soovides kedagi lüüa. Kuid ta sõnas vaid: „Jah.”

„Hästi,” lausus Alby. „Esimene päev. Selleks tänane ongi mõeldud, känk. Öö tuleb, jooksjad jõuavad peagi tagasi. Karp jõudis täna hilja, nii et tuuriks ei jää aega. Homme hommikul, kohe pärast ärkamist.” Ta pöördus Newti poole. „Vii ta voodisse, vii ta magama.”

„Hästi,” sõnas Newt.

Alby pilk naasis Thomasele, silmad kissis. „Mõni nädal, ja oled õnnelik, känk. Oled õnnelik ja aitad. Keegi meist ei teadnud esimesel päeval essugi, nii nagu sina. Uus elu algab homme.”

Alby pööras otsa ringi, trügis läbi rahvasumma ja võttis suuna kõverale puidust hoonele ruudu ühes nurgas. Enamik poisse lasid seepeale samuti jalga ning heitsid Thomasele enne lahkumist pika pilgu.

Thomas ristas rinnal käed, sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Tema sisemust näris tühjus, mis asendus õige pea südamele valu tegeva kurbusega. Seda kõike oli liiga palju. Kus ta on? Mis koht see on? Kas see on mingisugune vangla? Ja kui, siis miks ta siia saadeti ja kui kauaks? Siin kõneldi kummalist keelt ning mitte ükski poiss ei paistnud hoolivat, kas ta elab või sureb. Pisarad ähvardasid taas vägisi tema silmisse valguda, kuid ta ei lubanud neil tulla.

„Mida ma tegin?” sosistas ta, tahtmata tegelikult, et keegi teda pealt kuuleks. „Mida ma tegin – miks mind siia saadeti?”

Newt patsutas talle õlale. „Kaunake, see, mida tunned – oleme kõik sama tundnud. Meil kõigil oli esimene päev, tulime pimedast karbist välja. Asjalood on kehvad, seda’nd küll, ja kõik läheb varsti veel hullemaks, tõsilugu. Aga kui oled juba mõnda aega siin olnud, võitled nagu nalja. Seda on näha, et sa pole mingi paganama memmekas.”

„Kas see on vangla?” küsis Thomas ja sukeldus oma mõtete hämarusse, püüdes leida mingitki sissepääsu minevikku.

„Neli küsimust on juba kirjas, või mis?” vastas Newt. „Häid vastuseid pole, vähemalt praegu mitte. Ole parem kuss ja lepi muutusega – hommik saabub homme.”

Thomas ei kostnud midagi, pea alla löödud, silmad põrnitsemas pragulist kivipinda. Väikeste lehtedega rohulibled kasvasid mööda kiviploki äärt, väikesed kollased lilled nende vahelt välja piilumas, justkui otsiksid Glade’i hiiglaslike seinte taha kadunud päikest.

„Chuck on sulle paras paariline,” sõnas Newt. „Pisike paks känk, aga kokkuvõttes vahva säga. Oota siin, tulen kohe tagasi.”

Newt sai vaevu lause lõpetada, kui äkitselt kostis lõikav karje. Kõrge ja kriiskav, vaevalt et inimlooma karjatus kajas üle kivist väljaku ning kõik vaatevälja jäävad poisid pöörasid hääle suunas. Thomas tundis, kuidas veri jäätub veenides, kui ta taipas, et see hirmus heli tuleb puithoonest.

Isegi Newt oli justkui ehmatusest võpatanud, laup murest kortsuline.

„Suhka küll,” sõnas ta. „Kas need kuradima medivennad ei saa selle poisiga minu abita kümmet minutit ka hakkama?” Ta raputas pead ja lõi Thomasele kergelt jala pihta. „Otsi Chuckie üles, ütle, et sinu majutamine on tema teha.” Ja seejärel pööras ta minekule ning suundus joostes hoone poole.

Thomas libistas end mööda krobelist puud allapoole, kuni istus taas maapinnal. Ta surus selja vastu tüve ja sulges silmad, soovides, et suudaks sellest kohutavast, kohutavast unest ärgata.