Читать книгу Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“ - Janika Vaht - Страница 4

Mu mõtted olid laiali ja mul ei olnud tahtmist koju minna. Olin juba tunde tänavaid mööda uidanud, kuid sellest hoolimata ei olnud ma eneses selgusele jõudnud. Olin segaduses ja ääretult vihane oma vanemate peale. Viha pole mulle sugugi iseloomulik. Ükskõik kui palju ma neid mõista ei üritanud, ei olnud sellest kasu. Neid ei suutnud keegi mõista, ka nemad ise mitte.

Silla alt läbi jalutades märkasin enda kohal tumedat kogu, kes üle käsipuu ronis. Hetkegi mõtlemata jooksin mööda tumeroheliseks tõmbunud mäenõlvakut üles ja tormasin sillale. Kiirustasin hingeldades kogu poole. Nähes kuju valgustatult, sai mulle selgeks, et see oli mees või pigem noormees. Võtsin hoo maha ja liikusin rahulikult tema suunas.

„Kuule, ära mine sinna. See on ohtlik,” sõnasin õhku ahmides.

Noormees ajas silmad suureks ja klammerdus käsipuu külge. Tema vaade täitus pisaratega, kuid ta ei nuuksatanud ega öelnud sõnagi. Ta lihtsalt nuttis. See oli esimene kord, kui nägin meest nutmas.

„Tule rahulikult siiapoole tagasi. Räägi mulle, mis juhtus, ma kuulan su ära.”

Linn oli vaikne ja meist ei möödunud ühtegi autot. Niipalju kui mu silm seletas, ei liikunud ümbruses ainsatki hinge. Ainult suure kaubamaja rikki läinud nimesilt surises häirivalt.

Mees raputas närviliselt pead ja toetas otsaesise vastu käsipuud. Ta haaras kätega juustest ning kostus esimene nuuksatus. Hetkeks tundus mulle, et nüüd ta kukubki alla. Lähenesin talle aeglaselt ja panin oma käe ta pea peale. Tema tumedaid juukseid siludes tundsin, kuidas ta värises. Ma tahtsin seda õrna ja hirmunud inimest kaitsta ning päästa. Mul oli temast kahju.

„Anna mulle oma käsi, ma aitan su üle,” püüdsin võimalikult veenvalt sõnada. Värisesin samuti. Mees ei tõstnud pead. Ta seisis niiviisi, laup vastu käsipuud, veel veidike aega, kuid varsti ulatas mulle käe. Ta ronis üle piirde ning vajus mulle selga. Silitasin nutva noormehe pead. Ta oli mulle täiesti võõras. Ma polnud teda kunagi varem näinud, kuid tema tumedad silmad tekitasid minus ühteaegu nii sooja kui ka õudustäratava tunde.

Lebasime tühjal öisel sillal ja varsti läksid meie teed lahku. Nii jäi mulle meelde minu seitsmeteistkümnenda suve viimane vihmatu päev.