Читать книгу Nora - Jan Beltran - Страница 6

„Nüüd, mil ka ema on surnud, võin ma kõigest rääkida,“ ütles Nora paljutähendavalt ja viskas hauda kamaluga punakaspruuni mulda. Kirstu kaanele maandunud peotäiest paiskus õhku tuhm heli, mille peale musta riietunud naised lehvikutega kiiresti vehkima hakkasid, et maapõuest tõusnud tolmu ja lämmatavat keskpäevast suveõhku laiali ajada. Parimatest aastatest välja jõudnud naisterahvaste ilmetest võis lugeda varjatud uudishimu. Neid huvitas, mida Nora hinge taga hoidis.

Ootamata ära, millal jässakad kalmistutöölised haua kinni ajavad, kuhjasid leinajad lilled ja pärjad mullahunniku kõrvale. Ettevaatlikult nihkusid nad Norale lähemale, korrutades äravahetamiseni sarnasel toonil:

„Minu sügav kaastunne.“

„Tunnen kaasa.“

„Mul on kahju.“

Sõbrannad tahtsid üles näidata kurvastust ja kaastunnet, aga südamepõhjas tundsid nad pigem uudishimu kadunukese surma ja päranduse vastu. Susy oli neile üht-teist vihjanud.

„Ma võin rääkida ka sellest, mida ma endale kunagi tunnistanud ei ole, ja sellest, millest seni vaikinud olen. Kuigi mu õde ja vend ütlevad, et see on vale ja väljamõeldis...“ Nora pidas väikese pausi, võttis mustad päikeseprillid eest ja pahvatas: „Mina tean, kes meie ema tappis!“

Sõna „tappis“ äratas veidi eemal seisnud härrasmehes uudishimu – ta sirutas Nora suunas kaela pikalt välja ja kummardus veidi ettepoole. Nora oli meest juba enne märganud, kuid ta ei julgenud mõelda, et see oli tema... Miski – mõistus või süda – keeldus seda uskumast. Justkui igasuguste kahtluste ja oletuste peletamiseks kohendas naine musta kübarat, millesse torgatud punase gerbera kroonlehed olid kuumusest longu vajunud.

Vahemerelt puhuv õrn iil sasis kergelt piiniapuude oksi, kergitas kelmikalt ühe matuselise pead katva leinavärvi pitsmantilja serva ja kadus seejärel mägede suunas.

Kõrvetav päike oli Barcelonast umbes tunnise autosõidu kaugusel asuva Arenys de Mari kalmistu kohalt liikunud märkamatult läände ja senjoora Maria Dolores Espina Acavedo puusärgile langevatest rasketest mullakamakatest valla pääsenud kõla summutas surnuaiast hanereas lahkuvate naiste jutupõmina. Leinajate ilmest võis lugeda rahulolu. Nad olid oma kohuse lahkunu ärasaatmise protsessioonil täitnud.

„Kuigi mind on nimetatud litsiks, prostituudiks, hooraks, nuhiks ja hulluks, on mulle sagedamini öeldud ikkagi kuninganna, lilleke, senjoora ja ema. Kõik minu härrad on suhtunud minusse alati äärmise viisakuse ja austusega,“ jätkas Nora. Talle ei meenunud, et eales oleks keegi härradest tema vastu lugupidamatust üles näidanud. Välja arvatud ühel korral, misjärel oli toimunud ta elus pööre. Omamoodi tundis Nora rõõmugi tolle saatusliku öö üle, mis oli andnud talle uue elu, kuid ühtlasi oli see kui raske karistuskoorem, mida kuuekümne kolme aastasel naisel tuli kanda igavesti.

Ta ema viimsele teekonnale saatma tulnud kunagised kolleegid Barcelona härrastemaja päevilt olid Noraga päri, noogutasid ja kinnitasid kooris: „Jajah!“ Nad teadsid, millest Nora rääkis.