Читать книгу Labürindijooksja - James Dashner - Страница 6

Nad leidsid end hoone tagant, kodukoha, nagu Chuck puidu ja akende viltust konstruktsiooni nimetas, ja kiviseina vahelisest tumedast varjust.

„Kuhu me läheme?” küsis Thomas, tundes jätkuvat raskust seinte lähedusest ja mõeldes labürindile, segadusele, hirmule. Ta kinnitas endale, et peab lõpetama, sest läheb muidu hulluks. Püüdes pisutki naasta tavapärasuse juurde, tegi ta nadi katsetuse nalja visata. „Head-ööd-musi võid ära unustada.”

Chuck ei jäänud vastust võlgu. „Ole lihtsalt vait ja püsi minu lähedal.”

Thomas ohkas südamest ja kehitas õlgu, enne kui järgnes nooremale poisile piki hoone tagakülge. Nad kõndisid kikivarvul, kuni jõudsid väikese tolmuse aknani, kust kivile ja luuderohukasvudele paistis pehme valgusviirg. Thomas kuulis kedagi sees ringi liikumas.

„Vannituba,” sosistas Chuck.

„Ja siis?” Thomas tundis rahutust üle naha jooksmas.

„Mulle meeldib seda teistele teha. See pakub enne magamaminekut suurt rahuldust.”

„Mida teha?” Miski ütles Thomasele, et Chuckil olid kurjad kavatsused. „Võib-olla ma peaksin …?”

„Ole lihtsalt vait ja vaata.” Chuck astus suurele puukastile, mis oli asetatud täpselt akna alla. Ta küürutas, et tema pea sisse ei paistaks. Seejärel sirutas ta käe välja ja koputas õrnalt klaasile.

„See on tobe,” sosistas Thomas. Nalja tegemiseks ei saanud olla halvemat aega – Newt või Alby võisid seal sees olla. „Ma ei taha pahandusi – ma alles jõudsin siia!”

Chuck surus naeruturtsatuse kätt suu ette pannes maha. Thomast eirates sirutas ta käe uuesti välja ja koputas veel kord aknale.

Vari liikus üle valguse ja seejärel lükati aken lahti. Thomas hüppas peitu, surudes end võimalikult tugevasti hoone vastu. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et teda oli kaasatud kellegi kulul nalja tegemisse. Aknast avanev vaade kaitses teda veel, kuid ta teadis, et neid Chuckiga nähakse, kui see keegi, kes oli sees, lükkab pea välja, et paremini vaadata.

„Kes seal on!” karjus poiss vannitoas, hääl kriipiv ja viha täis. Thomas hoidis hinge kinni, kui taipas, et see oli Gally – ta juba tundis seda häält.

Ootamatult pistis Chuck pea akna poole ja karjus täiest kõrist. Seest kostev vali mütsatus andis märku, et trikk õnnestus, ja järgnev vandesõnade tiraad kinnitas, et Gally polnud selle üle sugugi rõõmus. Thomast haaras korraga kummaline segu õudusest ja häbist.

„Ma löön su maha, suhka!” hüüdis Gally, aga Chuck oli juba kasti pealt maha hüpanud ja jooksis Glade’i poole. Thomas tardus, kui kuulis Gallyt ust avamas ja vannitoast välja jooksmas.

Lõpuks rebis Thomas end mõtteist ning pistis oma uue ja ainsa sõbra järel jooksu. Ta oli jõudnud just ümber nurga, kui Gally väljus karjudes ja nägi välja nagu lahtipääsenud metsik elukas.

Ta näitas kohemaid Thomase poole. „Tule siia!” hüüdis ta.

Thomas andis südames alla. Kõik näis viitavat sellele, et talle lüüakse kohe rusikaga näkku. „See polnud mina, ma vannun,” ütles ta, kuigi seal seistes mõõtis ta pilguga poissi ja leidis, et ei peakski nii väga kartma. Gally polnud kuigi suur – Thomas saaks temast vajaduse korral jagu.

