Читать книгу Nora - Jan Beltran - Страница 7

„Ma olin neljane, kui mu isal oli Barcelonas apteek, La Ramblaselt paremal, El Ravali kvartalis,“ sõnas Nora, justkui vastas istuvat meest oleks huvitanud see, mis jäi aastasse 1948.

„Räägi mulle parem nendest,“ katkestas mees, osutades näpuga tüdrukule ja poisile mustvalgel päevi näinud fotol.

Nora heitis aga jutukaaslasele mittemidagiütleva pilgu ja jätkas:

„Mu isa oli väga range ja sõgedalt põhimõttekindel mees, kes oma sõnade kohaselt armastas naist ja lapsi. Tegelikult vihkas ta kõiki, kahtlustan ma. Ta oli täiesti haige! Teda vaevas paranoia. Noorukieas oli ta põdenud mal francés’i^[1.], mistõttu ei vaadanud ta halvustavalt mitte ainult tänavanaisi, vaid suhtus ka emasse ja minusse eelarvamusega.“

Nora isa Bernardo ei olnud apteekrina meditsiini ja ravimite tarvidusse eriti uskunud, küll aga teadis ta, et inimeste haigused tõid talle kasu.

Vastasistuja kergitas kahetsevalt kulmu. „Arvasin, et tal oli ikka natukenegi missioonitunnet.“

Nora lõi käega. „Kus sa sellega! Ainult äri, ei mingit halastust! Aga olgu...“ Ta viskas pilgu kellale.

„Ega sul kiire ei ole?“ päris mees ebalevalt.

„Vaid sel juhul, kui sa mind aitad, ei ole mul kiiret,“ vastas Nora.

Mees noogutas.

„Nemad vist ei olnud matusel? Või ma ei märganud?“ Küsimus käis fotol oleva tüdruku ja poisi kohta.

„Ma valetasin neile, et matused on homme,“ sõnas Nora ükskõikselt õlgu kehitades.

Jutt veeres tagasi lapsepõlve. „Nagu sa tead, olin ma pere esimene laps. Meie kodu asus Hiinalinnas La Boquería turu taga – mitte kaugel isa apteegist –, kust juba varahommikul kostis kaupmeeste hõikeid ja vandumist,“ meenutas naine muiates. „Kord hilisõhtul, ma ei mäleta, kust me isaga tulime...“ Nora jäi viivuks mõttesse. „Ramblaselt keerasime kodu poole. Piki halvasti valgustatud ööniisket tänavat kõndides möödusime ühest majast, mille uksel seisid kaks naist, kes kingakontsi vastu marmorist lävepakku toksisid, nii et aastate jooksul olid sinna sügavad lohud kulunud.“

„Ja siis?“

„Isa haaras tugevasti mu käest ja sisistas läbi hammaste: „Ära vahi neid litse!““

„Sulle, nelja-aastasele tüdrukule?“ imestas mees ja kergitas kulme.

„Jah! Kas pole kohutav! Mõistad?“

Mees noogutas tummalt.

Nora ei mäletanud, kas isa tookord veel midagi ütles, kuid hiljem vältis Bernardo alati seda tänavajuppi. Pärast teise tütre sündi müüs isa apteegi maha, maksis võlad ja nad kolisid papa kodulinna Sevillasse. Nora ei teadnud täpselt, miks nad Barcelonast lahkusid, kuid ta arvas, et põhjus võis peituda isa juurtes. Tütar kahtlustas, et isal ei tekkinudki katalaanidega hingesugulust. Ka ema vanemad, kes olid põlised katalaanid – kalakaupmehed Barcelona külje all paiknevast kalurikülast –, suhtusid Andaluusiast pärit väimehesse umbusaldavalt.

Ühesõnaga, Nora mälestused lapsepõlve Barcelonast koosnesid vaid El Ravali paarist tänavalõigust, kodust, isa apteegist, La Boquería turult õhku paiskunud kalahaisust ja uksel seisnud lõbunaistest.

„Barcelonasse tulid sa tagasi... mis aastal? Kuuekümne viiendal?“ kompas vestluskaaslane pinda.

„Kus sa sellega!“ hüüatas Nora. „Paistab, et sa ei tea, mis juhtus pärast kuuekümnendat aastat?“

„Ausalt öeldes, ega Bernardo mulle täpsemalt ei rääkinud. Ütles vaid, et ta vanem tütar hukkus õnnetuses,“ laiutas mees käsi ja ohkas.

