Читать книгу Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“ - Janika Vaht - Страница 6

Tunnid said läbi. Mari ja poisid olid enne mind lahkunud. Olin enda peale kuri, et sel aastal õpilasesindusega liitunud olin. Käis alles esimene koolinädal ja juba neljapäeval oli pikk koosolek. Istusin koos teiste gümnaasiumiklasside esindajatega nõupidamisruumis.

Meie paralleelklassi esindas pikk ja kõhn prillidega noormees. Ta oli tark, hirmutavalt tark, ja iga lihtne inimene nagu mina pidi tema juttu tähelepanelikult kuulama, et asja mõttest üldse aru saada. Ta võis olla sarkastiline ja terav, sealsamas sõbralik ja lahke. Ja meie klassi esindasin mina, täiesti tavaline õpilane. Olin vabatahtlikult nõus olnud õpilaskogusse astuma, sest ma ei pidanud lõbusamaks õhtuid üksinda kodus veeta. Mõtlesin, et nii on mul vähemalt mingigi seltskondlik elu.

Kui nõupidamine läbi sai, oli kell juba kuue peal. Õues sadas vihma. Hommikul oli taevas juba selginema hakanud, kuid nüüd oli jälle alanud näiliselt lõputu sadu. Sättisin end garderoobis soojalt riidesse ja võtsin nagist erkpunase vihmavarju. Seda avades silmasin laste mänguväljakul istuvat tumedat kuju. Noormehe juuksed olid vihmast läbimärjad ja tema õhuke sügismantel oli kleepunud riiete külge. Astusin läbi porilompide poisi juurde ja asetasin vihmavarju tema pea kohale.

Mulle vaatas otsa paar tumedaid silmi, mis sel korral meenutasid mulle noormeest suvepäevast. Tema õrn naeratus aga tõi esile poisi, kellega olin alles täna vestelnud.

„See oli ikkagi tema!” mõtlesin kergendusega.

Hoidsin oma erkpunast vihmavarju Sandri kohal ja pidasin õigemaks vaikida. Taamal jooksid viimased õpilased, kott pea kohal, kooliväravast välja, vihm sadas mulle lagipähe ning Sander vaatas endiselt maha.

„Jäta see enda kätte,” sõnasin poisile ja surusin vihmavarju talle pihku. Ta vaatas mulle küll küsivalt järele, kuid mina kõndisin sirge rühiga koolivärava poole.

Väravast välja saades ohkasin raskelt ja vaatasin üles taevasse. Sadas jahedat vihma. Mõtlesin, mis on taevast niivõrd kurvastanud, et ta lakkamatult nutab. Surusin käed taskusse ja jalutasin bussipeatuse poole.

Kodus tuli mulle vastu näljane kräunuv kass ja hõõrus end vastu mu ligumärgi sääri. Ta oli vana. Tema süsimust karv hakkas juba pruunikaks tõmbuma ning enam ei hüpanud ta mulle jalgadesse. Korraga avastasin, et korter tundus palju suurem, kui varasemast mäletasin. Tundsin närivat üksindust.

Vahetasin läbimärjad riided pika pehme kampsuni vastu ja tõmbasin soojad põlvikud jalga. Kammisin juuksed läbi ja punusin kahte pikka patsi. Märkasin, et märjana on need tunduvalt tumedamad. Heitsin diivanile pikali ning vaatasin aknast välja. Ükspuha kui kaua ka ei saja, ei väsi ma vihmast. Mõtlesin, mida teeb praegusel hetkel Mari, mida Juku või mida Sander. Istub ta ikka üksinda mänguväljakul, minu vihmavari käes? Asetasin käsivarre silmadele ja enne kui arugi sain, olin unne vajunud ...

„Emme-emme, vaata, mis ma sulle joonistasin! See on kiisu, keda ma endale tahan!” kilkasin suurest erutusest ja imetlusest. Olin telekas näinud musta karvast kassi ja mõtlesin, et tahan endale ka sellist seltsilist. Elasime siis kahetoalises korteris, ruumi oli vähe, aga me kõik olime õnnelikud.

