Читать книгу Labürindijooksja - James Dashner - Страница 4

Thomas istus päris kaua, liiga vapustatud, et liikuda. Viimaks sundis ta pilgu viletsa hoone poole. Poistekamp tungles selle ümber ja heitis ärevaid pilke ülemistele akendele, justkui oodates, et hirmõudne koletis klaasi ja puidu plahvatuse saatel välja hüppab.

Ülalt okstest kostev metalliklõbin haaras Thomase tähelepanu ja pani pilku tõstma; ta märkas hõbedast ja punast valgusviirgu vaid hetk enne seda, kui see kadus puu tüve taha. Thomas ajas end püsti ja kõndis ümber puu, pea kuklas, nägemaks mingitki märki sellest, mida oli just kuulnud, kuid tema silme ette jäid vaid hallid ja pruunid oksad, mis eendusid nagu luukere sõrmed ning nägid seepärast vägagi elusad välja.

„See oli üks neid terapõrnikaid,” ütles keegi.

Thomas vaatas paremale ning nägi enda lähedal seismas üht lühikest ja töntsakat poissi, kes teda jõllitas. Ta oli noor, arvatavasti noorim neist kõigist, keda ta oli siin varem kohanud, ehk umbes kaheteist- või kolmeteistaastane. Tema pruunid juuksed ulatusid üle kõrvade ja kaela ning riivasid ta õlgu. Sinised silmad särasid kesk muidu haletsusväärset lodevat ja rõõsat nägu.

Thomas noogutas talle. „Mis põrnikas?”

„Terapõrnikas,” lausus poiss ja näitas näpuga puu ladva poole. „Haiget ei tee, muidugi kui sa pole püstiloll, et seda puutuda.” Ta vaikis hetkeks. „Känk.” Poisile ei tundunud see sõna just kuigi loomulikult üle huulte tulevat, justkui ta poleks veel Glade’i slängile päris pihta saanud.

Järjekordne karjatus, seekord pikk ja närvesööv, lõikas läbi õhu ja Thomase südames jõnksatas. Hirm tõi nahale jäise higi. „Mis seal toimub?” küsis ta ja näitas hoone poole.

„Ei tea,” vastas töntsakas poiss, kelle häälest polnud kadunud lapsepõlve kõrged toonid. „Ben on seal, sigahaige. Nemad said ta kätte.”

„Nemad?” Thomasele ei meeldinud, kui halvaendeliselt poiss seda sõna rõhutas.

„Jep.”

„Kes need nemad on?”

„Parem looda, et sa ei saa kunagi teada,” vastas poiss, tundes end justkui liigagi mugavalt. Ta sirutas käe välja. „Minu nimi on Chuck. Mina olin kaun, kuni sina välja ilmusid.”

Selline on minu giid tänaseks õhtuks? mõtles Thomas. Ta ei suutnud painavat ebamugavustunnet kuidagi maha raputada ning nüüd hiilis ligi ka pahameel. Miski ei tundunud loogiline, ta pea valutas.

„Miks kõik mind kaunaks kutsuvad?” küsis ta, Chucki kätt kärmelt raputades ja lahti lastes.

„Sest sa oled uusim uustulnuk,” näitas Chuck Thomase poole ja naeris. Majast kostis järjekordne karje, heli, mis meenutas nälgiva looma piinamist.

„Kuidas sa saad naerda?” küsis Thomas, sellest karjest kohkunud. „Kõlab, nagu kedagi tapetaks.”

„Temaga saab kõik korda. Keegi ei sure, kui ta jõuab õigeks ajaks tagasi, et seerumit saada. Kas kõik või mitte midagi. Surnud või mitte surnud. Lihtsalt väga valus on.”

Thomas jäi mõttesse. „Mis on väga valus?”

Chucki silmad läksid suureks, justkui ta poleks kindel, mida öelda. „Ee, saada painajatelt torgata.”

„Painajatelt?” Thomas sattus üha suuremasse segadusse.

