Читать книгу Nora - Jan Beltran - Страница 8

Ühe tavalise koolipäeva lõpus läks Nora nagu ikka Alcázari parki. Põõsad olid seal naljakalt kandiliseks pöetud ja moodustasid labürinte ning mustreid, palmid olid kõrgemad kui majad ja polnud ka käratsevat rahvamassi. Mööda parki jalutades ja ümbrust uurides peatus Noral pilk ühel sama vanal poisil kui ta isegi. Tõenäoliselt poleks Nora teda muidu märganud, kuid noore isanda jalgratas pakkus tüdrukule huvi. Poiss seisis keset kõnniteed ja kiigutas ratast käekõrval edasi-tagasi. Tema ilme oli rahulolev ja isegi tähtis – silmad särasid ja suunurgad olid kergelt üles veetud.

„Kas see on päris uus jalgratas?“ päris Nora. Ta pani koolikoti põõsa juurde maha ja astus sammu lähemale.

„Muidugi on see uus!“ hõiskas poiss ja lisas, et ema ei luba sellega tänaval sõita.

„Ah nii...“ poetas Nora arglikult. Tal oli kange tahtmine seda ilusat läikivat sõiduriista puudutada.

„See on Ameerikas tehtud,“ teatas poiss.

Nora vaatas poissi ja jalgratast.

„Tahad sõita?“ küsis poiss. Pikemalt mõtlemata tõrjus Nora: „Ei-ei! Ma ei oska.“ Ta tundis hirmu, et kukub, lõhub jalgratta ära, riided saavad mustaks ja poisi ema kindlasti pahandaks. Nora oli märganud, et noormehe ema seisis paarkümmend meetrit eemal, vestles ühe eaka senjooraga ja heitis kiireid pilke aeg-ajalt ka poja suunas.

„Mario!“ hõikas naine. „Kui su sõber tahab rattaga sõita, siis palun käitu viisakalt ja ära ole kade.“

Selle peale Mario noogutas. Ta polnud kade. Poisi lahkes ja sõbralikus ilmes oli viisakust.

Nora naeratas. „Mõni teine päev,“ sõnas ta ja lasi käega üle sadula. Siis haaras ta koolikoti sangast, et koju rutata. Kell oli tõenäoliselt juba kolm.

„Oota,“ ütles Mario. Ta pani ratta ettevaatlikult heki najale püsti, jooksis ema juurde, pistis käe tolle käevangus olevasse kotti ning tõmbas välja pudeli Coca-Colat. Ka see oli Ameerikast. Poisi silmad sädelesid. Nora juurde jõudes sirutas ta käe pudeliga pikalt ette.

„Võta, see on sinule!“ vuristas ta ühe hingetõmbega.

Tüdruk ei teadnud, mida teha. Sirutada ka käsi ja haarata pudelist? Keelduda viisakalt?

„Tee see lahti, joome koos!“ pakkus Nora, kui oli veidi järele mõelnud. Ta tundnuks siirast rõõmu, kui oleks saanud seda poisiga jagada.

„Mul ei ole avajat,“ sõnas Mario kulmu kortsutades. „Aga see pudel on sulle. Mul on kodus veel.“

Nora võttis pudeli vastu ja tänas, endal silmad häbelikult kõnniteele kinnitatud. Ükski teine poiss polnud talle kunagi midagi kinkinud. Õigemini olid ainukesed kingitused tema elus olnud kolmekuningapäeval saadud mänguasjad, mis vanemate arvates talle meeldima pidanuks. Nora neist erilisse vaimustusse siiski ei sattunud. Millegipärast olid ema ja isa kindlad, et suure peaga nukud, trumm või üleskeeratav lind, kes tärisedes kohapeal paar-kolm tiiru tegi, lapsele rõõmu valmistavad. Norat võlusid hoopis lihtsamad asjad: märgid, vana käevõru või lehekülg välismaisest ajakirjast.

Mario võttis ratta leistangist kinni ja tõmbas selle heki najalt hooga püsti.

„Ma pean nüüd minema. Teine kord näeme siin,“ lubas ta ja viipas käega Alcázari lossi poole. „Ma elan selle maja taga,“ lisas poisike, istus ratta selga ja läinud ta oligi.