„Mai, kunagi kui suuremaks kasvad ja me uue kodu saame, siis saad endale kiisu ka!” naeratas ema mulle lahkelt vastu. Tema heledad kiharad olid pehmed ja lõhnasid hästi. Alati mee järele. Mõtlesin, et olen selle lõhna unustanud. Tundsin midagi mööda põske alla nirisemas.

„Mai ... Mai on nii ilus nimi!” Isa ütles seda kogu aeg ja keerutas mind. Sel hetkel mõtlesin, et mul on maailma parim isa. Seda ta arvatavasti oligi.

„Mai ... Mai ... Mai ...”

Ärkasin üles. Mu silmadest voolasid pisarad. Pühkisin näo kähku kuivaks, enne kui keegi näeb. Kass magas nurrudes mu kõhul ja suur korter oli tühi. Taipasin, et keegi ei saanudki mu kurvastust näha, kuna kedagi ei olnud läheduses.

Tõstsin kassi diivanile ja panin elutoa tuled põlema. Tuba oli nii kõle ja tühi. Kell näitas ühteteist ning ma olin ikka veel üksinda. Seda ruumi oli minule liiga palju.

Aevastasin mitu korda. Mõtlesin, et seda põhjustab allergia kassi vastu, kuid kui enda laupa katsusin, tundsin, et kogu keha on tuline. Läksin peegli ette ja nägin kahte helepruuni silma endale otsa vaatamas. Juuksed olid tõmbunud heledamaks ning tukk kiskus pisut lokki. Panin selle klambriga kõrvale ning silmitsesin inimest, kes mulle peeglist vastu vaatas.

See pilt meenutas mulle nooremat versiooni emast. Heledad kergelt lokkis juuksed, helepruunid silmad ja õhetavad põsed. Keerasin ringi ja läksin otsisin kraadiklaasi välja. Nagu olin aimanud, näitas see 38,2 kraadi.

„Teadsin, et täna ei õheta ma rõõmust,” ohkasin. Viskasin end taas diivanile pikali. Kass hüppas maha. Mõtlesin, et homme kooli ei lähe. Lesisin diivanil ja olin omapäi mõtetega lapsepõlvest ja meeldivast meelõhnast.

Tõusin hommikul viie ajal, kui välisuks prantsatusega lahti käis. Mu keha oli tuim ja seda kattis külm higi. Kiirustasin ehmunult ukse juurde. Mulle vaatas vastu nägus hilistes kolmekümnendates mees, kes naeratas ootusärevalt ja teatas, et on kodus. Minust käis läbi jäle vastikustunne. Sel hetkel tahtsin unustada, et mul üldse isa oli. Tugev alkoholihais täitis koridori, kuid isa vaatas sellest hoolimata mulle naeratusega otsa. Kahtlen, kas ta mind esialgu üldse äragi tundis.

„Kadri ... või see tähendab Mai. Kurat, te olete nii sarnased! Kadri ei ole koju tulnud?” Ta toetus käega vastu seina ja tõmbas raskustega musti lakk-kingi jalast ära. Mul oli vastik teda vaadata.

„Ei ole. Sa ju tead, et ta ei ela enam siin,” vastasin külmalt.

„Mai, sina ka või? Sina ka hülgad mu?”

Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Ütlesin tema poole vaatamata, et mingu magagu end kaineks. Tundsin, kuidas tema silmad jälgisid mind seni, kuni ülemisele korrusele jõudsin. Sulgesin vaikselt ukse ja vajusin pimedasse tuppa põrandale. Ei jõudnud end liigutada, kuulsin vaid rahustavat vihmasabinat.

Keegi kohendas mu tekki. See oli veider. Avasin ehmatusega silmad. Mulle vaatas otsa murelik Mari. Arvuti taga nägin Karli ja Artur lebas kott-toolis. Juku istus voodiserval ja kergitas parasjagu tekki. Kõik pöörasid pilgud minu poole. Olin liialt nõrk, et istuli tõusta.

„Mis toimub!?” kisendas Mari. „Juku leidis su kokkukukkunult põrandalt! Jumal tänatud, et me üldse sind otsima tulime. Miks sa õhtul ei helistanud, et sa haige oled? Tead ka, et sul on 39,6 palavik?”

Vaatasin Marile otsa ja naeratasin jõuetult.

„Mis sa mõtled, et sul on siin põhjust irvitada? Ise vajub põrandale kokku ja mis tema teeb? Tema naeratab!”