Torgata. Painajad. Need sõnad tõid endaga rõhuva hirmu ja korraga polnudki Thomas enam kindel, kas tahab teada, millest Chuck räägib.

Chuck kehitas õlgu ja vaatas seejärel silmi pööritades mujale.

Thomas ohkas ärritunult ja toetus taas puule.

„Paistab, et sa tead vaevu rohkem kui mina,” sõnas ta, kuigi teadis isegi, et see pole tõsi. Mälukaotus oli kummaline. Ta mäletas enamjaolt seda, kuidas elu käib, ent ei suutnud meenutada detaile, nägusid, nimesid. Nagu terve raamat, millel on iga kaheteistkümnes sõna kadunud, nii et lugemine tekitab piinu ja segadust. Ta ei teadnud isegi oma vanust.

„Chuck, kui … vana ma sinu arvates olen?”

Poiss silmitses teda pealaest jalatallani. „Pakuksin kuusteist. Ja kui sa veel ei teadnud, siis meeter seitsekümmend viis … pruunid juuksed. Ah soo, ja kole nagu toki otsa torgatud praetud maks.” Ta turtsatas naerda.

Thomas oli nii jahmunud, et vaevu kuulis viimast osa. Kuusteist? Ta on kuusteist? Ta tundus endale palju vanem.

„Kas sa räägid tõsiselt?” Ta vaikis, otsides sõnu. „Kuidas …” Ta ei teadnud ise ka, mida küsida.

„Ära muretse. Oled paar päeva sassis, aga siis harjud selle kohaga ära. Mina harjusin. Elame siin, muud meil pole. Parem, kui elada purtsuhunnikus.” Ta kissitas silmi, võib-olla oodates Thomase küsimust. „Purts tähendab kakat. Kaka teeb purtsu häält, kui potti kukub.”

Thomas vaatas Chucki ega suutnud uskuda, et millestki sellisest vestleb. „See on tore,” oli kõik, mida ta suutis vastata. Ta tõusis püsti ja kõndis Chuckist mööda vana hoone poole; sara oli sellele parem nimetus. Maja oli nelja- või viiekorruseline ja iga hetk ümber vajumas – pöörane segu palkidest ja laudadest ja paksudest väätidest, aknad pealtnäha juhuslikult paigutatud, hiiglaslikud, luuderohuga palistatud kiviseinad taga kõrgumas. Üle väljaku liikudes ajas lõkke ja mingit sorti liha küpsemise lõhn tal kõhu korisema. Teadmine, et karjujaks oli vaid haige laps, tegi Thomase enesetunde paremaks – kuni hetkeni, kui ta mõtles, mis oli selle põhjustanud …

„Mis sinu nimi on?” küsis Chuck tema taga joostes, et järele jõuda.

„Mida?”

„Sinu nimi? Sa pole meile veel öelnud – ja ma tean, et seda sa mäletad.”

„Thomas.” Ta kuulis end vaevu seda ütlemas – tema mõtted olid sööstnud sootuks uues suunas. Kui Chuckil oli õigus, avastas ta just seose teiste poistega. Ühine muster nende mälukaotustes. Nad mäletasid oma nime. Aga miks mitte vanemate nimesid? Või sõbra nime? Enda perekonnanime?

„Meeldiv tutvuda, Thomas,” ütles Chuck. „Ära muretse, kannan sinu eest hoolt. Olen siin olnud juba kuu aega ja tunnen seda paika läbi ja lõhki. Võid Chuckile loota, okei?”

Thomas oli jõudnud peaaegu sara välisukse ja maja ümber koguneva poistekambani, kui teda tabas ootamatu vihahoog. Ta pöördus Chucki poole. „Sa ei oska mulle isegi midagi rääkida. Ma ei nimetaks seda minu eest hoolitsemiseks.” Ta pööras end taas ukse poole, olles otsustanud sisse astuda ja vastuseid leida. Kust säärane äkiline julgus ja otsustuskindlus tulid, polnud tal aimugi.

