Читать книгу Nora - Jan Beltran - Страница 9

Aja möödudes said Norast ja Mariost lahutamatud sõbrad, kelle sabas tilpnesid tülikad Concha ja Eloy. Tõsi, seda ainult Bernardo ja Maria Dolorese majapidamise müüride vahel. Väravast välja ei olnud väikesel õel-vennal veel asja.

Elu Agua tänava majas oleks kulgenud ilma eriliste vahejuhtumiteta, kui kolmeaastane Eloy poleks murdnud käeluud, milles Bernardo loomulikult Norat ja Mariot süüdistas. Isa käsul ja ema suu läbi keelati Noral ja Mariol mõneks ajaks kohtumine, sest sellest võis isa arvates palju hullemaid õnnetusi sündida.

Keelule vaatamata said kavalpead vahetevahel siiski kokku. See sundis küll valedele, kuid seda magusam koos oldud aeg tundus. Suve jooksul leidis Nora ikka ja jälle võimaluse putkata koos Marioga Guadalquiviri jõe äärde, karamellikauplusse ja Alcázari aedadesse, mis peitsid endas mitmeid armulugusid ja kus noored võisid vabalt oma tundepuhangud valla päästa.

Nora sulges silmad, ja et mitte õnnest pikali kukkuda, toetas end vastu müüri. Paremale ja vasakule jäid võõraste silmade eest varju pakkuvate tihedate ronirooside põõsad. Ka auk põõsaste vahel oli neile justkui loodud. Suudlus ei veninud nii kirglikuks ja pikaks nagu kinolinal ja romaanides. See oli kestnud vaid tühise viivu, sest pärast seda, kui huuled olid kokku puutunud, hetk lõppes.

Märganud, et Nora seisab ikka kinnisilmi, Mario köhatas. Köhatas, nagu noorele härrasmehele kohane, kuna vaid filmides ja raamatutes olid pikad suudlusstseenid, mis algasid huulte õrnast kohtumisest, ning järgmise stseeni või peatüki alguses, mil suudlus lõppes, oli kulunud juba minuteid, tunde, kuid ja vahel ka aastaid.

Kolm-neli aastat hiljem sealsamas pargis nendesamade ronirooside ees pingil istudes ütles Mario: „Me kolime Madridi. Isa sai valitsuse juures töökoha.“

Sel suvisel õhtutunnil, vaskpunase juulipäikese all tundusid Alcázari palmipuude pikkade lehtede kõnniteedele langenud teravad varjud nagu pikad saablid, ajades Norale hirmu nahka. Tema ainus tõeline sõber läheb minema! Olgugi et koolis ja naabruskonnas oli tal mitu sõpra, polnud keegi neist nagu Mario. Pealegi olid nood tüdrukud. Ent Mario seltsis tundis Nora ennast palju paremini. Kindlamalt. Ta oli alati tahtnud olla noorem, mitte vanem õde.