Juku katsus mu laupa ja tunnistas, et see on tõesti tulikuum. „Tead, Mai, su välisuks oli lukust lahti. Sa ei vastanud kõnedele ka … Me olime mures,” nentis ta.

„Õpetaja oli maruvihane, et sa tema kõnesid vastu ei võtnud. Siis me muidugi ütlesime, et sa vastad alati, kui telefon on läheduses. Muidugi kirus ta su vanemaid ka, et nad talle ei teatanud, miks sa puudud,” seletas Karl.

Pöörasin pilgu kõrvale. Võinuksin pea panti anda, et kumbki vanematest ei teadnud, et olen haige. Kuidas nad saanukski? Mul polnud olnud mingisugust võimalust seda neile öelda.

„Meie ju teame, et su vanemaid ei ole peaaegu üldse koduski, ja tulime vaatama, mis sinuga juhtunud on. Kuigi õpetaja pani meile põhjuseta puudumised ...” vuristas Juku ette.

Mari laksas Jukule vastu pead ja hakkas sõjakalt noomima: „Sa ei oska enda suud ikka üldse kinni hoida! Sa ajad Mai veel rohkem kurjaks, kui ta praegu on. Vaata ta nägu! Enne ta põsed õhetasid nagu tomatid, nüüd on näost kaameks tõmbunud.”

„Aitäh teile, et te tulite, aga palun minge kooli tagasi,” ütlesin.

„No näed nüüd, Juku …” kostis Artur.

Jätkasin sellest välja tegemata: „Teil tulevad pahandused. Ausõna, minuga on kõik korras.” Naeratasin veel jõuetumalt kui varem. Tundsin, et keha on muutunud raskeks, ja äkitselt tabas mind sünge väsimus.

Mari hakkas kõva häälega naerma. „Või et korras? Ise ka usud, mis räägid? Endal ei tule õieti häältki välja ...”

Poisid muigasid koos Mariga. Paistis, et nad nautisid olukorda. Neil oli suurepärane võimalus mu üle nalja visata ja mind tögada, sest mul ei jätkunud energiat ega jaksu neile midagi vastu öelda. Mulle isegi meeldis see, sest niisugune oli nende viis näidata hoolimist. See pani mind aina enam mõtlema, miks ma neid paremini ei hoia. Mul oli sõpradega tohutult vedanud.

Nad veetsid terve päeva minu juures, unustades kooli sootuks. Rääkisime palju juttu. Enamasti klatši, kuna meile kõigile meeldis igaühe juures vigu otsida ja end isekeskis paremaks pidada. Tundsin, et saan tervemaks pelgalt nende naerust ja olemasolust. Muidugi käis Mari mulle ka ravimeid toomas, aga kõige enam ravis mind nende kohalolek.

Viimati olin haige olnud algklassides. Mäletan, et isa oli saanud äsja firmajuhiks ja ema oli töö juures edutatud. Neil oli alati kiire ja mina nägin neid päev-päevalt aina vähem. See oli olnud esimene kord, kui olin tundnud end üksi. Julgen pakkuda, et olin sel ajal kümnene. Oli kevad, kuid ilmad olid petlikud. Kõndisin just ridaelamu poole, kui mu keha haaras täielik tuimus ning varisesin sinnasamma tänavale kokku.

Sel korral jäin päris pikaks ajaks koju. Sain alles nädala pärast suuremast palavikust lahti. Mõtlesin, et ei tohi kauem koolist puududa. Selle aja sees käis kodus ainult isa. Ikka ja jälle magamas.

„Su emal on armuke,” ütles ta mulle. Sama rääkis mulle ema. Et isal on armuke, kuigi isa elas juba kaua uue naisega kokku. Neil oli isegi laps. Miks laimata üksteist minu silme all? Mina ei mõistnud neid ja nemad ei mõistnud iseend. Mul oli siiralt ükskõik, mida nad tegid.

Koolis tervitas mind terve klass. Kõik rääkisid, kui mures nad olid olnud, sest polnud mind enne veel niimoodi puudumas näinud. Ei osanud selle peale muud teha, kui tagasihoidlikult naerda. Istusin akna alla ja vaatasin igatsevalt välja. Vihm oli järele jäänud ning minul polnud õrna aimugi, mis pidi edasi saama või mida pidin mina edasi tegema.