„Sa käisid mind otsimas?“

„Jah, muidugi.“

„Huvitav, et ema mulle sellest kunagi ei rääkinud.“

„Ta ei rääkinud sulle paljudest asjadest.“

„Nagu...?“ Nora ilme muutus ärevaks.

„Eks räägime sellest hiljem. Kuhu me nüüd jäimegi?“

„Ma olin viiene, kui perega Sevillasse kolisime. Mu noorem õde Concha oli siis aastane ja vend Eloy polnud veel sündinud.“ Nora tundus äraolevana. Tema keelel kipitas sootuks midagi muud. Mõtted olid katkendlikud ja kargasid ühest ajahetkest teise, nagu tahtnuks kõik välja paisata ühe lause või koguni ühe sõnaga.

„Tead, täitsa juhuslikult keerasin paar päeva tagasi Ramblaselt sellelesamale tänavale, selle maja lävepakul on endiselt need lohud. Oh kui palju tunde ja kingakontsi nende aukude sissetoksimiseks on kulunud!“ hüüatas Nora. Ta lasi käega üle oma kastanpruunide juuste, mis olid musta siidrätikuga kuklasse seotud. Kuutkümmend kolme suve näinud naise pruunid silmad sädelesid plikalikult, ta muigas ning jäi aknast välja vaatama.

Sevilla poole suunduva rongi esimese klassi vagunis ema kõrval istudes tundis Nora, kuidas südame alt kokku kiskus. Iga minutiga jäi Barcelona aina kaugemale ja mingi seletamatu kurbus surus tüdrukut vastu aknaklaasi, kui ta püüdis silmadega haarata kodulinnast veel viimast.

Sevillas seadis Bernardo Martínez Castillo pere end sisse Santa Cruzi kvartalis Agua tänaval lubivalgeks võõbatud kahekordses majakeses, kuulsate Alcázari aedade müüri kõrval. Maja oli varem kuulunud ühele väikese mööblitöökoja omaniku lesele, kellelt Bernardo isa selle mõne aasta eest kogu kraamiga oli ostnud. Kummalise torniga ehitises ei olnud kaua keegi elanud ja peale kerge tolmukorra polnud sealt midagi välja visata. Eelmisest omanikust jäänud mööbel oli väärispuidust ja söögitoapuhveti klaasuste peened graveeringud hakkasid väikesele Norale kohe silma.

Sevilla südames asuv Santa Cruzi linnaosa oli majesteetlik, tulvil suuremaid ja väiksemaid perekonnapaleesid, lillede ja muu lopsaka taimestikuga kaunistatud varjulisi sisehoove ja üle kõige legende, duelle, armulugusid, hurma ja ilu. Teispool igipõlise juudikvartali müüri asuvates Alcázari aedades võis aduda kuninglikku hingust ning näha, kuidas möödunud aegade jooksul olid sulandunud kokku eri kultuurid, ehitusvormid ja värvid. Vanade müüride vahel kasvasid apelsini- ja palmipuud.

Uhkete paleede alusmüüridele, mille esimesed kivid olid paika pandud mauride poolt, ehitati hiljem Kastiilia kuninga Pedro Julma juhtimisel katoliiklaste pühakoda ja kindlus. Paleede seinad, mida kaunistasid filigraanse täpsusega välja tahutud arabeskid, kaitsesid lõikavate põhjatuulte ja kõrvetavate päikesekiirte eest oma valitsejaid sajandeid. Mudéjari stiilis siseõued ja Almohaadide ajast pärinevad hooned, kõnniteed ja grotesksed mustrid üksteise järel troonil olnud monarhide päevilt kõnelesid keelepeksust, armastusest, vihkamisest, vallutustest ja surmast.

Kuid muidugi polnud Alcázar Sevilla ainuke pärl, elanike kinnituse kohaselt on nende kodulinn koguni maailma kauneim. Üllatav pole see, et nad Sevillat kõige ilusamaks linnaks peavad, vaid see, et neil võib isegi õigus olla.

