Читать книгу Labürindijooksja - James Dashner - Страница 5

Thomas toetus Chucki oodates puule. Ta vaatles Glade’i, seda uut painajalikku paika, kuhu ta näis olevat määratud elama. Varjud seintel olid silmnähtavalt pikemaks veninud, ronides mööda luuderohuga kaetud kivipindu teisele poole.

Vähemalt aitas see Thomasel ilmakaartest sotti saada – puithoone kükitas loodenurgas, kiilutud üha tumenevasse varjulaiku, ning mets jäi edelasse. Talumaa, kus mõned töölised ikka veel põllul töötasid, ulatus üle kogu Glade’i kirdeosa. Ammuvad, kirevad ja haukuvad loomad jäid kagusse.

Täpselt väljaku keskel oli avatud suuga karbi auk, mis justkui kutsus teda tagasi sisse hüppama ja koju minema. Selle kõrval, ehk kuus meetrit lõunasse, asetses madal betoonplokkidest ehitatud hoone, halvaendeline rauduks ainsaks avauseks – aknaid polnud. Suur ümar terasrooli meenutav link tundus olevat ainus võimalus ust avada, just nagu allveelaevadelgi. Hoolimata sellest, mida ta alles näinud oli, ei teadnud Thomas, milline tunne on tugevam – kas uudishimu või hirm teada saada, mis peitub ukse taga.

Thomas oli just pühendanud oma tähelepanu neljale laiale avausele Glade’i seinte keskpaikades, kui naasis Chuck, käes mõned võileivad koos õunte ja kahe metalltopsitäie veega. Kergendustunne, mis Thomast valdas, oli üllatav – ta polnudki siin täiesti üksi.

„Frypan polnud just kuigi õnnelik, et enne söögiaega tema kööki tungisin,” ütles Chuck puu kõrvale maha istudes, utsitades Thomast sama tegema. Thomas istuski, haaras võileiva, kuid kõhkles, väänlev koletu pilt saras nähtust taas silme ette kerkimas. Peagi sai aga nälg temast võitu ja ta võttis suure ampsu. Imeline singi, juustu ja majoneesi maitse täitis tema suu.

„Vau,” pobises Thomas mäludes. „Mul oli nii suur nälg.”

„Ma ju ütlesin.” Chuck lõi hambad enda võileivasse.

Pärast paari ampsu esitas Thomas viimaks küsimuse, mis teda painas. „Mis sellel Benil tegelikult viga on? Ta ei näe enam inimese moodi väljagi.”

Chuck heitis pilgu maja poole. „Ma ei tea,” pomises ta hajameelselt. „Ma ei näinud teda.”

Thomas sai aru, et poiss valetab, nii et suu suitseb, kuid otsustas, et ei käi talle peale. „Noh, sa ei tahakski teda näha, usu mind.” Ta sõi edasi ja näris õuna, uurides samal ajal suuri tühimikke seintes. Kuigi tema istumiskohast ei saanud sellest hästi aru, oli koridoridesse viivate väljapääsude kiviäärtes midagi imelikku. Kõrguvate seinte vaatamine tekitas temas ebamugavat peapööritust, justkui ta hoopis hõljuks nende kohal, mitte ei istuks maapinnal.

„Mis seal on?” küsis ta viimaks vaikust murdes. „Kas see on osa mingist suurest lossist või midagi?”

Chuck kõhkles ja paistis tundvat ebamugavust. „Ee, ma pole kunagi Glade’ist väljaspool käinud.”

Thomas ootas hetke. „Sa varjad midagi,” vastas ta viimaks, lõpetades viimast suutäit ja rüübates suure sõõmu vett. Pahameel saamata vastustest hakkas talle juba närvidele käima. Asja tegi veelgi hullemaks mõte, et isegi kui ta saaks vastuseid, ei teaks ta, kas neil on tõepõhi all. „Miks te kõik nii palju salatsete?”

„Asjad lihtsalt käivad nii. Siin on kõik päris veider ja enamik meist ei tea kõike. Pooltki kõike.”

