Читать книгу Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“ - Janika Vaht - Страница 5

Kui üles ärkasin, sadas akna taga paduvihma. Olin juba päevi mõelnud, et varsti upume selle saju sisse ära. Vihma oli sadanud juba kaks nädalat ja täna oli esimene koolipäev. Sel hetkel ei olnud mul kooliminemisest sooja ega külma, sest sellise ilmaga ei tulnud nagunii midagi paremat mõttesse.

Haarasin koridorist erkpunase vihmavarju ja astusin jahedasse hommikusse. Maha jäi terve kitsa kõrvaltänava pikkune kivist ridaelamu. Peatänavale jõudes nägin enda ees ebatavalist rahvasumma. Olin need kaks nädalat erakuna veetnud. Võis öelda, et ma ei olnud peaaegu üldse püüdnud välismaailmaga kontakti luua. Sel hommikul aga puutusin kokku nii paljude erinevate inimestega. Töötajad ruttasid bussidele, pidasid taksosid kinni, närvilised lapsevanemad panid lapsi bussi peale ja mõned, nagu mina, jälgisid mööda kiirustavat elu. Mõtlesin, kas ka varem oli selles linnas nii palju inimesi olnud. Ehk olin alles nüüd silmad avanud ja siiani pimedana ringi käinud?

Liikusin koos rahvamassiga peatuse suunas ja pääsesin ohutult bussi taganurka seisma. Kui suur helekollane kastmaja paistma hakkas, teadsin, et pean jälle oma erkpunase vihmavarju avama ning läbi vihma kooli poole astuma. Aga nagu ma ütlesin, oli mul ükskõik, kas on kool või ei ole.

Klassis ootas mind ees juba tuttav seltskond: Mari, Karl, Artur ja Juku. Nad istusid lahtise akna peal ja lehvitasid mulle rõõmsalt. Naeratasin neile ning istusin kellegi lauale. Ilm akna taga oli harjumatu. Ei olnud enam suvi ja ei olnud veel sügis. Olin päris rõõmus, et olin kampsuni selga pannud, sest õhk oli muutunud jahedamaks. Poisid rääkisid meile oma pöörasest suvest ja meie Mariga naersime nende tobeduste üle. Oli tunne, nagu oleksime terve suve viiekesi koos veetnud. Me ei kakelnud kunagi ja väikesi tülisid ei teinud me isegi märkama. Kõik oli alati hea. Parajasti nii hea, et keegi ei pidanud end halvasti tundma.

Oodatust varem helises kell tundi. Seadsin end eelviimasesse ritta akna alla. Seal oli alati minu koht olnud ja keegi ei tahtnudki enam seda hõivata. Minu taga istusid poisid ja minu kõrval Mari. Möödunud oli juba kümme minutit, kuid õpetaja ei olnud ikka veel klassi saabunud. Ruumi täitis kõva jutusumin, kuid peatselt lõpetas selle õpetaja kähe köhatus.

Vana ja krimpsus hallipäise mehe kõrval seisis sirgerühiline noormees. Tema pruunid sasitud juuksed ja tumedad silmad tekitasid minus ühtaegu sooja ja õudustäratava tunde. Kui meie pilgud kohtusid, valdas meid mõlemaid äratundmine. Tardusin paigale. Poisi silmad läksid suureks. Mind häiris tema pilk ja teistegi pilgud, kui need koos noormehe omaga minu poole pöördusid. Keerasin pea kõrvale ja jäin näiliselt ükskõikselt aknast välja vahtima. Tegelikult tagus mu süda meeletult ning peas vasardas vaid üks mõte: „Mida teeb see poiss minu koolis!?”

Jälgisin silmanurgast, kuhu noormees istuma juhatatakse. Õnneks paigutati ta minust kaugele. Ta asetas oma asjad lauale, mis asus minust rida eespool, aga klassi teises servas. Tänasin südames oma vana ja krimpsus õpetajat.