Chuck kehitas õlgu. „Mu sõnad ei tee midagi paremaks,” ütles ta. „Olen põhimõtteliselt samuti uustulnuk. Aga ma võin olla sinu sõber …”

„Ma ei vaja sõpru,” nähvas Thomas.

Ta oli jõudnud inetu päikesest pleekinud puitplaadist ukseni ja, olles selle avanud, märkas mitmeid ükskõiksete nägudega poisse seismas kõvera trepi jalamil, mille astmed ja käepuud väändusid ja keerdusid igasse suunda. Esiku ja koridori seinu kattis tume tapeet, pool sellest maha koorumas. Ainsate kaunistustena torkasid silma kolme jalaga lauale asetatud tolmune vaas ja mustvalge portree eakast vanamoodsat valget kleiti kandvast naisest. See meenutas Thomasele kummitustemaja mõnest filmist või kusagilt. Isegi osa põrandalaudu oli puudu.

Maja lehkas tolmu ja kopituse järele ning pakkus suurt kontrasti õue meeldivate lõhnadega. Laes põlesid võbelevad tuled. Ta polnud sellele veel mõelnud, kuid ei saanud parata, et imestas, kust küll elekter sellisesse kohta nagu Glade tuleb. Ta põrnitses vana naise portreed. Kas see naine oli siin kunagi elanud? Nende inimeste eest hoolitsenud?

„Hei, vaadake, kaunake tuli,” hüüdis üks vanemaid poisse. Enesele üllatuseks avastas Thomas, et hüüdjaks oli tumedapäine poiss, kes oli varem saatnud tema suunas tapva pilgu. Ta nägi välja nii umbes viieteistkümnene, pikk ja kõhn. Tema nina oli pisikese rusika suurune ja meenutas deformeerunud kartulit. „See känk purtsatas tõenäoliselt püksi, kui kuulis vana Bennykest nagu plika kisamas. Vajad uusi mähkmeid, suhka?”

„Minu nimi on Thomas.” Ta pidi selle kuti juurest minema pääsema. Sõnagi lausumata suundus ta treppide poole, vaid seepärast, et need olid lähedal, vaid seepärast, et tal polnud aimugi, mida teha või öelda. Kuid kiusupunn astus tema ette ja tõstis käe.

„Pea kinni, kaunake.” Ta viipas pöidlaga ülemise korruse suunas. „Uustulnukaid ei lubata vaatama kedagi, keda on … kinni võetud. Newt ja Alby ei luba seda.”

„Mis sul viga on?” küsis Thomas, püüdes hirmu hääles alla suruda ega mitte mõelda sellele, mida poiss pidas silmas kinni võtmise all. „Ma ei tea isegi seda, kus ma olen. Tahan vaid abi saada.”

„Kuula mind, kaun.” Poiss krimpsutas nägu ja ristas käed. „Olen sind varem näinud. Sinu ilmumises on midagi kahtlast ja ma kavatsen välja uurida, mis see on.”

Kuumus pulseeris läbi Thomase veenide. „Mina pole sind mitte kunagi varem näinud. Mul pole aimugi, kes sa oled ja mul on sellest täiesti suva,” nähvas ta. Aga tõepoolest, kuidas ta saab selles kindel olla? Ja kuidas saab see poiss teda mäletada?

Riiukukk tõi kuuldavale lühikese ükskõikse naeruturtsatuse. Seejärel ta näoilme tõsines ja kulmud koondusid ninajuurel. „Ma olen … sind näinud, känk. Siinsetest ei saa mitte kuigi paljud öelda, et nad on saanud torgata.” Ta näitas trepi suunas. „Mina olen. Ma tean, mida vana Bennyke läbi elab. Olen olnud samas olukorras. Ja ma nägin sind muutumise ajal.”

