Читать книгу Labürindijooksja - James Dashner - Страница 7

Keegi raputas Thomase üles. Ta avas järsku silmad ning nägi üht nägu endale liiga lähedalt otsa vaatamas, kõik nende ümber ikka veel varahommikusse hämarusse mattunud. Ta avas kõnelemiseks suu, kuid kellegi külm käsi kattis selle kinni. Paanika lahtus alles siis, kui ta nägi, kellega on tegu.

„Tšš, kaunake. Me ei taha ju Chuckiet üles äratada, ega?”

See oli Newt – kutt, kes tundus olevat käsuahelas teisel positsioonil; õhk lehkas tema hommikusest hingeõhust.

Kuigi Thomas oli üllatunud, haihtus ohutunne sedamaid. Ta ei saanud parata, et tundis uudishimu, mida see poiss küll temast tahta võib. Ta noogutas, andes pilguga jaatades endast parima, kuni Newt viimaks käe ära võttis ja end jalule ajas.

„Tule, kaunake,” sosistas pikk poiss püsti seistes. Ta kummardus ja aitas Thomase üles – see poiss oli nii tugev, et tundus, nagu ta võiks Thomasel käe otsast rebida. „Pean sulle enne äratust miskit näitama.”

Thomasel oli uni niigi läinud. „Okei,” ütles ta lihtsalt, valmis järgnema. Ta teadis, et peaks pisutki kahtlustama, kuna tal polnud veel põhjust kedagi usaldada, ent uudishimu sai temast võitu. Ta küünitas kähku jalanõusid jalga torkama. „Kuhu me läheme?”

„Lihtsalt järgne mulle. Ja püsi lähedal.”

Nad hiilisid läbi tihedalt koos magava poistekarja ning Thomas oleks paaril korral peaaegu koperdanud. Ta astus kellegi käele, teenides vastutasuks valuhüüatuse ja löögi sääremarja pihta.

„Vabandust,” sosistas ta, eirates Newti tigedat pilku.

Murult väljaku kõvale kivikattele astunud, pistis Newt lääneseina suunas jooksu. Thomas kõhkles algul, teadmata, miks peaks jooksma, kuid ei jäänud pikalt mõttesse ja järgnes talle samas tempos.