Читать книгу Spioon 29 nimega - Jason Webster - Страница 10

Kodusõda sai läbi, Pujol oli selle üle elanud ning võis uhkust tunda, et oli teeninud mõlemal pool, kuid ei teinud lahingutes ühtegi lasku. Aga Hispaania olukord oli meeleheitlik. Sõjajärgsed aastad – La Posguerra – on hispaanlaste teadvuses siiamaani puuduse ja kannatuse sümbol.

Pujol oli endiselt katoliiklane, ent kui tal oligi mingeid idealistlikke kujutelmi Franco režiimi kohta, kukkusid need peagi kokku. Kuna ta oli errusaadetud nooremohvitser, kes teenis võitjate poolel, jäid tema sõjajärgsed kannatused oluliselt tagasihoidlikumaks kui paljudel tema kaasmaalastel. Ent kuigi sõbrad ja kolleegid veensid teda Hispaania fašistliku Faalanksi parteiga liituma, vastas ta alati eitavalt. Ta suhtus Franco Hispaanias valitsevasse ideoloogiasse samamoodi, nagu varem Barcelona punaste omasse: ta ei tahtnud sellega midagi tegemist teha, kuna see sattus vastuollu isalt päranduseks saadud ideedega liberalismi ja sallivuse kohta. Kuid parteilisusest olulisemaks sai elatise teenimise küsimus. Vastates ajalehes ilmunud kuulutusele, sai ta juhatajaks hotelli Majestic, mis asus Madridi elitaarses Castellana linnaosas. Hotelli hiilgeaeg oli siiski juba möödunud. Mustlannale senjoora Melerole kuuluv asutus oli 1920. ja 1930. aastate kestel veel hea mainega, kuid kodusõja ajal oli seal majutatud Internatsionaalseid Brigaade ning nüüd oli see peaaegu varemetes ja nimekohasest majesteetlikkusest polnud seal enam jälgegi. Pujolil puudusid võimalused, et selle endist sära taastada: norme piirati ning kõikjal valitses viletsus. Pujol polnud siiski mees, kes kergesti alla annaks – seda oli ta tagasilöökide ja katastroofide korral juba korduvalt tõestanud –, ning just siis tekkis temas kujutlus paremast elust, eemal sõjajärgsest Franco Hispaaniast, mõnes välisriigis, mis tema väärtushinnangutele paremini vastaks: nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriigid sobisid selleks hästi.

Ta hakkas kuulama BBC hispaaniakeelseid saateid, kuna soovis teada, mida britid Hitlerist ja sakslastest arvavad. BBC-st sai ta kuulda ka uue maailmasõja algusest. Seda võib ebatavaliseks pidada. Hispaanias ei leidu palju anglofiile: piraat Drake’i ettevõtmiste9 ja Gibraltari kaotamise tõttu läbielatud alandus võivad veel tänapäevalgi tundeid riivata. 1940. aastate alguses, kui tema kodumaa parimad sõbrad olid Natsi-Saksamaa ja fašistlik Itaalia, oli brittide pooldamine veelgi haruldasem. Kuid vabaduse ja demokraatia ihkamine olid Pujoli iseloomu lahutamatu osa, kuna isa oli selle temasse süstinud juba varases noorpõlves, ning nõnda sai Suurbritanniast nende poliitiliste ideede tuletorn, mida ta väärtustas.

Pujol abiellus 1940. aasta aprillis Araceliga, tolle ambitsioonika galiitslannast kaunitariga, keda Burgoses kohtas. Pujoli riigist lahkumise plaanid ilmutasid juba mõningaid edenemise märke. Passi hankimine oli väga keeruline: Franco võimud nõudsid veenvaid põhjendusi või vähemalt häid kontakte, enne kui tavalistele inimestele sedasorti dokumente jagama hakkasid. Kuid Pujolil tekkis selleks võimalus ootamatust allikast: üks hotelli noor külaline, Enrique, kes nimetas end La Torre de Santo Domingo hertsogiks, oli hea sõber paari linna aristokraatliku daamiga, keda tunti Borbóni printsessidena. Need uhked daamid olid kaevelnud šoti viski vähese kättesaadavuse üle Hispaanias, kuna nende positsiooniga daamidele oli tähtis, et mõned pudelid oleksid külalistele pakkumiseks alati käepärast. Hertsog pöördus siis Pujoli poole, kes soodsat võimalust haistis ning ettepaneku tegi: kui nad suudavad talle passi hankida, võivad nad kõik koos Portugali minna ja sealt viskit tuua. Paari päeva pärast toodigi talle pass. Pujol rooli taga, sõitsid nad hertsogi ja sõpradega Badajozist üle piiri Évorasse, laadisid auto viskit täis ning pöördusid tagasi koju. Daamide kõrged tiitlid avaldasid piirivalvuritele nõnda suurt muljet, et nad ei hakanud autot isegi läbi otsima.