Ta sirutas käe välja ja müksas Thomasele vastu rinda. „Ma võin su esimese Frypanilt saadud eine peale kihla vedada, et ka Benny ütleb, et on sind näinud.”

Thomas ei pööranud pilku, kuid otsustas vaikida. Paanika näris taas tema sisemust. Kas asjalood lähevad ainult hullemaks?

„Tegid painaja pärast püksi?” sõnas poiss põlglikult. „Kardad pisut? Ei taha torgata saada, või mis?”

Jälle see sõna. Torgata. Thomas püüdis sellele mitte mõelda ja osutas trepipealsele, kust haige poisi oiged läbi maja kajasid. „Kui Newt läks sinna, tahan temaga rääkida.”

Poiss ei öelnud midagi ja põrnitses Thomast mõne hetke. Seejärel raputas ta pead. „Kas tead, mis? Sul on õigus, Tommy – ma ei tohiks uustulnukatega nii õel olla. Mine üles ja küll Alby ja Newt sind asjaga kurssi viivad. Ausalt, mine. Anna andeks.”

Ta müksas kergelt Thomase õlga, astus seejärel sammu tagasi ja näitas käega trepi suunas. Aga Thomas teadis, et sel poisil on midagi plaanis. Mälukaotus ei tee veel idioodiks.

„Mis su nimi on?” küsis Thomas, võites pisut otsustamisaega, kas peaks üldse üles ronima.

„Gally. Ja ära lase end lolliks teha. Mina olen siin tõeline juht, mitte need kaks vanamehest känki seal üleval. Mina. Võid nimetada mind kapten Gallyks, kui tahad.” Ta naeratas esimest korda ja tema hambad passisid täiuslikult tema ilge nina juurde. Kaks või kolm tükki puudu ja mitte ühtki, mis läheneks kaugeltki valgele toonile. Tema hingeõhk kandus piisavalt kaugele, et tungida Thomasele sõõrmeisse ning meenutada midagi hirmsat, mis on vaid käeulatuses. Thomasel hakkas kõhus keerama.

„Olgu,” ütles ta, poisist niivõrd kõrini, et tahaks karjuda ja talle näkku lüüa. „Kapten Gally.” Ta lõi liialdavalt kulpi, tundes seepeale adrenaliinisööstu, sest teadis, et on läinud liiga kaugele.

Rahva seast kostsid naeruturtsatused ja Gally vaatas ringi, näost tulipunane. Ta pööras pilgu taas Thomasele, vihast kulme kortsutades ja koletislikku nina krimpsutades.

„Mine lihtsalt trepist üles,” ütles Gally. „Ja hoia minust eemale, sa väike tohlapea.” Ta viipas taas üles, kuid vaatas samal ajal Thomasele silma.

„Hea küll.” Thomas vaatas veel korra ringi, tundes häbi, segadust ja viha. Tema nägu hõõgus. Mitte keegi ei liigahtanudki, et takistada teda talitamast Gally sõnade järgi, välja arvatud Chuck, kes seisis pead vangutades välisukse juures.

„Sa ei tohi,” ütles too. „Sa oled uustulnuk ega tohi üles minna.”

„Mine,” lausus Gally irvituse saatel. „Mine üles.”

Thomas kahetses, et oli üleüldse majja astunud – aga ta tahtis Newtiga rääkida.

Ta hakkas trepist üles ronima. Iga aste oigas ja kriiksus tema raskuse all – ta oleks ehk hirmust läbi kukkuda peatunudki, ent pealtvaatajatele oleks avanenud sellest piinlik pilt. Ta ronis üles, võpatades iga kääksatuse peale. Astmete lõpus oli vasakpööre, millele järgnes käsipuudega koridor, mis viis mitmete tubade juurde. Vaid ühe toa ukse alt paistis valgusviirg.

„Muutumine!” hüüdis Gally alt. „Jää seda ootama, suhka!”

