Читать книгу Spioon 29 nimega - Jason Webster - Страница 5

Liitlaste läbikukkumised II maailmasõjas ei piirdunud vaid Dieppe’i luurerünnakuga. Peale kaootilist taganemist Dunkirkist 1940. aastal ning lüüasaamisi Balkanimaades 1941. aastal hakkasid paljud kahtlema, kas Briti armee suudab lahinguväljal Saksa Wehrmachtile vastu saada. Isegi Ühendriikide abiga, kel oli hea väljaõpe ning kes 1941. aasta lõpust oma suurema tööstusliku võimsuse ja arvukama sõjaväega nende poolele asusid, oli kardetava vastase alistamine ülimalt keeruline.

Vaenlase alistamiseks tuli leida teistsuguseid, erilisi viise. Saksa kultuur, mis hindas distsipliini ja ülistas sõda, näis tootvat lõputul arvul sõjamehi. Kuid britid hindasid sääraseid omadusi, mis nende vastu tõhusaks relvaks kujunesid: taibukust ja ekstsentrilisust. Luure, vastuluure ja vaenlase eksitamine muutusid liitlaste sõjastrateegia tähtsaks osaks. Tuli leida erakordseid ja ebatavalisi lahendusi, rakendada andekate meeste ja naiste taipu vaenlase üllatamisele ja lollitamisele. Dieppe’i-sarnase katastroofi kordumist ei saanud lubada.

Antud tingimustes võisid just kõige hullumeelsemad plaanid kaalukausi liitlaste kasuks kallutada. Sageli olid need skeemid mõne väikese inimgrupi või vaid ühe ebatavalise isiku looming.

Meie lugu jutustab ühest sellisest mehest ja tema rollist, mida ta mängis D-päeva ja Normandia dessandi õnnestumises. Seda lugu on varemgi jutustatud, ka tolle mehe enda poolt, kuid vaid osaliselt: seal leidub lünki ning ebamugavaid fakte on varjatud. Kõige keskmes olev tegelaskuju jäi mõistatuseks ja tema tegelikku iseloomu tutvustati vaid põgusalt.

Ta oli Barcelonast pärit hispaanlane: unistaja, pettur ja luiskaja, kuid samas ka õilis ja heasüdamlik mees, kompulsiivne jutuvestja, kelle lugusid polnud lihtne jälgida, sest tema väljendusviis oli nõnda keerukas. Kui tegu poleks tõelise inimesega, võiks teda pidada mõne kelmiromaani kangelaseks: pühakusarnane suli, erakordne fantaseerija, kel on kummaline arusaamine tõest ning keda ei saa „heaks“ või „halvaks“ sildistada – ta on ilmsüütu kui Don Quixote ja kaval kui Sancho Panza.

Temast sai ajaloo suurim topeltagent, kes ebatõdede kaudu uue tõeni jõudis. See lugu räägib temast ja tema tegudest ning mõnest neist paljudest eludest, mida tema teod muutsid. Detailid ja tsiteeritud vestlused pärinevad teda tundnud inimeste märkmetest, kirjadest ja memuaaridest.

Kodumaal Hispaanias teati teda Juani nime all.

Neis varjatud maailmades, kus ta tegutses, tunti teda paljude eri nimedega …

Bletchley Park, 1941. aasta detsember

„Suvilad“ olid kolm kõrvuti asuvat majakest peahoone lähedal. Enne sõda olid need ülemkutsari eluhooned, kuid nüüd paiknes seal Dillwyn Knoxi koodimurdjate rühm: peamiselt kaunid noored naised, nagu Mavis Lever. Neid kutsuti Dilly tüdrukuteks.

Knox oli üks Bletchley karaktereid, ekstsentrilisi intellektuaale, kes töötasid valitsuse koodi- ja krüpteerimiskoolis (GC&CS) ning üritasid murda sakslaste krüpteeritud raadiosõnumeid. Nemad olid selle paiga liha ja veri.

