Читать книгу Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“ - Janika Vaht - Страница 7

Ma ei olnud Sandriga tükk aega pikemalt vestelnud. Kõik oli pinnapealne. Lihtne „tere” ja „homme näeme” oli tavaliseks saanud. Filosoofia- ja psühholoogiatundidest oli kujunenud üks koolipäeva meeldivamaid osi. Sander oli igas tunnis üsnagi aktiivne ja lõbus, kuid tasapisi hakkasin kõrvalt vaadates taipama, et selle rõõmsa pealiskihi all oli peidus ka midagi nukrat. Iga päevaga mõistsin aina enam, kui tugev ta on. Kui tugev on tema iseloom, kui tugev on tema mõistus. Leidsin end mitmeid kordi mõtlemas, kui kena ta on ja kui tavatut juttu ta räägib. Kõik, mis seondus Sandriga, paelus mind. Ma polnud kellegi vastu nii kärsitut huvi tundnud.

Teadsin Sandrist enamjaolt seda, mida kõik teisedki. Kui Sander mu vaatevälja sattus, oli ta ikka ümbritsetud paljudest tüdrukutest. See pilt pani mind ohkama. Olin mõnda aega olnud eksitatud tema kutsest teed jooma minna, kuid hiljem mõistsin, et see oli tõesti olnud mõeldud vabandusena ning kogu huvi on ainult ühepoolne. Õigem olnuks lihtsalt oma tavapärase eluga edasi minna.

Haarasin oma koti ning läksin rahulikult klassist välja. Tahtsin hetkeks üksi olla. Ma ei osanud inimrohketes kohtades kaua viibida. Mõnikord olin tõesti rõõmus koju saamise üle, teinekord jäänuks kooli veel kauemakski.

Järgmine tund oli filosoofia. Läksin kabinetti ning istusin akna alla. Mõtlesin, et mul on vedanud, et olen saanud endale igaks tunniks parima koha.

„Elu on ilus,” sõnasin vaikselt omaette. Panin pea lauale ja vaatasin välja. Kartsin, et jään millestki ilma, kui ei hoia oma silmi pärani lahti. Tahtsin, et kõik jääks meelde. Et jääksid meelde ilusad värvilised puud, jahe õhk, hele taevas, sügishelid. Vihma polnud pikka aega sadanud.

Klassiuks avanes uuesti paar minutit pärast minu sisenemist. Pöörasin pea ukse poole. Mulle vaatas vastu naeratav Sander. Ta teretas mind, tuli lähemale, tõmbas minu kõrval oleva laua alt tooli välja ja võttis istet. Asetasin pea uuesti kätele ja jäin teda vaatama. Tema vaatas käsipõsakil vastu. Klassiruumis valitses vaikus, mitte piinlik vaikus, vaid selline, nagu olekski see aeg olnud vaatlemiseks mõeldud. Korraga keeras Sander pea tahvli poole ning ütles tasaselt: „Kas sa tuleksid minuga täna teed jooma?”