Читать книгу Nora - Jan Beltran - Страница 4

Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin, et ta on õpetaja. Ma ei tea, miks ma nii arvasin. Võib-olla oli see tema pilk toonitud klaasidega prillide taga või siiami kassi karva puuvillane jakk ta õlgadel, mis sellise ettekujutuse lõi. Ei tea.

Kuigi oli talv, selline, nagu see Barcelonas on – ei soe ega külm –, istus ta keset ööd ühe kohviku terrassil. Võib-olla sarnanes ta mõne naisega, keda ma kunagi tundnud olin, või oli see lihtsalt öö, mis teeb vahel inimhingedega kummalisi trikke, kuid ma istusin tema vastu ja küsisin, kuidas läheb. Ta vastas: läheb. Justkui mittemidagiütlev „läheb“ ütles minule siiski palju. Õigemini lugesin ma seda tema kurbadest silmadest, mis mind vaatasid.

Ajapikku said meist sõbrad. Kulus kuid, kuni ma sain teada kõik... naisest, kelle nimi on Nora.

Jan Beltrán

Barcelona

mai 2010