„Selle maja taga...“ kordas Nora endamisi.

Tüdruk pistis koolapudeli kotti ja hakkas pargi väljapääsu poole astuma. Uus tutvus pani südame kergelt põksuma ja kiskus suu naerule.

Jõudnud koju, kuulis Nora ema, kes ülakorrusel noorema õega kõneles, ja ühtäkki tundus tüdrukule, et tal ei olegi kellegagi oma rõõmu jagada. Nora läks kööki, avas pudeli ja jõi. Tumemagus jook kihises mõnusalt suus ja libises kurgust alla, kippus suunurkadest välja nirisema ja sundis silmi sulgema. Just midagi sellist oligi ta ette kujutanud – magusat, meelierutavat ja salapärast. Paari-kolme joogikorraga oli pisike pudel tühi ja Nora pani selle kolksatusega köögilauale. Kõhus surises ja süda lõi kiiremini kui tavaliselt.

„Nora! Kas sina?“

„Mina, ema!“ hüüdis tüdruk, mõtted veel Mariol ja kingitusel.

„Vaheta riided ära!“ kostis ülevalt ema hääl, mille iga nooti Nora tundis. See äratas teda hommikuti, pani naerma ja vahel sundis ka tõsiseks.

„Jah!“ kuuletus Nora, samal ajal kaaludes, mida pudeliga teha. Kahju oli seda ära visata. Ta läks söögituppa, avas ettevaatlikult uhkete klaasustega puhveti ja pani pudeli portselanist supitirina ja taldrikuvirna vahele. Nora arvates ei jäänud see seal märkamatuks, kuid ei riivanud ka silma.

„Maria, kas sina panid selle pudeli sinna? Ja kuidas üldse... ?“ Isa jättis lause pooleli, et võtta sõõm veini.

Maria vaatas kapi, siis mehe, seejärel tütre poole ja küsis naeratades: „Nora, kas sina panid selle sinna? Kust sa selle said?“

Nora toetas kahvli taldrikule ja noogutas häbelikult. Samal hetkel tõmbus isa nägu tõsiseks. Ta ajas silmad suureks ja lajatas peos oleva noaperaga vastu lauda, nii et laud hüppas ja gazpacho üle taldrikuserva loksus.

„Kust sa selle korjasid? Kust sa selle said?“ küsis ta vihaselt.

Ühtäkki oli söögituba kahe väiksema lapse kisa ja köögist tuppa tungivat kõrbeva liha kirbet haisu täis.

„Üks sõber andis,“ vastas Nora ehmunult. Ta silmad rändasid abiotsivalt emale, kes oli just tõusnud, et minna kööki ja seejärel nooremaid vaigistama.

„Milline sõber?“

„Mario. Alcázari pargis,“ vastas Nora paha aimamata. Talle ei meenunud, et isa oleks kunagi varem nii vihane olnud. See tekitas temas hirmu.

„Kes on Mario? Mida sa Alcázari aedades tegid? Kes sul lubas sinna minna?“ sadas tüdrukule küsimusi. Isa käsi hoidis endiselt kõvasti kinni noast, millega ta vastu lauda oli põrutanud.

Nora põrnitses taldrikut.

„Kas sa räägid või eelistad vaikida?“ küsis isa. Ta tõusis toolilt, läks puhveti juurde, avas uksed, võttis pudeli ning pani selle Nora ette lauale.

Tüdruk vaatas isa ja siis pudelit. „Mario on üks poiss, kes elab Alcázari taga ja tal on uus jalgratas.“

„Ja tema andis sulle tühja pudeli?“ päris isa.

Nora silmad lõid särama. „Ei! See ei olnud tühi! See oli ikka täis! Ma jõin selle ära;“ sädistas ta rahulolevalt, et saab isaga oma rõõmu jagada.

Kuid inimeses peituvale kurjusele ei ole mõistlikku selgitust – see tuleb iseenese hirmudest, kadedusest või rikutud loomusest.

„Mida?“ pööritas isa silmi. „Sa võtsid selle lihtsalt vastu?“

„Jah,“ vastas Nora ja naeratas.

Isa vist seda süütut lapsenaeratust ei märganud. Tema kõrvus kohises ning käsi haaras tütre kleidikraest. „Sa käitusid nagu lits!“ vahutas ta ja tiris Nora laua tagant välja. Tema tugevad kondised sõrmed klammerdusid tugevasti lapse kaela ümber ja pigistasid seda.