Justkui oleks mõnitamine andnud Thomasele ootamatu julguse, kõndis ta valgustatud ukseni, eirates nii põrandalaudade kriiksumist kui ka alumiselt korruselt kostvat naeru – eirates arusaamatute sõnade tulva ja surudes alla hirmsaid tundeid, mis neist tekkisid. Ta sirutas käe, vajutas lingi alla ja avas ukse.

Toas avanes vaatepilt, kuidas Newt ja Alby küürutasid kellegi kohal, kes lamas voodis.

Thomas küünitas lähemale, et vaadata, mis toimub, aga kui ta nägi selgelt haige tegelikku olukorda, läks tal südame alt külmaks. Ta pidi kurku tõusnud sapi alla neelama.

Pilguheit kestis vähe, vaid mõned sekundid, kuid seda oli küllalt, et avanenud vaatepilt jääks teda igaveseks kummitama. Väänlev kahvatu kogu, kes viskleb agoonias, rind paljas ja koletu. Jäigad ja pingul okserohelised veenid looklesid poisi kehal ja jäsemeil nagu nahaalused nöörid. Ta oli kaetud lillakat tooni sinikate, punase lööbe, veriste kriimudega. Tema verd täis valgunud silmad olid punnis ja pilk hüplev. Pilt oli veel enne Thomase mällu sööbinud, kui Alby üles hüppas, varjates sedasi vaate, kuid mitte oigeid ja karjeid; ta tõukas Thomase toast välja ja lõi ukse seejärel nende taga kinni.

„Mida sa siin teed, kaunake!” karjus Alby, huuled vihast kokku surutud ja silmad leegitsemas.

Thomas tundis nõrkust. „Ma … ee … ma tahan vastuseid,” pomises ta, kuid tema sõnad olid jõuetud. Ta tundis sisimas, et annab alla. Mis sellel poisil viga oli? Thomas toetus koridori käsipuule ja põrnitses põrandat, teadmata, mida järgmiseks teha.

„Korista oma äbarperse trepist alla ja kohe,” käsutas Alby. „Chuck aitab sind. Kui ma sind veel enne homme hommikut peaksin nägema, lõpeb see sinu jaoks täbarasti. Heidan su isiklikult kaljult alla, saad aru?”

Thomas tundis end alandatu ja hirmununa, nagu oleks ta kahanenud väikese roti suuruseks. Sõnagi lausumata tormas ta Albyst mööda ja suundus krigisevatest astmetest alla, nii kiiresti, kui julges. Eirates allolijate hämmeldunud pilke – eriti Gally – marssis ta uksest välja, tõmmates Chucki endaga kättpidi kaasa.

Thomas vihkas neid inimesi. Ta vihkas neid kõiki – peale Chucki. „Vii mind nende tüüpide juurest ära,” palus Thomas. Ta taipas, et Chuck võib tõepoolest osutuda tema ainsaks sõbraks ses maailmas.

„Saab tehtud,” vastas Chuck, hääles ärevus, justkui talle valmistaks rõõmu, et teda vajatakse. „Aga kõigepealt peame sulle Frypani juurest süüa hankima.”

„Ma ei tea, kas ma enam üldse kunagi süüa tahan.” Vähemalt mitte pärast seda, mida ta oli just näinud.

Chuck noogutas. „Tahad ikka. Saame sama puu juures kokku, kus ennegi. Kümne minuti pärast.”

Thomas oli ülimalt rõõmus majast eemale pääsemise üle ja suundus tagasi puu poole. Ta oli teadnud vaid lühikest aega, mis tunne on siin elada, ja soovis juba, et see oleks möödas. Ta soovis üle kõige, et suudaks meenutada midagi oma eelmisest elust. Midagigi. Ema, isa, sõpra, kooli, mõnd hobi. Mõnd tüdrukut.

Ta pilgutas mitu korda kõvasti silmi, püüdes saras nähtut mälust raputada.

Muutumine. Gally oli nimetanud seda muutumiseks.

Polnud küll külm, kuid Thomas värises jälle.