Rohi oli tõmbunud veelgi tumedamaks, hakates koguni juba pruunikaks muutuma, aga puud olid ilusad. Kooli värava kõrval seisis suur tammepuu. Mulle oli alati heameelt valmistanud seda kirjanduse klassi aknast vaadata. Ootasin sügist. Ootasin sügist, et loodus värviks kõik ilusaks. Et külm päike paistaks läbi raagus puude ja üksikute lehtede. Ootasin, et kõik saaks korraks läbi ja algaks mõne aja pärast uuesti. Et kõik algaks uuesti ...

Minu ette istus Sander ja naeratas lustakalt. Vaatasin talle tuimalt otsa. Olin ikka veel mõttes. Sander naeratas edasi: „Anna andeks. Minu pärast jäid sa haigeks. Ma viin su täna teed jooma, sa paistad siiani haiglase olemisega.”

„Sa kutsud mind välja?”

Sander vaatas hetkeks aknast välja ja vastas: „Kui sa selle niiviisi sõnastad.”

Ma ei olnud kellegagi Sandrist rääkinud, isegi mitte Mariga, seega ei teadnud keegi temast ka midagi arvata. Siiski paistsid mu sõbrad väga uudishimulikud, miks me Sandriga pidevalt räägime ja koos ringi käime. Me ei teadnud üksteisest midagi, kuid ma ootasin pärast igat vestlust, mida tal järgmine kord mulle öelda on. Ma ei suutnud isegi otsustada, kas ta oli melanhoolne või lustakas. Aga ta ei olnud tavaline. Me ei olnud lähedased, aga ma soovisin talle ligemale pääseda. Tahtsin teada, miks ta oli kavatsenud sillalt alla hüpata. Ajapikku oli see uuesti mu hinge kriipima hakanud ja olin otsustanud, et kõige õigem on talt seda otse küsida.

Kui tunnid said läbi, läksin koos Mari ja poistega garderoobi. Mul ei olnud hetkekski meelest läinud, et pidin Sandriga pärast kooli kokku saama. Varsti järgneski meile ka Sander. Kui ta nägi, et olin teistest eraldatuna end peegli ette sättima jäänud, tuli ta minu juurde ja sosistas madalal toonil: „Saame värava juures kokku.”

Noogutasin. Ütlesin sõpradele, et kiirustan varem koju. Nad jäid mulle kahtlustavalt järele vaatama, kuid huvi Sandri vastu ei lubanud mul end sellest häirida lasta. Mõtlesin, et mul on alati aega neile temast rääkida.

Nagu Sander lubanud oli, ootas ta värava juures. Must mantel lisas ta välimusele veelgi rohkem võlu. Ta toetus seljaga vastu kiviseina. Mida kauem ma teda eemalt jälgisin, seda pöörasem mulle näis, et minu ümber on nii ilusaid inimesi. Ta pööras pilgu minule. Ehmusin, kuid tema soe naeratus kutsus mind enda poole. Silmasin tema käes erkpunast vihmavarju. Muigasin.

Poiss ulatas vihmavarju mulle ning tänas selle eest. Jalutasime läbi vahtraallee ning pöörasime kõrvaltänavasse. See oli kitsas ja ääretult vaikne. Külm sügispäike oli majade katused vasekarva võõbanud. Käes oli paljutõotav sügis, kuigi ilma valitses alles noor september.

Jätsin meelde kõik uksed, millest me mööda tulime, kõik pilved, mis meie peade kohal hõljusid, ning kõik majakatused, mis olid päikesekiirte paistel punakaks värvunud.

„Olemegi kohal,” sõnas Sander ning osutas armsa väljanägemisega kohviku poole. Pruunil puust rippsildil seisis nimi Maiasmokk. Ma polnud seda kohvikut eales varem näinud, polnud sellest kuulnudki. Ei olnud sellel tänavalgi käinud ega isegi teadnud, et see olemas on.

Astusime tagasihoidlikku ruumi. Sander teretas noort habetunud meest, kes seisis leti taga ja asetas riiulile eriilmelisi teekarpe ja -kotikesi. Mees kuulus justkui kohvikuga kokku: kohvik mõjus sooja ja hubasena, mees lahke ja boheemlaslikuna. Kõik siin meeldis mulle väga. Tundus võimatu, et keegi külastajatest võiks end sellises kohas tunda murede lõksu jäänuna. Kõik probleemid olid meelest pühitud.