Nora tahtis ema hüüda, kui isa raudne haare teda söögitoast välja kiskus, kuid hääl jäi kurku kinni.

„Istu siia!“ karjus isa, osutades sõrmega hoovi raudpingile. Õue varjava rohelise viinapuuvõrestiku vahelt paistis killuke kuud, mis valgustas maja seina ja paari ruutmeetrit hoovist. Bernardo avas kõrvalhoone ukse, pani sees tule põlema ja tuli mõne hetke pärast tagasi, käes pudel haiseva kange kloorilahusega, mida valge pesu küürimiseks kasutati.

„Tee suu lahti!“ käsutas isa. „Kas sa said aru! Ava suu!“ karjus Bernardo, haarates käega tütre lõuast. „Ma pesen sinust mustuse ja häbi välja! Sa väike lits!“

Suust välja purskuv ja hinge mattev vedelik voolas Nora lõuga pidi alla, segunedes pisarate ja meeleheitega. See tungis sisse kleidi kaelusest, valgus mööda kuklasse lükatud pead pikkadesse, salguti heledamaks pleekinud juustesse ja puges põue, põletades hinge igavesed armid.

„Bernardo, sa oled hull!“ hüüdis Maria Dolores ukselt, nähes oma meest tütrele midagi suhu kallamas. „Jäta järele!“ karjus ta nende poole tormates.

Igapühapäevasele missale, kuhu endast lugu pidavad inimesed tihtilugu vaid head kommet järgides vastu tahtmist kohale venisid, Nora minna ei soovinud. Kirik ei olnud suutnud temas huvi äratada ja eriti vastumeelsed olid talle pärast missat toimuvad lõunasöögid vanavanemate pool. Et sellest piinarikkast hommikupoolikust ja pärastlõunast pääseda, peitis ta end voodi alla, lootuses, et ema ja isa teda ei leia, seejärel käega löövad ja ilma temata lähevad. Kuid ei!

„Välja sealt voodi alt!“ kurjustas ema, jagades samal ajal lapsehoidjale juhiseid, millal kahele väiksemale lapsele süüa anda ja millal nad magama panna.

„Ma võin ka Conchat ja Eloyd hoida,“ pakkus Nora lahenduse, mis vabastanuks ta täiskasvanute igavast seltskonnast.

„Ehk aasta pärast,“ lubas ema.

Kuid aasta pärast võeti kirikusse ja lõunasöögile kaasa ka noorem õde ja vend ning ega Noralgi enam missa vastu midagi olnud. Vabatahtlikult kirikusse mineku taga oli aga soov näha Mariot, kuigi poisi jalgratas oli kaotanud uudsuse sära ja Barcelonas oli hakatud tootma oma Coca-Colat.

„Ema, see on minu sõber Mario,“ ütles Nora vaikselt ema külge toksates ja ühe poisi peale näidates, kui too koos oma emaga neist paari meetri kaugusel kiriku väljapääsu poole liikus.

„Mis sõber? Koolist?“ päris ema hajameelselt, pööramata pilku kahelt väiksemalt, kes käe otsas tilpnesid.

„Ei, ei!“ sõnas Nora. „See on see poiss, kes Alcázari aias jalgrattaga sõidab ja kes mulle...“ Siinkohal jäid sõnad Norale kurku kinni.

See oli midagi, mis väikese tüdruku hinges kripeldas ja millest ka ema hiljem juttu ei teinud. Nora oli pealt kuulnud, kuidas ema isale tema võigast tegu ette heitis ja meest elajaks nimetas, kuid isa oli vastuseks vaid midagi umbmäärast rohmanud. Ema hääles oli olnud omajagu kurbust ja jõuetust, kuid austus mehe vastu oli tal veres. Vähesed naised julgesid seaduslikule kaasale vastu hakata või oma õigust nõuda. Nii oli see olnud sajandeid.