„Eh, jälle on see Kadakas meie klassijuhataja? Ma ei saa aru, miks see vana päss peab alati meie klassijuhataja olema!?” turtsus Juku pahuralt mu selja taga. Täna polnud mul mingit põhjust Kadaka peale kuri olla. Ta oli selle poisi minust kaugele eemale istuma pannud.

Minu selja taga käis õel arutelu Kadaka üle, kuid mina mõtlesin vaid tollele suvepäevale, mil seesama noormees oli kavatsenud sillalt alla hüpata. Mu pead täitsid otsekohe tuhat küsimust ja mõttekäiku. Tol ööl oli ta lihtsalt mu põlvedel lamanud ja nutnud suuri kibedaid pisaraid ning mina ei olnud osanud midagi teha, et tal parem hakkaks.

Enne kui ma arugi sain, oli tund lõppenud ning kogu klassikooslus liikus ukse poole, et aktusele minna. Pressisin end poiste vahele ja haarasin Maril käest. Naeratasin ning küsisin naljatades, kas nad kavatsesid mu üksi klassi jätta. Nemad aga vastasid pilkavalt, et olin olnud niivõrd vaimustuses vihma vaatamisest, et ei olnud nende kutset kuulnud.

Aktus oli ka sel aastal etteaimatavalt pikk ning üks nooruk jäi isegi magama. Tema norskamine kõige tagumises reas pani terve saali kihistama. Hiljem viidi ta kõrvupidi direktori kabinetti. See pidi mõni kümnendik olema, sest ma polnud teda varem kooli peal näinud ning kellelgi teisel ei oleks kindlasti tulnud mõttesse keset aktust norskama hakata. Koolipäev möödus tavaliselt ning mina püüdsin iga hinna eest vältida kontakti uustulnukaga.

Ma ei teadnud, mis ta nimi oli. Polnud isegi tähele pannud, kas ta oli seda kellelegi öelnud. Olin terve eelneva päeva oma mõtetes viibinud ja mõistatanud, mis temaga suvel küll juhtunud oli, et ta enesetapumõtteid mõlgutas. Otsustasin, et astun esimese sammu.

Kangestusin paigale, nähes, kui ilus ta naeratades oli. „Kes ta üleüldse on?” mõtlesin ma. Tal oli nii palju erinevaid näoilmeid. Kuhu oli jäänud see nukker noormees, kes oli nuuksunud, pea minu süles? Muidugi olin ma rõõmus, et ta enam sillalt alla hüppamas ei olnud, kuid ta ajas mind segadusse. Praegu jälgisid mu silmad lustakalt naervat poissi, kes meelitas tüdrukuid ilusate sõnadega ja püüdis endast võimalikult head muljet jätta. Ta pööras pea minu poole ja naeratas laialt, justkui oleks mu mõtteid lugenud. Taas kord pidin tunnistama, et see poiss oli tõeliselt nägus.

Ma ei suutnud vastuseks isegi naeratust näole manada. Pöörasin end ringi ja istusin oma kohale tagasi. Igaks ainetunniks olin haaranud endale aknaaluse koha, et alati jälgida, mida teevad inimesed väljas. Ainult psühholoogias pidin sel aastal istuma klassi keskel, ümbritsetud inimestest, kelle vastu ma ei tundnud mingisugust huvi.

Klassi täitis naerukaja, kui kolm paralleelklassi poissi ühe minu klassivenna tooli pealt maha lükkasid. Ma ei leidnud selles midagi naljakat. Kõik, mis puudutas kellegi kiusamist, jättis mind külmaks. Ma tundsin neile kaasa. Mitte ohvritele, vaid kiusajatele. Ma ei olnud terve oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul jõudnud ära imestada, kui naeruväärselt rumalad võisid inimesed olla.

Psühholoogiaõpetaja oli meie klassijuhatajaga äravahetamiseni sarnane. Mõlemad olid vanad, hallid ja kortsus. Nende ainus erinevus oli iseloom. Kadakas oli oma kõrgest vanusest hoolimata särtsakas ja ääretult sarkastiline, psühholoogiaõpetaja aga rahulik, mõistlik ning suuteline kõiki end kuulama panema.