Aga Pujolil oli nüüd pass. See oli esimene ja kõige tähtsam samm bürokraatiatõkete ületamisel, mis edeneb kavaluse ja kujutlusvõime – tema peamiste tugevuste – rakendamisel ka edasipidi hästi. Tulevikus kasutab ta neid sarnaste takistustega silmitsi seistes üha uuesti.

Hispaaniast väljaspool hoogustus maailmasõda: eelnevate kuude jooksul olid Prantsusmaa, Holland, Belgia ja Norra Hitleri kätte langenud. Suurbritannia jäi natside vastu üksinda seisma ning Pujol sidus Hispaaniast lahkumise iha nüüd sooviga britte mingilgi viisil aidata. Sellest sai tema Rubiconi ületamine10, mis otsustas mehe edasise elusuuna. Kui suurt rolli mängis selles tema isa vari, kes haua tagant teda tegudele õhutas?

Pujol polnud siiski mingi kõhklev Hamlet. Ta astus 1941. aasta jaanuaris olulise sammu: ta otsis Madridis brittidega kontakti ning esitas oma koostööpakkumise.

Esmakontakti üksikasjad on ähmased: Pujol väitis hiljem, et ta läks ise brittide juurde. Kuid MI5 versioon, mis on kirja pandud vahetult peale sõja lõppu ja põhineb Pujoli ülekuulamistel pärast Londonisse saabumist, kinnitab siiski, et Suurbritannia saatkonda läks tema naine. Vahest on põhjus see, et kui Pujol 1980. aastate keskpaigas oma eluloo paberile pani, oli ta Aracelist juba üle kolmekümne aasta lahus elanud. Pole siiski selge, mida Araceli brittidele oma mehe nimel kõneles. Kas ta esitas pakkumise spioonitööks, nagu kinnitatakse MI5 versioonis? Või oli kõne all hoopis töökoht BBC-s, nagu Pujol ise hiljem jutustab?

„Ma ei mõelnud alguses spiooniameti peale. Kaugel sellest.“

Mida iganes Araceli brittidele ka rääkis, vastuseks oli kindel „ei“.

Küsimused Pujoli motiivide ja kaalutluste kohta, eriti just tema karjääri alguses, on endiselt lõpliku vastuseta. Hiljem selgitab ta oma autobiograafias, et tema ideaalid ning isa moraalsed väärtushinnangud sundisid teda brittidele appi minema, kui nood seda enim vajasid. Fašismi võidukäik Euroopas näis peatumatuna ning Pujol, kes Hispaania kodusõja ajal nii kommunismi kui ka fašismi all kannatama pidi, soovis selle takistamiseks anda oma parima.

Kas see kõlab usutavalt? Pujoli loos leidub vasturääkivusi ning ka detailide puhul kohtab erinevusi, kui seda võrrelda MI5 versiooniga.

Desmond Bristow räägib oma memuaarides, et Pujol õigustas soovi võidelda natside vastu muu hulgas sellega, et tema vend oli Prantsusmaal elades olnud Gestapo hirmutegude tunnistaja. Aastaid hiljem sai Bristow teada, et Pujoli vend polnud kunagi üle piiri Prantsusmaale läinud ega võinud ka nende sündmuste pealtnägija olla. Muidugi võis asi olla lihtsalt selles, et brittidele pidi pakkuma usutavalt kõlavaid seletusi: mitte neid lollitada, küll aga oma ustavuses veenda. Pujol mõistis valetamise olemust põhjalikult ning teadis, et ebatõe esitamise abil võib vahel tegelikule tõele lähemale jõuda.

Kuid mis Pujoli tagant õhutas? Millised olid tema motiivid? Hiljem kirjutab ta, et tol ajal olid tema plaanid veel üpriski ähmased.