Knox oli Cambridge’is klassikalisi keeli õppinud ning teda võrreldi sageli mõne Lewis Carrolli raamatu tegelaskujuga; ta oli pikk ja kõhn ning ühe sõbra sõnade kohaselt „näljaroti näoga“. Ta oli juba hilistes viiekümnendates ning lonkis mõnikord Bletchleys ringi vaid hommikumantli väel, kuna unustas end hommikul riidesse panna, ning tema prillid või tubakatoos läksid pahatihti dekrüpteeritud sõnumite lehekülgede all kaotsi. Ühel hajameelsel hetkel toppis ta kogemata oma piipu võileiva küljest murtud palukestega. Mavis, tollal vaid üheksateist aastat vana, tundis Knoxiga hingelist lähedust, nähes temas Valget Rüütlit raamatust Alice Imedemaal: „vastupandamatult ekstsentriline ja minu heaolu pärast muretsev“.

„Me oleme koode murdvad masinad,“ teatas ta Mavisele, kui too 1940. aastal esimest päeva suvilates viibis. „On sul pliiats kaasas?“

Lugupidamine ja kiindumus olid vastastikused ning noor värvatu sai peagi vanema koodimurdja kaitsealuseks. Mavis oli loobunud saksa keele õpingutest Londoni ülikoolis, et seda tööd saada, ning kui Knox asus talle tsiteerima Miltoni Lycidast, vastas ta millegi sobivaga, mis võis pärineda näiteks Heinrich Heine luuleridadest. Nende vahel tekkis sümpaatia ning aastaid hiljem kirjutab ta Knoxi biograafia.

Bletchley Park oli sõja neil aastatel kui väike linnake, kus tuhanded inimesed nägid palavikuliselt vaeva vaenlase koodide murdmisega, mis toimus peamiselt territooriumile kiirkorras püstitatud onnides. Talvel oli neis külm. Suvilad olid toekamad ehitised ning hoidsid paremini soojust. Selles mõttes Mavisel vedas.

Töö polnud kerge ja kestis vahetustega nii öösel kui ka päeval. Peamajas asus söökla, kuid mõnikord polnud seal kell kolm öösel saada muud peale ülekeedetud rooskapsaste. Ent valitses kambavaim: kui Mavis polnud koodimurdmisega ametis, nautis ta kontserte, hobiteatriringi ning Šoti rahvatantsu.

Knox ei veetnud tol detsembril nendega „suvilas“ palju aega, kuna oli raskelt haige ning pidi piike murdma Bletchley operatiivülema Alistair Dennistoniga, kuna nad jäid eriarvamusele selles, kuidas dekodeeritud materjali luureteenistuste piires kasutama peaks. Mavise töö põhines siiski Knoxi meetoditel ning ta pidi rakendama oma teravat taipu, et lahendada vaenlase Enigma masinatega seonduvaid keerukaid ülesandeid. „Mis suunas liiguvad kellaosutid?“ küsis Knox.

„Päripäeva.“

„Sõltub sellest, kas oled kell või vaatleja.“

Nad olid ühiselt juba midagi olulist saavutanud, kui murdsid sama aasta alguses Itaalia sõjalaevastiku koodid. See mängis suurt rolli kevadel toimunud Matapani lahingus, kus Itaalia sõjalaevastik brittide käest rängalt lüüa sai. Churchill nimetas seda suurimaks triumfiks merel peale Trafalgari lahingut.

„Öelge Dillyle, et saavutasime Vahemerel olulise võidu,“ teatas admiral Godfrey Bletchleysse tehtud telefonikõnes. „Ja seda vaid tänu talle ja tema tüdrukutele.“

Knox autasustas Mavist õhtusöögiga, viies ta oma tillukese Austini masinaga lähedal asuva Stony Sratfordi küla kõrtsi ning ühtlasi käskis tõsta ta palka, mis seni oli püsinud 35 šillingil nädalas.

See oli juhtunud 1941. aasta aprillis. Nüüd oli käes detsember, aga kui Mavis koos kolleegi Margaret Rockiga murdsid pead järjekordse ülesande kallal, oli selge, et toimumas on midagi sama tähtsat – või koguni senisest olulisemat.

Knox oli šifri pihta oktoobris esimese hoobi andnud ning mitmekuise pingutuse järel suutsid Mavis ja Margaret 8. detsembril viimaks Saksa luure kasutatud koodi lahti murda ja võisid nüüd lugeda esimest dešifreeritud Abwehri sõnumit. Kui liitlastel õnnestub lugeda Saksa spioonide teabevahetust, siis ei jää vaenlasele just palju saladusi alles.