„Polnud sina?” urises Gally. Ta loivas aeglaselt Thomase juurde ja jäi täpselt tema ees seisma. „Aga kuidas sa siis tead, et on midagi, mida sa ei teinud?”

Thomas ei öelnud midagi. Ta tundis ilmselgelt ebamugavust, kuid polnud pooltki nii hirmunud kui vaid mõne hetke eest.

„Ma pole kuu pealt kukkunud, kaunake,” nähvas Gally. „Ma nägin Chucki paksu lõusta aknast sisse vahtimas.” Ta näitas taas näpuga, seekord Thomasele otse rindu. „Aga sa peaksid parem kiiresti ära otsustama, keda tahad sõbraks ja keda vaenlaseks, mõistad? Veel üks selline trikk – mind ei huvita, kas see on sinu titekas idee või mitte – ja tuleb verevalamine. Said aru, uustulnuk?” Aga veel enne kui Thomas jõudis Gallyle midagi vastata, pöördus viimane minema.

Thomas tahtis vaid, et vahejuhtum läbi saaks. „Vabandust,” pobises ta, kirtsutades oma sõnade totra kõla peale nägu.

„Ma tunnen sind,” lisas Gally tagasi vaatamata. „Ma nägin sind muutumisel ja ma kavatsen välja uurida, kes sa selline oled.”

Thomas jälgis, kuidas riiukukk kodukohta naasis. Ta ei suutnud paljutki meenutada, kuid miski ütles talle, et ta pole veel kunagi kedagi nõnda vähe sallinud. Teda üllatas, kui väga ta seda kutti vihkas. Ta tõesti, tõesti vihkas teda. Ta pöördus ja leidis eest Chucki, kes põrnitses maha, ilmselgelt piinlikkust tundes. „Suur aitäh, sõber.”

„Sorri, kui ma oleksin teadnud, et see on Gally, poleks ma seda kunagi teinud, ma vannun.”

Eneselegi üllatuseks Thomas hoopis naeris. Tund aega tagasi oleks ta arvanud, et ei kuule enam kunagi oma huulilt säärast heli tulemas.

Chuck silmitses hoolega Thomast ja tema suule hiilis aeglaselt rahutu naeratus. „Mida?”

Thomas raputas pead. „Ära vabanda. See … känk oli selle ära teeninud, ja ma isegi ei tea, kes känk on. See oli lahe.” Ta tundis end palju paremini.

Mõni tund hiljem lebas Thomas Chucki kõrval pehmes magamiskotis aedade lähedal rohukõrtest voodil. Ta polnudki laia rohupõldu varem märganud, aga päris paljud poisid valisid selle magamiskohaks. Thomase arvates oli see veider, kuid ilmselt polnud kodukohas piisavalt ruumi. Vähemalt oli soe. Ning see pani teda juba vähemalt tuhandendat korda mõtisklema, kus nad küll on. Tal oli raske meenutada kohanimesid või riikide ja valitsejate nimesid või seda, kuidas maailm on korraldatud. Ja mitte ühelgi poisil siin Glade’is polnud sellest samuti aimu – ja isegi kui oli, ei jaganud nad seda teistega.

Ta lebas tükk aega vaikuses, vaadates tähti ja kuulates üle Glade’i laotuvat vaikset vestlussuminat. Uni tundus veel kaugel ning ta ei suutnud raputada õlult meeleheidet ja lootusetust, mis kulges läbi tema keha ja meele – ajutine rõõm Chucki trikist oli juba ammu haihtunud. Oli olnud lõputu ja imelik päev.

See oli lihtsalt nii … kummaline. Ta mäletas elust paljusid pisiasju – söömist, riideid, õppimist, mängimist, üldpilti maailmast. Kuid iga detail, mis täidaks kogu pildi, et luua tõepärast ja täielikku mälestust, oli kuidagi kustunud. Just nagu vaataks pilti läbi mõnekümne sentimeetri mudase vee. Rohkem kui midagi muud, tundis ta ehk … kurbust.

Chuck katkestas ta mõtted. „Nii, kaunake, elasid esimese päeva üle.”