Ta mõtles küll spiooniameti peale, kuna tal oli kombeks unistada. Kuid erinevalt paljudest teistest unistajatest oli ta ühtlasi praktiline probleemilahendaja, kes oskas süsteemi oma kasuks tööle panna – see aitas tal ka kodusõjas ellu jääda. Tema kujutlusvõime leiutas ideid, kuid kavaluse teel suutis ta maailmas orienteeruda ja unistused ellu viia. Aja jooksul saab temast hiilgav ja kõigi aegade edukaim topeltagent. Ent esialgu toitsid tema fantaasiat raamatutest ja filmidest pärinevad lood ning spioneerimine näis täiusliku viisina, kuidas saaks Hispaaniast lahkumist ühendada taotlusega midagi head korda saata, ehkki esmalt jäi selle täpsem olemus talle veel uduseks.

Hiljem ütles Pujol, et spioneerimise võimalus tuli talle pähe esmase äraütlemise järel. Britid ei pruugi teda tahta, aga kuidas on sakslastega? Kui ta nende heaks mingis ulatuses tööle asub, siis oleks kergem brittide juurde tagasi minna ja tõestada, et ta võtab asja tõsiselt: ta saab nende heaks Saksa diplomaatilistes ringkondades spioonitööd teha. Ta oli jäärapäine ning tema enesearmastust oli äraütlemisega haavatud. Too samm näis enesestmõistetav.

Seekord otsustas ta ise kontakti võtta. Ta helistas korduvalt Saksamaa saatkonda ja nõudis enda ärakuulamist ning mõne nädala pärast palutigi tal järgmisel pärastlõunal kell pool viis ilmuda Calle Alcalál asuvasse Café Lyoni, kus teda ootab heledas ülikonnas mees, kes kannab kaenla all kokkurullitud vihmamantlit. See juhtus 1941. aasta veebruaris. Pujol ütles oma nimeks senjoor López.

Pujol oli Franco vägedes teenides juba piisavalt fašistlikku retoorikat kuulda saanud. Ta täiendas end veidi ka natsismi alal, õppides tundma mõningaid stampväljendeid ja keskseid ideid, enne kui ta kohvikusse kokkusaamisele siirdus. Temaga kohtuma tulnud sakslane kandis kaherealist halli ülikonda ning rääkis täiuslikku hispaania keelt ilma mingi aktsendita. Ta oli blond ja sinisilmne – Pujoli arvates klassikaline aarialane – ning ütles oma nimeks Federico. Tegelikult oli tema nimi Friedrich Knappe-Ratey ning ta töötas Abwehris Karl-Erich Kühlenthali alluvuses. Pujol meenutas hiljem, et tema esimene kohtumine Knappega oli hillitsetud tooniga. Ta mängis enesele võetud rolli ning hakkas kätteõpitud viisil praalima, rääkides Uuest Euroopast füüreri ja Kolmanda Reichi aupaiste all. Knappe oli tema entusiasmi nähes rahul, ent üritas siiski vestlust juhtida sellele, mida tal tegelikult neile pakkuda oleks. Viimaks teatas Pujol, et tahab nende heaks tööle asuda, leiutades endale käigupealt kontaktid diplomaatilistes ringkondades, kel on informatsioonile vaba ligipääs. Knappe ütles, et peab oma ülemustega arutama, kuid võtab ühendust.

Kaks päeva hiljem, nende järgmisel kohtumisel Café Correoses, oli Knappe juba sõbralikum. Pujol pidas seda heaks märgiks: ta teadis, et kõik sõltub sellest, kas tal õnnestub sakslasi oma kavatsuste ehtsuses veenda. Knappe teatas, et neil pole siiski kavas Hispaanias oma kaastööliste võrgustikku laiendada. Kui Pujol tahab neile kasulik olla, peab ta leidma viisi Suurbritanniasse pääsemiseks.