Pärast koolipäeva põikas Nora ikka ja jälle Alcázari aedadest läbi. Neil oli Marioga kokku lepitud, et kolmapäeviti tuleb poiss jalgrattaga sinna ja õpetab ka Nora sõitma. Nüüdseks oli sellest möödas juba rohkem kui pool aastat, mil tüdruk esimesed iseseisvad tiirud tegi. Julgust juurde saades ja sõpruse süvenedes tallasid nad üheskoos pedaale kodutänavatel ja põikasid sisse võõrastesse hoovidesse.

Vahel tundus Norale, et ta võiks pühendada poisi ka suurimatesse saladustesse. Oma ema ei söandanud Nora enam täielikult usaldada – too hoidis rohkem isa poole ja viimase süda ning loomus olid andunud kurjusele.

Kuid ühel päeval, 1952. aasta maikuu ristide püha ajal, mil Sevilla väljakutele, hoovidesse ja parkidesse püstitati lilledega üle külvatud riste ja altareid, pidi Nora tunnistama tõtt.

Kilgates ja õnnest pakatavatena – Nora ratta seljas ja Mario kõrval joostes – kihutasid nad Triumfi väljaku poole, kust kostis flamenkohelisid ja piduliste rõõmsat jutuvada. Majade, laternapostide ja puude vahele oli tõmmatud punaseid, valgeid ning kollaseid pabervanikuid, mis end kergel tuuleiilil laisalt kiigutada lasid. Soe kevadõhk, inimeste sumin ja pühalik rahulolu tekitasid joovastavaid tundeid ja lõhkusid piire.

Keeranud väljakule suunduvale Santo Tomási tänavale, mis juhtis platsil pidutseva rahvamassi juurde, kuulis Nora ühtäkki isa tema nime hüüdvat. Nora vajutas pidurile.

„Kelle ratas see on?“ päris isa.

„Minu oma,“ vastas Mario Nora eest.

„Maha ratta seljast!“ käsutas isa tütart.

„Senjoor,“ püüdis Mario sekkuda.

„Vait!“ karjatas Bernardo.

Nora ronis rattalt maha ja pani selle ettevaatlikult kõnnitee servale.

„Senjoor...“ püüdis Mario teist korda Bernardot kõnetada.

„Mida?“ rehmas apteeker vihaselt käega, andes mõista, et ta ei taha mingeid selgitusi kuulda. „Kao minema siit!“

Nora heitis nõutu pilgu esmalt isa, siis Mario poole.

„Miks te nii kuri olete?“ küsis Mario süüdimatult.

Tema silmad puurisid Bernardot ja peatusid tihedatel kokku kasvanud kulmudel, mis olid justkui otsaesisele kleebitud vuntsid.

„Kuidas...? Mida?“ kogeles isa. „ Mul ei ole aega siin sinuga vestelda.“

„Kas me võime Noraga väljakule minna?“ küsis poiss viisakalt, viipas käega kogunenud rahva suunas ja vaatas mehele otsa.

„Sina mine, kuhu tahad, kuid Nora läheb koju!“ sõnas Bernardo ja näitas nimetissõrmega kodu poole. „Ja kohe!“ lisas ta.

Tüdruk vaatas vaikides Mariole otsa, kehitas nõutult õlgu ja hakkas sõna lausumata kodu poole lonkima.

Bernardo rääkis ka Mariale, et nägi Norat ühe poisiga mööda linna jalgratta seljas ringi kihutamas.

„Kas Nora oskab jalgrattaga sõita?“ imestas Maria Dolores.

Mees ajas silmad suureks: „Ta oli ju koos ühe poisiga!“

„Ja mis siis sellest?“ küsis Maria Dolores.

Bernardo vedas kulmu kipra. „Kas sa tead, kes see noormees on? Mulle tundub, et ta on Norast vanem?“ uuris mees ja kirjeldas, milline poiss välja oli näinud.

„Jah, ma vist tean,“ kostis kaasa. „See on linnavolinik Rafael Torrese poeg.“

Bernardol vajus suu lahti.

„Bernardo, mis nüüd on?“ küsis naine, märgates, et mees vakatas, nagu oleks viirastust näinud.

„Oh sa pagan…“ sosistas Bernardo endamisi.

„Ma nägin senjoor Torrest koos naise ja pojaga Alcázari aedades. Käisin lastega seal jalutamas ja see poiss lehvitas Norale. Tore ja hästi kasvatatud noormees,“ kiitis Maria.