Knox oli üliõnnelik.

„Andke mulle kang ja kivi,“ ütles ta, „ning ma võin universumi paigast nihutada.“

Tegu oli suursaavutusega, mis õigustas tema ebatavalisi meetodeid: lingvistide ning koguni kõneterapeudi kasutamist matemaatiliste koodide murdmisel. Kuid hoolimata kinnitustest, et ta võlgneb oma edu tüdrukutele, oli sakslaste krüpteeringu murdmiseks kasutatav pöörlevate ketaste süsteem siiski tema looming ning seega kandsid ka dekrüpteeritud sõnumid tema nime – isegi peale seda, kui ta aasta hiljem lümfivähki suri.

Sõda kestis nende ümber üha edasi. Mavis kuulis läbimurdele järgnenud hommikul jaapanlaste rünnakust Pearl Harborile. Tundus, et ameeriklastest saavad peagi nende liitlased. Punaarmee oli samal ajal idarindel alustanud sakslaste Moskva alt tagasilöömist. Kuigi tol hetkel seda ei taibatud, said need detsembri alguse sündmused ning tema enda eilne edu konflikti murdepunktiks.

Peale esimese dekodeeritud sõnumi lugemist tuli tööd vaid juurde. Mavis ja Margaret olid sisse murdnud, kuid läks veel mitu nädalat, enne kui Abwehri sõnumite pideva voolu tootmiseni jõuti. Seitsmeteistkümne „tüdruku“ hulgas olid nemad ainsad, kes saksa keelt mõistsid: vajati rohkem lingviste. Enne jõuab kätte 1941. aasta esimene jõulupüha, kui uus ja oluline infoallikas ülejäänud Briti luureteenistusele kättesaadavaks muutub, ning vähemalt alguses tähendas see, et iga päev tuli dekodeerida viiskümmend kuni sada Abwehri sõnumit. Hiljem see number mitmekordistub ning sõja lõpuks jõuab dekodeeritud sõnumite koguarv 140 000 lähedale.

Mavis jäi tol päeval omapead: Knox oli haige ja pidi jääma koju, kuhu Margaret talle vajaliku materjali kätte viis, et töö saaks jätkuda. Polnud aega saavutusi põhjalikumalt tähistada. Kuid siiski oli tegu olulise hetkega. „Esimesel jõulupühal 1941. aastal murdsid Bletchley geeniused Abwehri Enigma …“ kirjutas Hugh Trevor-Roper. „Sellega astusime uude ajastusse.“

Briti luureohvitserid said nüüd lugeda, mida nende Saksa konkurendid üksteisele kirjutavad, tehes seda nii, nagu lehitseksid nad hommikusi ajalehti. Mavise töö polnud siiski nende sõnumite analüüs, mida ta koos kolleegidega lahti murdis. See oli MI6 luureohvitseride ülesanne – GC&CS kuuluski tolle salateenistuse alluvusse –, nemad pidid töötlema materjali, mida Mavis ja Knox neile saatsid.

Nendeni jõudnud Saksa materjalis kordus üks huvitav nimi, mida tuli sageli ette raadiosõnumites Abwehri Berliini peakorteri (aadressil 76/78 Tirpitzufer) ja nende Madridi spioonijaoskonna vahel. Viidati „Arabali2 ettevõtmisele“, ühele müstilisele natside spioonivõrgustikule, mis pidavat tegutsema Suurbritannias ja mille juht on agent nimega Alaric.

Sellele mõtlemine tekitas hirmuvärinaid. Vaenlase spioone puudutav foobia oli niigi kogu riiki haaranud. Levisid kuulujutud tanksaabastes nunnadest, keda langevarjudega Warwickshire’i kohal alla visati, kõrvalistele põldudele küntud sõnumitest Saksa luurelennukitele ning telegraafipostidele jäetud kriidimärkidest. Üks vanem naisterahvas järeldas koguni, et tema naaber saadab morsekoodiga vaenlasele sõnumeid, kui lühikest ja pikemat pesu kindlas järjestuses õues nöörile kuivama riputab. Kedagi ei võinud usaldada.