Pujol võttis väljakutse silmagi pilgutamata vastu. Suurbritannia oligi ju peamiste paikade hulgas, mille ta endale Franco valitsuse all olevast Hispaaniast lahkumisel sihiks võttis. Ta teadis siiski, et tegu on väga keeruka ettevõtmisega – mitte ainult sõja tõttu, vaid ka vajalike paberite saamisel nii Hispaania kui ka Suurbritannia võimuesindajate käest. Tal oli pass, aga hispaanlased peavad lisaks andma veel piiriületusviisa, kus on sees luba Suurbritanniasse reisida, samas kui britid peavad talle andma viisa riiki sisenemiseks. Knappe tegi selgeks, et siin jäetakse Pujol iseenda hooleks ning ta peab ise kõige vajalikuga toime tulema.

Järgmiste nädalate jooksul kohtusid nad veel mitmel korral Madridi kohvikutes – Akvaarium, Maison Doreé ja muud sellised paigad – ning Pujoli kujutlusvõime sepistas uue loo. Tal olevat kontakt politsei valuutapettustega tegelevas osakonnas, teatas ta. Too politseinik tahab, et ta Lissaboni ning sealt edasi Londonisse reisiks, et tema eest üht juhtlõnga jälitada. Pujol ütles Knappele, et sel teel õnnestub tal vajalikud paberid hankida. Sakslastele see keeruline lugu siiski eriti ei meeldinud. Nende arvates tasuks tal muretseda mõne ajalehe akrediteering ning ajakirjanikuna Londonisse reisida.

Samal ajal üritas Pujol sakslaste selja taga Briti konsulaadist seaduslikul teel viisat hankida. Kuid talle teatati, et ilmselt ta seda ei saa.

Pujol kohtus Knappega veel mõned korrad ning mõlemad jäid oma seisukohale kindlaks: Pujol oma loole politseitööst, sakslane aga ajakirjanikuametist kui parimast eesmärgini viivast teest. Viimaks saavutati kompromiss: Pujol lahkub Portugali ning üritab sealt õiged paberid välja ajada, et Londonisse reisida. Ka nüüd kohtab Pujoli ja MI5 lugudes erinevusi. Ametliku ettekande kohaselt andis Knappe kulutuste katteks 1000 peseetat; Pujol aga väidab, et reisis Lissaboni, võttes kaasa kuldketi, mille seal rahaks tegi ja sellega endal hinge sees hoidis. Kindel on aga see, et 26. aprillil 1941. aastal lahkus ta Madridist, sihiks Portugali pealinn.

Kohale jõudes registreeris ta end Hispaania konsulaadis püsielanikuna, märkides ametiks kirjanik. See polnud sulaselge vale: peagi kohtus ta Hispaaniast väljarännanud poeediga, kelle nimi oli Luances, ja koos kirjutasid nad mõned pamfletid, kus toetati liitlasriikide pingutusi ning mida propaganda eesmärgil mitmes saatkonnas levitati. Pujol ei märkinud end nende autorina, kuna ei tahtnud, et tema nime nendega seostataks.

Ta külastas ka Briti konsulaati, et viisat saada. Nende keeldumine ei üllatanud teda, ent talle tundus siiski, et ta pidi üritama, kuna sakslased võisid tema tegevust jälgida. Kuid ta pingutused olid liiva jooksnud. Ta oli sakslastele edukalt puru silma ajanud, kuid leidis end nüüd Lissabonist ning tal puudusid võimalused oma lugu kinnitada, rääkimata Londonisse reisimisest.

Kuid tal oli õnne. Temaga koos peatus Suisso-Atlántico hotellis ka üks hispaanlane nimega Jaime Souza. Pujol sõbrunes temaga ning ühel õhtul näitas Souza talle oma diplomaatilist passi, mida ta kavatses kasutada ametisõidul Argentiinasse. Ta peatus Lissabonis, oodates vaba kohta vesilennukil.

Pujoli huvitas eripass kangesti: sellise abil saaks ta väga kergesti reisida ning see avaldaks ka sakslastele muljet. Peagi tekkis tema peas uus plaan. Ühel õhtul, kui ta koos Souzaga Estorili kasiinos mängis, teeskles Pujol kõhuvalu, läks tagasi nende ühisesse hotellituppa ja pildistas passi. Souza lahkus peagi Lõuna-Ameerikasse, kuid Pujol kasutas fotosuurendusi ja tegi neist oma võltsitud reisidokumendi ning teeskles, et töötab Hispaania saatkonnas ja palus ühel Lissaboni trükkalil neist 200 koopiat teha. Selline suuremat sorti tellimus hävitas trükkali kahtlused juba eos ning maikuuks oli Pujol tagasi Madridis, võttes mõned koopiad endaga kaasa ja visates ülejäänud minema.