„Vaevalt.” Mitte praegu, Chuck, tahtis ta öelda. Mul pole tuju.

Chuck hiivas end küünarnukile ja vaatas Thomast. „Järgmiste päevade jooksul saad veel palju teada, aga proovi hakata harjuma. Eks?”

„Ee, jah, vist jah. Kust need imelikud sõnad ja ütlused üldse tulevad?” Tundus, nagu oleksid need võetud mõnest muust keelest ja enda omasse mugandatud.

Chuck viskus tumeda mütsatuse saatel uuesti selili. „Ma ei tea, ma olen siin olnud ainult kuu aega, mäletad?”

Thomas mõtles, kas Chuck teab tegelikult rohkem, kui laseb välja paista. Ta oli kummaline poiss, naljakas ja pealtnäha süütuke, aga kes teab? Tegelikult oli ta sama salapärane nagu kõik muugi Glade’is.

Mõne minuti möödudes tundis Thomas, et pikk päev nõuab oma ning uni tuleb vägisi peale. Aga nagu kellegi rusikas oleks talle selle pähe torganud ja lahti lasknud, tuli talle mõte. Selline, mida ta ei oodanud ega osanud öelda, kust see tuli.

Korraga tundusid nii Glade, seinad kui ka labürint … kuidagi tuttavad. Mugavad. Ta rinnust voogas läbi soe rahutunne ja esimest korda pärast siia sattumist tundis ta, et Glade polegi maailma kõige hullem paik. Ta lebas vaikselt, tundis, kuidas silmad lähevad suureks ja hingamine lakkab pikaks ajaks. Mis just praegu juhtus? mõtles ta. Mis muutus? Iroonilisel kombel tekitas tunne, et kõik saab korda, temas kerget rahutust.

Ta ei mõistnud päris täpselt, kuidas, aga ta teadis, mida tahab teha. See oli arusaamatu. See tunne, ilmutus, oli veider, korraga nii võõras kui ka tuttav. Ent see tundus … õige.

„Ma tahan olla üks neist, kes väljas käivad,” ütles ta valjusti, teadmata, kas Chuck on veel üleval. „Labürindis.”

„Mäh?” kostis Chuck vastuseks. Thomas kuulis tema hääles kerget pahameelt.

„Jooksjad,” ütles Thomas, soovides, et ta teaks, mis teda ajendab. „Ükskõik, mida nad seal ka teevad, ma tahan ka.”

„Sa ei tea isegi, millest sa räägid,” torises Chuck ja pööras end ringi. „Jää magama.”

Thomas tundis enesekindlust pead tõstmas, kuigi ta tõsimeeli ei teadnud, millest ta räägib. „Tahan saada jooksjaks.”

Chuck pööras end ringi ja toetus küünarnukile. „Võid selle mõtte kohe maha matta.”

Thomast pani Chucki reaktsioon imestama, aga ta ei jätnud jonni. „Ära püüa …”

„Thomas. Uustulnuk. Minu uus sõber. Unusta see.”

„Räägin homme Albyga.” Jooksja, mõtles Thomas. Ma ei tea isegi, mida see tähendab. Kas ma olen peast täiesti põrunud?

Chuck heitis naerdes pikali. „Sa oled paras purtsutükike. Jää magama.”

Aga Thomas ei saanud jätta. „Miski siin … tundub tuttav.”

„Jää … ma-ga-ma.”

Siis jõudiski Thomasele kohale – ta tundis, nagu mitu pusletükki oleks omavahel kokku sobitunud. Ta ei teadnud, milline saab olema üldpilt, kuid tema järgmised sõnad tundusid justkui kelleltki teiselt tulevat. „Chuck … Ma … ma arvan, et ma olen siin ka varem olnud.”

Ta kuulis oma sõpra istukile tõusmas ja õhku ahmimas. Kuid Thomas pööras end ümber ja keeldus enam sõnagi lausumast, peljates, et rikub muidu tekkinud julguse, kaotab südant täitva rahu. Uni tuli palju kergemini, kui ta oodanud oli.