Bletchleys ei mindud nõnda kergesti õhinasse. Ent järgnevate nädalate ja kuude jooksul kohtasid Mavis ja tema kolleegid korduvalt viiteid tollele kurjakuulutavale Alaricile.

Aga kes ta on?

St Albans, jaanuar 1942

Desmond Bristow veetis enamiku päevast hotellide registratuuriraamatuid uurides, mida agendid Madridist ja Lissabonist saatsid. Tema tööks oli leida kahtlasi isikuid: kummalisi või mujal varem silmahakanud nimesid. Parem ikka, kui jalaväes teenida, leidis ta endamisi.

Kord Oxfordi jaamas 1940. aasta maikuus rongi oodates nägi ta Dunkirkist naasnud tõsiselt haavatud sõdureid: see vabastas ta illusioonist, et tahab eesliinil võidelda.

Siiski poleks Bristow osanud ette kujutada, et spiooniamet on nõnda igav. Betty oli rase ning ta igatses naise järele. Worcester asus St Albansist kaugel. Vähemalt oli tal tema kallis Matchlessi mootorratas ning bensiinitalonge säästes võis ta vahetevahel sinna sõita ja teda näha. Kuid peale ajuti Kuningas Harry pubis ülemusega õlleklaasi kummutamise polnud tal erilisi meelelahutusi.

Sõda oli kestnud kaks ja pool aastat, juba leidus piisavalt põhjusi spioone välisriikidesse saata ning MI6 – salaluureteenistus – keskenduski nüüd peamiselt sellele. Kuid Bristow polnud veel välislähetusi saanud. Isegi mitte Hispaaniasse, kuigi ta oli seal üles kasvanud. Jah, nad hindasid küll tema keeleoskust ja kohaliku kultuuri tundmist ning tänu sellele ta ametisse võetigi. Kuid tema töökohaks sai MI6 V osakond, vastuluureharu, ning nad kolisid peagi Londonist välja Glenalmondisse, Edwardi-aegsesse punastest tellistest hoonesse unises St Albansi väikelinnas. Ta oli alles 26-aastane, liiga noor, et teistega koos peale tööd konservatooriumis roosasid džinnikokteile nautida. Nad kutsusid konservatooriumi maokoopaks.

Kuid vähemalt oli Philby siin. Tema ülemus kokutas veidi, kuid tundis ja armastas Hispaaniat Bristow’ga võrdsel määral, olles seal kodusõja ajal The Timesi korrespondent. Ta oli Bristow’st viis aastat vanem ning temaga oli lihtne suhelda. Varsti said neist head sõbrad, Bristow sõidutas teda mootorrattasadulas mööda St Albansit ringi ning nad käisid peale tööd pubis. Kim Philby muutis Glenalmondis elamise veidi talutavamaks.

Kolonel Felix Cowgilliga oli aga igavene häda. Ta oli teeninud India politseijõududes ning nüüdne V osakonna ülem juhtis Glenalmondit keskaegse kindluse kombel. Ta oli kahtlustava iseloomuga ning jõudnud juba enamiku teiste luureteenistusülematega tülli minna. Tema osakonna ülesanne oli läbi töötada võõrriike puudutavad luureettekanded – mis sisaldasid infot Suurbritannia vastu suunatud spionaaži kohta – ning vajadusel jagada oma andmeid teise suure vastuluureorganisatsiooniga MI5 ehk julgeolekuteenistusega. Kui MI6 V osakond tegeles välismaaga, siis MI5 alla kuulusid Suurbritannia ja ülejäänud Briti impeeriumi alad, ent kahe asutuse tegevusväljad kattusid sageli. Mõni võiks arvata, et see nõuab koostöö tihendamist. Cowgill nende hulka ei kuulunud: ta kahtlustas, et MI5 tahab tema territooriumi üle võtta. Viidates vajadusele MI6 allikaid kaitsta, lubas ta harva oma materjali edasi saata.

Philby vihkas teda.