Thomasele käis närvidele, et Chuck ei paistnud oma sõnadest hoolivat. Et ta näis suhtuvat ükskõiksusega oma elu kaotamisse. Mis neil inimestel küll viga on? Thomas ajas end püsti ja hakkas idapoolse avause poole kõndima. „Igatahes pole keegi öelnud, et ma ei või ringi vaadata.” Ta pidi midagigi teada saama, et mitte mõistust kaotada.

„Õu, oota!” hüüdis Chuck ja jooksis talle järele. „Ole ettevaatlik, need kullakesed lähevad varsti kinni.” Ta lõõtsutas juba.

„Kinni?” kordas Thomas. „Millest sa räägid?”

„Uksed, sa känk.”

„Uksed? Ma ei näe ühtki ust.” Thomas uskus, et Chuck ei leiuta õhust asju – ta teadis, et on midagi ilmselget, millest tal pole veel aimugi. Ta muutus rahutuks ja märkas, et oli tempot aeglustanud ega kibelenudki enam seinte juurde.

„Kuidas sa nende kohta ütleksid?” viipas Chuck üüratult kõrgete lõhede poole seintes. Need olid nüüd vaid kümne meetri kaugusel.

„Ma nimetaksin neid suurteks aukudeks,” lausus Thomas, püüdes ebamugavust sarkasmiga varjutada, ja tundes pettumust, et see ei mõjunud.

„Noh, need on uksed. Ja need lähevad igal õhtul kinni.”

Thomas peatus, arvates, et Chuck ütles midagi valesti. Ta vaatas üles, vaatas küljelt küljele, uuris hiiglaslikke kiviplaate, ja rahutusest kasvas otsatu hirm. „Mida sa silmas pead, et need lähevad kinni?”

„Kohe varsti näed ise. Jooksjad jõuavad peagi tagasi ning siis hakkavad need suured seinad liikuma, kuni avaused on kinni.”

„Sa oled peast soe,” pomises Thomas. Ta ei suutnud ette kujutada, et need mammutseinad võiksid olla mingilgi moel liikuvad – ta oli endas niivõrd kindel, et rahunes maha, arvates, et Chuck teeb tema kulul lihtsalt nalja.

Nad jõudsid hiigelsuure lõheni, mis viis üha järgmiste ja järgmiste kiviradadeni. Thomas vahtis ammulisui, pea mõtetes tühjenemas seda kõike niivõrd lähedalt nähes.

„Seda nimetatakse idaukseks,” ütles Chuck, justkui paljastaks uhkelt enda loodud kunstiteost.

Thomas vaevu kuulis teda, sest oli vapustatud sellest, kui palju suurem kõik lähedalt paistis. Vähemalt kuue meetri laiune lõhe ulatus kõrgele üles välja. Laia avause ääred olid siledad, kui välja arvata kummaline korduv muster mõlemal pool. Idaukse vasakul küljel olid kivisse puuritud sügavad mitmesentimeetrise läbimõõdu ja mõnekümnesentimeetrise vahega augud, mis said alguse maapinna lähedalt ja kulgesid üles välja.

Ukse paremast küljest turritasid välja mõnekümne sentimeetri pikkused ja samuti mitu sentimeetrit laiad vardad, täpselt samasuguse mustriga nagu vastasseina augud. Eesmärk oli ilmselge.

„Kas sa teed nalja?” küsis Thomas, hirm taas oma endist kohta sisse võtmas. „Sa ei teinudki tünga? Seinad liiguvad päriselt?”

„Mida ma siis sinu arvates sellega mõtlesin?”

Thomas ei suutnud sellega kuidagi leppida. „Ma ei tea. Ma arvasin, et ehk on seal mõni pöörduks, mis läheb kinni või väike sein, mis libiseb suurema seest välja. Kuidas need seinad liikuda saavad? Nad on hiiglaslikud ja näib, nagu need oleksid siin olnud vähemalt tuhat aastat.” Ja mõte, et seinad lähevad kokku ja lukustavad ta sellesse paika, mida nad nimetavad Glade’iks, oli ääretult hirmuäratav.

Chuck tõstis käed, ise ilmselgelt ärritunud. „Ma ei tea, nad lihtsalt liiguvad. Teevad põrgulikult kriiksuvat heli. Sama juhtub väljaspool ka, labürindis – need seinad nihkuvad igal ööl.”