Olime Sandriga kohviku ainsad kliendid.

„Kahju, et teised inimesed sellist rahulolu tunda ei saa,” mõtlesin endamisi. Alles lahkudes taipasin, et võib-olla tingib koha mõju külastajatele ka seltskond.

Istusime akna alla. Kuldsed päikesekiired paistsid kõigist akendest sisse, andes ruumile veelgi armsama ja kodusema ilme. Hakkasin mõtlema oma kodule, mis oli nii külm, nii tühi ja nii suur. Ohkasin. Sander jälgis mind pingsalt ja naeratas iga kord, kui ma tema poole kiikasin.

Kohvikupidaja tõi lauale ümmarguse kannu helesinise teega, mille põhjas ilutses sinine lilleõis. Mõtlesin, et nii ilusat teed on patt juua.

„See on maja kulul,” sõnas omanik lahkelt.

„Sander on mu ainus püsiklient. Vahepeal mõtlen, milleks ma seda poodi üldse pean,” lisas ta mõttesse vajudes.

Naeratasin kohvikupidajale ja nentisin, et oleksin meelsasti tema teine püsikunde. Mees naeris ja kadus meie vaateväljast.

Sander valas kruusid teed täis. „Ta on mu lapsepõlvesõber. Veidike vanem küll, aga sõber. Need tassid on ka tema tehtud. Ta on üldse omamoodi mees. Ütleb küll, et ei saa aru, miks ta seda kohvikut peab, aga see on tema kodu. Ta on alati õnnelik, kui keegi kogemata uksest sisse põikab. Ta on nagu väike laps,” muigas ta rahulolevalt.

Rüüpasin teed ja jälgisin, kuidas Sander enda tassi suhkrut kuhjab. Meie pilgud kohtusid tihti ning kui see juhtus, naeratasime mõlemad häbelikult.

Vaatasin aknast välja ning küsisin vaikselt: „See olid sina, eks?”

Sander pööras samuti pilgu välja kaugetesse kaugustesse. Naeratasin, kuid mu silmad olid täis enesekindlust. Sander oli küsimusest äratuntavalt kohutatud.

„Millest sa räägid?” küsis ta.

Pidin mõtlema, mida selle peale vastata. Olin ma tõesti inimesega eksinud? Ei. See oli olnud Sander. See noor mees oli kindlasti olnud Sander. Pidi olema. Miks ta ei tunnistanud mulle, et see oli tema? Arvasin, et tal on kindlasti mõjuv põhjus, miks mitte rääkida, ja lõin käega.

„Ei millestki.”

Ma ei tahtnud talle otsa vaadata. Olin kuri meie mõlema peale. Miks ma olin talt seda küsinud? Miks tema käitus, nagu ei teaks ta midagi?

Sander tõusis püsti ja ütles: „Ma pean nüüd minema. Tuleme mõni teine kord jälle.”

Olin pisut üllatunud, et ta nii kiiresti lahkuma pidi. Ukse peal viipas ta mulle käega ja sõnas: „Saa terveks! Homme näeme, Mai.”

Jäin oma mõtetega üksi. Olin alati oma mõtetega üksi. Ma ei osanudki muudmoodi. Olin kogu aeg teisi sellega eemale peletanud, et hoidsin kõike endas. Ma ei tahtnud liigset tähelepanu, ei soovinud enda ümber palju inimesi. Tahtsin olla kiidetud üksnes tähelepanuväärsete asjade eest ning leida enda kõrvale kedagi mõistvat, kes jääks pikemaks. Sellest oleks piisanud. Nähtavasti oli seda liiga palju palutud. Olin alla andnud. Ma ei teadnud enam midagi. Ma ei teadnud isegi, mida tahta.

Tõmbasin mantli selga ja sidusin punaka salli kaela. Ohkasin raskelt. Võtsin toolilt koolikoti ja erkpunase vihmavarju ning astusin uksekellukese helina saatel välja. Hingasin endasse joovastavat värskust.

Ja enne kui arugi sain, oli oktoober.