„Kujutlusvõime puudumine, tähelepanematus detailide vastu ning täielik ignorantsus maailma suhtes, milles me võitleme …“ kirjutas ta. „Glenalmond … oli siilina kerra tõmbunud; Cowgill isoleeris end rõõmuga välismaailmast.“ Mis mõtet on nii palju luureteavet koguda, kui seda nagunii kellegagi ei jagata? Nüüd, kui Abwehri koodid olid viimaks lõplikult murtud, muutus Cowgilliga koos töötamine veelgi keerukamaks. Philby jagas oma MI5 sõpradele teavet suusõnaliselt, mitteametlikult, „et mõttetuid sekeldusi vältida.“

Sakslaste sõnumite dekrüpteerimist tähistati lühendiga ISOS ehk „Illegaalsed sõnumid Oliver Stracheylt“, GC&CS töötaja järgi, kes Abwehri käsitsi šifreeritud sõnumite murdmist juhtis. ISOS tegutses 1940. aasta aprillist alates, juba enne Bristow’ tööletulekut. Kuid nüüd polnud sakslaste sõnumid enam käsitsi šifreeritud, vaid seda tehti Enigma masinatega. Need sõnumid olid palju keerukamad ja kasulikumad kui varasemad ning Dilly Knoxi juhitud GC&CS rühm sai alles hiljuti nende murdmisega hakkama. Sõnumeid hakati põhjalikumalt lahti murdma alates 1941. aasta esimesest jõulupühast ning neile viidati lühendiga ISK ehk „Illegaalsed sõnumid Knoxilt“. Kuid nii nagu paljud teised, ei suvatsenud ka Bristow neid üksteisest eristada ning viitas kogu dešifreeritud Abwerhi materjalile lühendiga ISOS.

Sõnumid toodi Glenalmondi jalgrattal, erikuller saabus kell 10.30. Tol päeval, kui nad esmakordselt Arabalist kuulsid, valitses udune ja jäine ilm. Bristow oli just kaminas tule süüdanud ja Philby istus eendakna juures, kandes kulunud nahkjakki, mille ta Hispaania kodusõja ajal ostnud oli. Nende kolleeg Tim Milne luges parajasti Ibeeria poolsaart puudutavaid ettekandeid.

„See kõlab väga imelikult,“ kuulutas ta, kui üht neist uuris.

Bristow tõstis registratuuriraamatute kohalt pilgu. Ka akna all istuv Philby vaatas nende poole.

„Mis seal kirjas on?“

Milne ulatas talle paberi. Bristow kõndis sinna ja piilus üle tema õla. Ta nägi suurtähtedega trükitud sõnumit, Abwehri Madridi jaoskonna ettekannet peakorterisse, kus Berliini ülemustele anti teada uue Vertraaugsmanni – usaldusmehe ehk spiooni – Londonist saadetud teabest. Too agent ehk V-mann, keda sakslased tähistasid koodnimega Alaric, töötas Madridi Abwehri jaoskonna alluvuses. Mis veelgi hullem, Bristow ja Philby said edasi lugedes teada, et uus spioon ei tegutse üksinda. Alaric väitis, et on enda alluvusse värvanud kolm uut agenti: senjoor Carvalho, portugallasest ärireisija, kes elas Newportis Lõuna-Walesis ja hoidis silma peal Inglise kanali laevaliiklusel; härra Gerbers, Šveitsi sakslasest ärimees, kes elas Bootle’is Liverpooli lähedal ja jälgis Mersey jõel toimuvat; ning rikas Venetsueelast pärit tudeng, kes elas Glasgow’s.

Sakslased nimetasid toda spioonivõrgustikku „Arabali ettevõtmiseks“.

Alaric? Arabal? Keegi neist polnud neid nimesid varem kuulnud. Kuid ometi oli nende silme ees dekrüpteeritud Abwerhi sõnum, kus uus natside spioon kirjeldas Caernarfoni lahel nähtud laevakonvoi koosseisu, et sakslaste allveelaevad sellest omad järeldused teeksid. Mida V osakond tegema peaks?

Philby ei raisanud aega. Ta haaras signaalimuunduriga varustatud telefoni rohelise toru, et MI5 kolleege hoiatada: too spioon tegutseb nende kodumurul ja julgeolekuteenistus peab sellest teadma.

Bristow ja kõik teised kontoris viibijad jätsid oma tegemised sinnapaika, et vestlust kuulata. See oli kahtlemata põnevaim sündmus, mis tema Glenalmondisse saabumisest peale toimunud oli. Philby sai toru otsa MI5 uurimisosakonna ülema Herbert Harti. Bristow pani tähele, et Philby lööb kõnelemisel sõrmega nipsu, üritades oma kokutamist kontrolli all hoida.