Nora ema Maria Dolores tööle ei läinud. Selleks polnud otsest vajadust, kuid ei olnud ka tööd. Kõigele lisaks pidas ta senjoora seisusest rohkem, laiendades oma matriarhaatlikku võimuhaaret uuesti lapseootele jäädes. Vend Eloy sündis 1950. aasta septembris ja kuna Nora ema oli kiire sünnitaja, siis veel enne kui Nora sõnumiga isa juurde apteeki jõudis, oli vend juba ilmale tulnud.

„Välja siit!“ kamandas Bernardo tütart. „Sul ei ole vaja kõike vahtida.“

Arsti ei paistnud veel saabuvat. Bernardo puhastas piiritusega käärid ning pani valmis ka kaks klambrit. Poiss kisas ja isa kääris käised üles.

Kuulekalt sulges Nora enda järel ukse, kuid uudishimu ei andnud järele ning ta küünitas silma lukuaugu juurde.

„Tõmba jalad konksu!“ käsutas isa. Nora nägi, kuidas ta midagi kääridega lõikas, siis käe ema jalgade vahele pani ja ütles, et kook on veel tulemata.

Nora ei mõistnud, mis koogist isa rääkis.

„Kook, kook...“ mõtles Nora. Siis kuulis ta, kuidas maja välisuks krigisedes avanes.

„Olen doktor Navarro, kus te olete?!“

Nora lippas vaikselt oma tuppa, et mitte isa ja doktori silma alla sattuda.

„Tulge üles! Poiss on juba sündinud,“ kuuldus Bernardo hääl.

Jõudnud teisele korrusele, päris arst kergelt hingeldades: „Kas kõik on korras?“

„Jah, tundub, et on,“ vastas Bernardo ka naise eest. Maria oli poisi rinnale tõstnud ja püüdis kitli hõlmaga rindu katta, et doktorile mitte liiga moraalitu näida.

Doktor astus tuppa, võttis kaabu peast ja pani selle toolile. Oma kohvri asetas ta voodi ette, hõõrus käsi, nagu oleks millegi suure ja tähtsaga hakkama saanud, ja palus Bernardol lahkuda. „Ma pean ikka oma silmaga veenduma, et kõik on korras,“ sõnas ta paljutähendavalt ning avas kohvri. Bernardo mühatas korraks, astus siis ilmselgelt vastumeelselt toast välja ja kummardus lukuaugu kohale.

Doktor palus Marial jalad üles tõsta.

Kõrge müüriga varjatud hoov ei olnud suur: maapinda kattis munakivisillutis ja taeva poolt kaitses tihe viinapuuvõrestik. Väravast ukseni, mille kohale oli graveeritud AD 1886, viis kiviklibust laotud teerada – see oli aegade jooksul lohku vajunud ja täitus tugevate vihmahoogude ajal veega, sügise saabudes aga väätide küljest maha pudenenud viinamarjadega, mis taldade all mahlaks litsuti. Keegi ei tahtnud neid koduhoovis küpsenud marju süüa.

Ukse kõrval kasvas üksik nigel oliivipuu, mis kunagi korralikult vilja ei kandnud ja hoovi vaid hallikasroheliste lehtede ja krimpsu kuivanud mustade oliividega risustas.

Maja esimeselt korruselt avanesid hoovi köögi ja söögisaali aken, kuid esikut valgustas vaid pisike klaasita auk seinas, kuhu külmade saabudes üks vana pehkinud veinikast ette lükati.

„Ma lasen sinna enne talve akna panna,“ lubas Bernardo, kuid veel esimesel aastal puhus sealt sisse külm tuul, mis mööda treppi ülakorrusele tungis ja uste alt magamistubadesse hiilis.

Teisel korrusel olid kolm tuba, vannituba ja väike panipaik. Sealt pääses ka torni, kus täiskasvanud inimene end korralikult püsti ajada ei saanud. Pealegi ei olnud pisikesel võlvkaartega tornil aknaid ees ja tuvid, kes seal pesitsesid, olid selle täis lasknud. Andaluusia kuuma päikese all kuivanud linnusõnnik oleks kõlvanud väetiseks ka kidurale oliivipuule ja viinapuudele Nora koduõuel, kuid kord aastas tulid külast talumehed, kraapisid sõnniku labidaga kokku, said Bernardolt viis peseetat ja kadusid tuvisitaga nelja tuule poole.