Thomas, kelle tähelepanu äratas uus detail, pööras end nooremale poisile otsa vaatama. „Mida sa just ütlesid?”

„Ah?”

„Sa nimetasid seda kohta just labürindiks – ütlesid, et sama juhtub väljaspool ka, labürindis.”

Chuck läks näost punaseks. „Nüüd on kõik. Kõik.” Ta kõndis tagasi puu poole, kust nad olid just tulnud.

Thomas ei teinud temast väljagi, sest tundis üha suurenevat huvi selle vastu, mis jääb Glade’ist väljapoole. Labürint? Tema ees paistsid idaukse käigud, mis viisid vasakule, paremale ja otse. Koridoride seinad sarnanesid Glade’i ümbritsevatega ja maapinnaks olid samasugused massiivsed kiviplokid nagu väljakulgi. Isegi luuderohi näis siin jämedam. Kauguses viisid üha uued seinalõhed järgmistele radadele ja pisut eemal, umbes üheksakümne meetri kaugusel lõppes otsetee ära.

„Näeb labürindi moodi välja küll,” sosistas Thomas vaat et omaette naerdes. Enam kummalisemaks ei saakski minna. Nad olid tema mälu kustutanud ja ta hiiglaslikku labürinti paigutanud. See oli niivõrd hullumeelne, et näis tõepoolest naljakas.

Tema süda jättis löögi vahele, kui üks poiss ootamatult nurga tagant välja ilmus, paremal asuvast käigust peakoridori sisenes ning tema ja Glade’i poole jooksis. Üleni higine, näost punane, riided keha külge kleepumas – ometi ei võtnud poiss hoogu maha ega heitnud Thomasele möödudes pilkugi. Ta suundus otsejoones madalasse betoonehitisse karbi lähedal.

Thomas pöördus ühes möödujaga, pilk naelutatud kurnatud jooksjale, ega teadnud isegi, miks säärane uus asjade käik teda nõnda üllatas. Miks ei peakski inimesed välja minema ja labürindist väljapääsu otsima? Seejärel märkas ta, et ka teised sisenesid Glade’i ülejäänud kolmest avausest, kõik joostes ja sama näru välimusega nagu kutt, kes oli temast just mööda sööstnud. Ses labürindis ei saanud olla kuigi palju head, kui need poisid niivõrd väsinult ja räsituna naasevad.

Ta jälgis uudishimulikult, kuidas nad väikese hoone suure raudukse juures kohtusid – üks poiss keeras roostes ukserõngast, mis urahtuse saatel liikuma hakkas. Chuck oli enne rääkinud midagi jooksjatest. Mida nad seal tegid?

Suur uks avanes viimaks ja, taustaks kurdistav metallihõõrdumise heli, lükkasid poisid ukse pärani. Nad kadusid majakesse ja tõmbasid ukse enda järel valju kõlksatusega kinni. Thomas põrnitses sinnapoole, mõistus otsimas mingitki loogilist selgitust sellele, mida ta oli just näinud. Ta ei leidnud lahendust, kuid miski selle vana hirmsa maja juures tekitas temas külmavärinaid, rahutukstegevat jahedust.

Keegi sikutas Thomast käisest, katkestades tema mõtted; Chuck oli tagasi tulnud.

Enne, kui Thomas jõudis mõeldagi, paiskusid tema suust välja küsimused. „Kes need tüübid on ja mida nad teevad? Mis selles majas on?” Ta pööras end ringi ja viipas idaukse poole. „Ja miks te elate mingisuguses paganama labürindis?” Ta tundis põletavat teadmatust, mis pani tal pea valust tulitama.

„Ma ei ütle enam ühtki sõna,” vastas Chuck, häälde siginemas enneolematu autoriteetsus. „Minu arvates peaksid sa varakult magama minema, sa vajad und. Ahjaa,” peatus ta, tõstis sõrme ja urgitses paremat kõrva „see juhtub peagi.”

„Mis asi?” küsis Thomas, mõeldes, et on pisut veider, et Chuck käitub ühtäkki nagu täiskasvanu selle väikese lapse asemel, kes oli vaid hetked varem endale meeleheitlikult sõpra tahtnud.