„Kas nägite tema sõnumit M-M-Madridist Caernarfoni konvoi kohta, Hart?“

Selgus, et ka MI5 nägi Arabali sõnumit ning nemadki olid samavõrra mures ja hämmastunud. „Laske Scotland Yardil sellega tegeleda,“ soovitas Philby.

Kuigi algne juhtlõng pärines luurajate käest, suudaks just politsei Saksa agentide tegeliku väljanuhkimisega kõige paremini toime tulla. Samal ajal võtab MI5 ühendust oma kontaktisikuga Admiraliteedis, et neid Caernarfoni konvoi eest hoiatada.

„Hoiame asjal silma peal ja vaatame, mis sellest saab. Praeguseks head aega.“

Philby asetas toru hargile ning kontor hakkas sumisema.

Kes on see uus vaenlase agent?

„Kindlasti hispaanlasest madrus mõnelt Liverpooli dokkides olevalt kaubalaevalt?“ pakkus nende töökaaslane Jack Ivens. „Aga miks just hispaanlane?“ küsis Bristow. „Ta võib olla ka hollandlane või Rootsi kodanik või siis kusagilt mujalt.“

Nad vaatasid üksteisele otsa. Keegi ei osanud midagi kindlat väita.

„Huvitav, mis suhtluskanaleid meie mõistatuslik Arabal kasutas?“ küsis Bristow.

Philby vangutas pead.

„Meil ei tasu m-m-mõistatamismänguga jännata,“ ütles ta. „See raiskab vaid aega ning kui too tegelane endast tähtsamat sorti asjameest kujutab, siis kohtame teda ISOS-i sõnumites uuesti.“

Bristow ja teised said vihjest aru; nad naasid tööülesannete juurde, kuid mõistatasid endamisi edasi. Järgnevad uudised süvendasid müsteeriumi veelgi.

Kõigepealt said nad kirjaliku ettekande kaptenmajor Ewen Montagu, Admiraliteedi MI5 kontaktisiku käest, kellelt Caernarfoni konvoi kohta järele uuriti. Nende üllatuseks kinnitas Montagu kategooriliselt, et sellist konvoid ei eksisteeri.

Mõni päev hiljem kontakteerus nendega ka Scotland Yardi eriosakond. Hoolimata põhjalikest otsingutest ei avastatud ühtki jälge, mis vaenlase agentidele viitaks.

Tundus, et pole mingit Saksa spiooni ega Caernarfoni konvoid, aga järgmisel nädalal mainiti Alarici ja Arabali võrgustikku taas Bletchley dekrüpteeritud Abwerhi ettekannetes ning Madridi jaoskond teatas Berliini, et nende mehe info kohaselt „SEILAS KONVOI NELJA PÄEVA EEST LÕUNA SUUNAS.“

Philby oli seda nähes meeleheitel.

„Mis siin toimub? Me teame ju, et mingit kuradima konvoid ei ole olemas.“ Ta vaatas Bristow’ poole.

„Kes on see Arabal? Miks ta sellist udu ajab?“

London, 22. veebruar 1942

Major Thomas Argyll Robertson, MI5 osakonna B1A ülem, oli hõivatud mees. Luis Calvo, Hispaania ajakirjanik ja Madridist juhitud natsimeelse spioonivõrgustiku liige, oli viimased kümme päeva veetnud luku ja riivi taga MI5 ülekuulamiskeskuses, vangilaagris 020 Ham Commonis. Hispaanlane tunnistas üles juba kahekümne nelja tunni möödudes. Kongis alasti kükitava Calvo murdmiseks piisas vaid sellest, et laagriülem „Tinasilm“ Stephens tema nähes „piitsavarrega vastu ratsasaapa säärt laksas“.

Ent nüüd, kui saatkonnaga lähedalt seotud ajakirjanik avalikult paljastati, pidi avalike suhete vallas ettevaatlikuks jääma. Sealne personal ei soovinud suurema kriisi puhkemist. Peale sedasorti juhtumit võivad teisedki riigid Hispaania diplomaatide vastu kahtlustavamaks muutuda.