Seest oli maja ilus: mosaiikpõrandad, valged seinad, lagesid ehtisid kipsist taimevanikud ja teisele korrusele viis lai mahagonpunane puutrepp.

Söögitoas seisis keset suurt punast Pärsia vaipa tugevate jalgadega ovaalne laud, selle ümber kuus musta sametpolstriga tooli. Laial ja raskel, mustast eebenipuust tahutud, nikerdustega kaunistatud puhvetkapil oli kolm klaasust, mille taga hoiti parimaid portselananumaid, hõbedasi söögiriistu ja pokaale.

Söögitoast edasi jäi saal, mida valgustasid kaks kõrget, põrandast laeni ulatuvat tumerohelisest siidist külgkardinatega piiratud akent, mis avanesid imepisikesse sisehoovi maja taga. Saali üht seina kattis kogu ulatuses pooltühi raamaturiiul, mille keskele oli ehitatud kamin. Veidi eemal laiutas rohelise kattega piljardilaud, mis tegi ruumis liikumise peaaegu võimatuks – seina ja piljardilaua vahele jäi napilt pool meetrit.

Kõikides magamistubades haaras suurema pinna enda alla lai massiivne säng, mille päitsi kohal rippus ristilöödud Jeesus. Kuid kipsist Jumalapoeg polnud magamistoa kauneim detail, selleks oli pehmetes toonides lillenikerdustega mööbel. Apelsinipunaseks toonitud mööblit kattis taimornamentikaga kangas, ka kappide uksed olid sellega kaetud. Igal magamistoal oli oma väikene rõdu, kuhu oli kuhjatud kõikvõimalikke potililli, mis põhjapoolsetel rõdudel hästi kasvasid, ent lõunapoolsetel kiiresti ära kuivasid ja koos pottidega prügi hulka lennutati või hoovi varjulisemasse kohta tõsteti.

Maja külge oli ehitatud ka väikene abihoone, mille katuseterrassile pääses Bernardo ja Maria magamistoast. Seda umbes kolmekümne ruutmeetri suurust hoonet oli eelmine omanik kasutanud mööbli hoidmiseks. Bernardo isa oli maja ostes abihoones seisnud mööblitükid üle vaadanud, kuid midagi tarvituskõlblikku leidmata kõik mustlastele poolmuidu ära andnud.

Maria Dolores ei mõelnud pikalt, mis selle tühja ruumiga peale hakata, ja lasi sinna paigaldada ühe suure pesuvadi – riiete ja laste pesemiseks. Samuti oli see hea koht, kus hoida lapsevankrit, purke, veinipudeleid, aga ka kõrvitsaid ning kartuleid, mida põllumehed otse värava taha tõid.

Selguse huvides olgu lisatud, et Nora vanemad ei olnud pärit keskklassist, vaid vaesunud aadlike hulgast. Rikkusest pakatas rohkem Bernardo isa poolne suguvõsa, kuid ka Maria Dolorese kalakaupmeestest vanematel oli üht-teist kõrvale pandud, mida jaokaupa vanemalegi tütrele jagati. Kuid kodusõjajärgne virelemine andis tunda mõlemas suguvõsas ja sundis hoolikalt peseetasid lugema. Raha tühja auku loopida polnud kellelgi.

„Jälle üks väljaminek juures!“ hüüatas Bernardo isa Manuel, kui uudis järgmise lapselapse sünnist temani jõudis.

„Rohkem seda ei juhtu,“ lubas apteeker isale. Vanamehel endal oli peale poja ja tütre veel kaks last, keda ta iial omaks ei tunnistanud. Manueli vemmeldav kuum veri ei tahtnud jahtuda ka austusväärsete aastate saabudes.

Peagi pärast venna sündi pandi Nora kooli, kus katoliku nunnad korda hoidsid ning kirjutamist, lugemist, arvutamist ja jumalasõna õpetasid. Norale koolis meeldis, kuid rohkem pakkus talle huvi kooliteele jäänud Alcázari aedades jalutamine. Purskkaevude ja roheliste põõsaste vahel silgates võis ta tunda end printsessina. Koolis pidi aga olema tähelepanelik, vagur ja hoolikas. Seda oli isa Norale mitu korda valjult meelde tuletanud.

1 mal francés (hispaania k) – paha prantslane. Nõnda nimetati tollal süüfilist. Tänapäeval vähem kasutuses. [ ↵ ]