Saabumise järel helistas ta Saksamaa saatkonda ja palus kokkusaamist. Ta sai Knappelt kohtumise alguses sõimata: Pujol ei tohiks kunagi saatkonda helistada, väitis too. Pujol vabandas, et asi on kiireloomuline, kuna ta oli suutnud hankida vajalikud paberid Londonisse sõiduks.

Pujol oli tolleks ajaks juba Majestici hotellist lahkunud ja elas nüüd tillukeses pansionaadis Gran Via tänaval. Araceli pidi peagi sünnitama nende esimese lapse.

Pujol kohtus Knappega veel mitu korda. Ta jäi kindlaks enda loole, mille kohaselt ta töötab Lissabonis hispaanlasest politseiniku Varela heaks, kes üritab paljastada rahvusvahelisi valuutapettusi. Knappe hakkas viimaks seda lugu uskuma. Pujol pakkus talle ka tõendeid. Ta teatas ühele Lissaboni sõbrale, et soovib Portugali naasta, et armukest külastada, kuid ei taha, et naine kahtlustama hakkaks, ning palus saata telegrammi: „Pead kähku siia tulema. Kõik on korraldatud. Allkiri: VARELA.“

Pujol näitas seda järgmisel kohtumisel Knappele. Knappe jättis selle enda kätte ning kui nad järgmisel päeval uuesti kohtusid, soovitas tal kohe Lissaboni sõita, nagu Varela nõudnud oli, ning andis talle ka 500 peseetat ja palus saabumise järel Lissaboni Abwehriga kontakti võtta. Pujol tegigi seda, saades Knappe Lissaboni kolleegidelt lisaraha, enne kui taas Madridi naasis.

Nüüd teatas ta Knappele, et Varela on kõik ära korraldanud ning peagi on tal politsei kaudu hangitud vajalikud dokumendid, millega Londoni sõita. Nad leppisid järgmiseks pärastlõunaks uue kohtumise kokku. Kuid järgmise päeva varahommikul helistas Pujol Knappele ja teatas talle rõõmsalt, et nad peavad kohe kokku saama. Knappe nõustus torisedes. Kohvikus ütles Pujol, et sai viimaks omale uue passi ning peab kohe minema välisministeeriumi, et vajalikud templid hankida. Tegelikult oligi asi selles, et Pujoli võltsitud diplomaatilisel passil puudusid vajalikud templid, seega poleks seda ehtsaks peetud; asja mõte oli Knappele reisidokumente näidata, kuid talle ei tohtinud jätta aega neid põhjalikumalt uurida. See läks läbi. Kui Knappe passi nägi, muutus ta kohe rõõmsamaks ning andis Pujolile õnnitluseks matsu õlale. Pujol kiirustas hüvastijätuga ning tormas taksot võtma ja palus valjuhäälselt juhil end välisministeeriumi sõidutada. Sakslased olid nüüd Pujoli loo ehtsuses veendunud. Nad küsisid Berliinist instruktsioone ning andsid järgmiste päevade jooksul talle viimased juhendid: Kühlenthal sõnas, et ta peaks koguma võimalikult palju informatsiooni ning värvatud alluvatest agentidest võrgustiku looma. Kühlenthal andis talle veel raha ning variaadressid Pujoli kirjade jaoks, kuhu ta oma nähtamatu tindiga kirjapandud sõnumid saatma pidi.

Knappe ütles Pujolile, et kadestab teda ja tahaks temaga kohad vahetada: kes siis ei sooviks täita ohtlikku ülesannet otse vaenlase territooriumil!

Kühlenthal oli pragmaatilisem. Ta ütles Pujolile, et britte ei tasu alahinnata. Nad on tõsiseltvõetavad vastased. Pujol näeb neid kahte alles neli aastat hiljem. Selleks ajaks on sõda juba läbi ja olukord tundmatuseni muutunud. Kuid nüüd, varustatud sakslaste tindi ja rahaga, siirdus ta Araceli vanemate koju Galiitsias, kust nad edasi Lissaboni reisisid.

Juan Pujol oli nüüd ametlikult natside spioon, koos kõigi oma salaplaanidega, aga üksinda ja iseenese hooleks jäetud.