„Kui tegu on sama poisiga, siis sõimasin ma ta korralikult läbi,“ tunnistas Bernardo.

„Mispärast?“ kohkus naine.

„Kartsin, et tüdruk põrutab selle rattaga vastu seina või sõidab hoopis mõnele inimesele otsa,“ sõnas ta järele mõeldes ja köhatas.

„Ehk peaksid minema ja vabandust paluma?“ heitis naine õhku ettepaneku, mis võis mehe väärikuse ja hea nime taastada.

„Seda ma ei tee!“ ärritus Bernardo.

Maria Dolores vangutas kahemõtteliselt pead. Ta ei olnud ka ise kindel, kas vabandust paluda oligi vajalik, kuid linnavoliniku auväärne ja võimu toetav ametikoht sundis sellele mõtlema nagu kirikule või politseile. Kõikidesse, kes olid võimu käepikendus, pidi suhtuma teatava ettevaatlikkusega. Ometi tundus talle, et Torres polnud selline mees, kes oma võimu ja sidemeid võis kuritarvitada.

Vaikuse katkestas hoovivärava kolksatus ja Bernardo tõstis pea. Päevasel ajal ei olnud värav riivis ja igaüks võis vabalt sisse kõndida.

Mees kummardus, peitis pea põlvedele ja sosistas: „Mind ei ole kodus, mine sina vastu!“

Maria keeras end ümber ja heitis pilgu aknast välja.

„Mine nüüd!“ kamandas Bernardo.

Just sel hetkel kui senjoor Torres koputada tahtis, avas Maria ukse.

„Tere päevast! Kas...“ alustas linnavolinik, kuid katkestas poole sõna pealt. „Senjoora, kas teiega on kõik korras?“ Lävepakul seisva mehe pilk oli sõbralik, ühtlasi natuke kohkunud.

„Maria Dolores,“ sõnas naine end kogudes ja ulatas käe.

Mees surus ta kätt ja tutvustas end: „Rafael Torres. Ega teie meest juhuslikult kodus ei ole? Tahaksin temaga rääkida.“

„Kahjuks ei, kuid ehk saan mina teid kuidagi aidata?“ päris Maria Dolores, täites kogu ukseaugu.

Linnavolinik Torres naeratas sõbralikult. „Tahtsin küsida, kas teie tütar ei võiks mu pojale seltsi ja sõprust pakkuda? Teie abikaasa olevat ühel päeval Nora koju saatnud.“

Maria Dolores punastas. „Ma räägin mehega,“ sõnas ta hetke pärast, „kindlasti pole ka temal selle vastu midagi.“

„See oleks tore,“ lausus Torres. „Kahjuks ei saa minu naine rohkem lapsi ja seetõttu pole Mariol ka õdesid-vendi.“

Kuuldu äratas Maria Doloreses kaastunnet. Ta ei teadnud, mida kosta. „Ma olen väga liigutatud,“ sõnas ta. See kõlas küll kaunis kentsakalt.

Mees vaatas Mariat ilmel, nagu tahtnuks veel midagi pihtida.

„Tervitage siis abikaasat ja ma ütlen Mariole, et mul on teie luba olemas,“ lausus Torres lõpuks siiski ilmse rahuloluga, kergitas beežikat panamakaabut ja seadis sammud värava poole.

„Jumalaga!“ hõikas Maria talle järele ja ohkas kergendatult.

Bernardo oli end toolil sirgu ajanud ja vaatas Mariale küsivalt otsa.

„Mida ta tahtis? Millest te nii kaua rääkisite?“ päris ta.

„Kaua?“ imestas Maria. „Ta palus luba, et Nora võiks tema poja sõber olla. Ei midagi muud.“

„Ja mida sina vastasid? Kas ta mind ka küsis?“

„Küsis. Ja muidugi ma lubasin.“

„Sina lubasid! Ilma minuga nõu pidamata!“ imestas Bernardo.

„Mu jumal, sind ei olnud ju kodus!“

Bernardo tundis ennast narrina. Tahtmatult oli ta andnud naisele otsustusõiguse ja võimaluse rääkida linnavolinikuga, kes tuli ise nende uksele luba küsima. Liiga palju õigust ja vabadust võis naise sootuks ära rikkuda.