Läbi õhu kaikus vali mürin, nii et Thomas hüppas püsti. Sellele järgnes kohutav krugisev, kriiksuv heli. Ta komistas, selg ees, ja kukkus maha. Kogu maa oli justkui rappumas – ta heitis paanilise pilgu enese ümber. Seinad sulgusid. Seinad tõepoolest sulgusid ja vangistasid ta Glade’i. Klaustrofoobiatunne rõhus teda, surus kopsud kokku, justkui vesi oleks kõik õõnsused täitnud.

„Rahune maha, kaunake,” hüüdis Chuck üle müra. „Need on vaid seinad!”

Thomas vaevu kuulis teda, olles liialt võlutud ja vapustatud uste sulgumisest. Ta ajas end jalule ja astus parema ülevaate saamiseks mõne väriseva sammu tagasi, ent ei suutnud siiski hästi uskuda, mida tema silmad näevad.

Hiiglaslik kivimüür neist paremal näis eiravat kõiki füüsikaseadusi, libisedes mööda maapinda ja pildudes liikumise ajal sädemeid ja tolmu, kivi vastu kivi hõõrdumas. Krugisev heli ragises läbi Thomase kontide. Ta taipas, et vaid see sein liikus ja suundus vasakpoolse naabri poole, valmis sulguma, väljaulatuvad vardad vastaspoolde puuritud aukudesse libisemas. Ta heitis pilgu teiste avauste poole. Tundus, nagu pöörleks tema pea kiiremini kui keha, ja tal hakkas kõhus pööritusest keerama. Kõigi Glade’i nelja külje parempoolsed seinad liikusid vasakpoolsete suunas ja sulgesid uste avaused.

Võimatu, mõtles ta. Kuidas nad saavad sedasi teha? Ta tundis tungivat vajadust joosta välja, mööduda liikuvatest kivilahmakatest veel enne, kui need sulguvad, põgeneda Glade’ist. Kaine mõistus sai temast võitu – labürint kätkes eneses veelgi rohkem teadmatust kui tema olukord Glade’is.

Ta püüdis mõtteis ette kujutada, kuidas kogu struktuur töötab. Hiiglaslikud kiviseinad, kümneid meetreid kõrged, liikumas nagu klaasist liuguksed – ta silme eest jooksis läbi tuttav pilt tema eelmisest elust. Ta püüdis mälestusest kinni haarata, seda hoida, et täiustada pilti nägude, nimede või kohaga, kuid see kadus pimedusse. Tema niigi ülesraputatud emotsioonidesse sigines kurbus.

Thomas jälgis, kuidas parempoolne sein jõudis teekonna lõppu, eenduvad vardad leidsid oma sihtmärgi ja sisenesid vähimagi tõrketa. Kajav kõmin mürises läbi Glade’i, kui kõik neli ust ööseks kinni vajusid. Thomas tundis veel viimast korda ärevust, hirmu, mis sööstis kiirelt läbi tema keha, ja siis see tunne kadus.

Üllatav rahulikkus lõõgastas ta närve ja ta ohkas kergendunult. „Vau,” ütles ta, tundes end nõnda ääretult tühise sõnakõlksu tõttu pisut rumalasti.

„Alby ütleks ikka, et pole miskit,” pomises Chuck. „Sa harjud sellega mõne aja pärast tegelt ära.”

Thomas vaatas veel korra ringi. Glade tundus talle nüüd sootuks teistsugune, kui seinad olid kõvasti kinni ja väljapääsu polnud. Ta püüdis ette kujutada, miks on midagi säärast tehtud, ega teadnud, kumb mõte on hullem – kas see, et nad on luku taha pandud või et neid kaitstakse millegi eest, mis jääb väljapoole. Hetkeline rahu kadus uuesti, keerutades tema peas tuhandeid hirmuäratavaid mõtteid sellest, kes võib seal labürindis elada. Hirm haaras teda taas.

„Tule nüüd,” ütles Chuck, sakutades Thomast juba teist korda varrukast. „Usu mind, kui ööaeg jõuab kätte, tahad olla voodis.”

Thomas teadis, et tal pole valikut. Ta andis endast parima, et tundeid alla suruda, ja järgnes Chuckile.