Vana mees istus kiirustamata toolile ja suunas sõnad kolme kiusaja poole: „Lepik läheb Toomsalu kohale, Karu tuleb istub siia minu ette ja Viires vahetab Petersoniga kohad ära. Nüüd peaks klassis rahu olema.”

Ausalt öeldes ei olnud mul kohtade vahetamise vastu midagi. Olin piisavalt lähedal aknale ja üsna taganurgas, et mitte õpetajale silma jääda. Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et pidin istuma uue noormehe kõrvale. Mulle tundus, et olin peale poiste ainus inimene klassis, kes ei tahtnud temaga rääkida. „Ehk see polegi nii paha mõte,” sisendasin endale. Olin ju otsustanud esimese sammu astuda.

Pidin just noormeest tervitama, kui ta mulle sõbralikult naeratas ja lausus: „Tere, mina olen Sander, Sander Saar. Loodan, et meist saavad head pinginaabrid!”

Hakkasin siiralt uskuma, et too suvepäev oli olnud pelgalt unenägu või siis olin ma seda kõike endale niivõrd tõetruult ette kujutanud. Kas ta tõesti ei tundnud mind ära? Võib-olla hakkasin ma hulluks minema? Need kaks sama välimusega poissi olid täiesti erinevad.

Naeratasin kohkunult vastu ning ütlesin: „Mina olen Mai Peterson.”

„Mai on ilus nimi,” naeratas poiss, kelle nime olin lõpuks teada saanud. Tänasin teda ja jäin ehmunult enda ette vahtima. Olin tahtnud talt küsida, miks ta tookord nuttis, kuid enam ei olnud ma päris kindel, kas see ikka oli olnud tema. See rõõmsameelne noormees ei saanud olla seesama inimene. Patsutasin kätega põski ja sättisin silmad raamatusse.

Niipea kui olin jõudnud uuest õpikust esimese lõigu läbi lugeda, tegi Sander minuga uuesti juttu.

„Kas sulle meeldib psühholoogia? Mulle hirmsasti meeldib. Ma mõtlen, et ma võiksin päevad läbi psühholoogilisi romaane lugeda ja kellegagi filosofeerida.”

„Kuidas filosofeerimine psühholoogiasse puutub?” mõtlesin mina. Tõsi, olin sel aastal filosoofia endale valikaineks võtnud, aga ainult sellepärast, et mul ei olnud soovi majandust õppida. Mulle oli kodusest majandamisestki rohkem kui küllalt. Küsisin puhtalt viisakusest, kas tema oli samuti endale filosoofiatunnid valinud.

„Aga muidugi! Sina ka? Kui nii, siis me võime ju seal ka kõrvuti istuda!”

Ohkasin tema entusiasmi ja energilisuse peale. Sander tundis kohe huvi, kas mulle oleks koos istumine tõesti nii ebameeldiv, et pean lausa ohkama.

Saatsin talle tuima naeratuse ja vastasin: „Filosoofia on väga lai mõiste. Kardan, et sa filosofeerid veidike üle. Kui mina oleks sina, siis mind üldse ei huvitaks, mida keegi teine mõtleb. Ajaksin lihtsalt oma rida.”

„Aga sina ise ei ole ju selline?”

„Muidugi mitte, mina olen mina.”

Poiss muutis kiiresti teemat, sest jutuajamine kiskus pisut pilkavaks ja ebameeldivaks.

Ta naeratas ja ütles: „Seda küll. Aga me siis istume koos?”

„Jah,” vastasin mina otsust kahetsedes. Mõtlesin, et nüüd sain küll käkiga hakkama. Sandril oli nii läbitungiv pilk. Kui ta mulle silma vaatas, tundus, et ta näeb minu hingesoppi ja kougib sealt välja kõik mälestused tollest suvepäevast, mälestused minu perest, küsimused tema enda kohta, mis keerlesid mu peas igal hetkel, kui teda silmasin. Ta oli nii salapärane, et ma ei osanud muud teha, kui mõelda, milline ta tegelikult olla võib.