Siiski võis MI5 asja kordaläinuks lugeda: lihtne vastuluuretegevus, millega vaenlase spioonioperatsioon juba eos peatati. Hispaania ei kuulunud küll ametlikult vaenlasriikide sekka, kuid teda ei saanud kindlasti ka sõbralikuks lugeda.

Too juhtum poleks Robertsoni (keda alati nimetati Tommy või siis initsiaalide järgi Tar) üldse puudutanud, kui üks tema topeltagentidest poleks Calvo paljastamisel rolli mänginud. Gwilym Williams oli topeltagentide seas ainus, kel polnud tõelist koodnime, teda tähistati initsiaalidega G. W. Teised – Lumi, Kolmratas ja Tate – kuulusid kõik Robertsoni eriklubisse; kui nad kampa võeti, anti neile ka uus nimi. Kuid G. W. – le mitte.

MI5 määras G. W. ülesandeks jälgida Arthur Owensit ehk topeltagenti Lumi: nutikat Walesi rahvuslast, kes arvas, et võib üht poolt teise vastu kasutada. Topeltmäng ei pidanud brittide arvates siiski nõnda välja nägema. Selleks et kuuluda Robertsoni meeskonda, pidid agendid töötama vaid tema heaks ning sakslaste huvide esindamist ainult teesklema. Lihtne, aga vältimatu reegel. Kogu struktuur kõigist neist topeltagentidest, kellega sõja algusest peale nõnda palju vaeva nähti, võiks kokku kukkuda, kui vaenlane haistaks, et üks „nende“ agentidest on pooli vahetanud ja brittide heaks töötab.

Seetõttu määrati Lumel silma peal hoidma G. W. Williams oli endine politseinik ning teda usaldati täielikult. Temagi oli Walesi rahvuslane, mis kujunes katteloo puhul kasulikuks: mees, kes soovib natse aidata, lootes seeläbi ühel päeval oma kodumaa vabastada.

Nüüd oli ta saanud esimese suurema skalbi. G. W. teeskles, et on Calvo ja Abwehri vahemees. Tema pingutustest oli hispaanlase vahelevõtmisel palju kasu. Kuid ühtlasi tähendas see tema MI5 heaks töötamise lõppu. Tema side Abwehriga katkestati samal hetkel, kui Calvo arreteeriti. Ta ei saa enam vaenlase spioonina tegutseda. Ta pidi tegevuse lõpetama, et jätta mulje, nagu kardaks, et britid ta avastavad. Igasugune muu käitumisviis tunduks ebausutav. Seega pidi Robertson temast kui topeltagendist loobuma.

Siin peitus topeltagentide süsteemi põhihäda: valede võrk oli nõnda keerukas, et saavutatud eduga – nagu Calvo puhul – kaasnesid omad kaotused. Süsteemi vaenlase vastu kasutamine tähendas tihtilugu sedagi, et topeltagendid, kellega oli mõnikord aastaid vaeva nähtud, heideti kõrvale nagu tühjad padrunikestad. Üks lask, see oli kõik.

Teine häda oli enamiku juhtumite sunniviisilisus. Tabatud Saksa spioonid – paljud neist haletsusväärsed mehikesed, kes mööda maad ringi reisisid, taskupõhjas vaid mõni nael ja koormaks tugev aktsent – pandi valiku ette: poomissilmus või endiste isandate vastu pöördumine. Mõned valisid surma, kuid enamik eelistasid alternatiivi. Robertson oli see, kes valikuvõimaluse idee üldse välja käis. Surnud Saksa spioonist pole kellelegi kasu. Aga kui nad brittide kontrolli all Abwehriga suhtlemist jätkaksid? See on juba teine asi. Agentide koordineeritud kasutamine, nii et nad kõik sakslastele sama juttu räägiksid, võib vägagi kasulikuks kujuneda. Topeltagentide kasutamine oli sama vana kui sõda ise, ent keegi polnud varem katsetanud nõnda suuremahulise ettevõtmisega.

Vaja läks koordineerimist, ressursse, organisatsiooni, koostööd ja palju inimtöötunde. Lisaks vajati õigete Whitehalli valitsusametnike toetust, kuid nemadki ei tohtinud asjast liiga palju teada.

Ettevõtmise too külg jäeti John Mastermani hooleks. Robertson, MI5 osakonna B1A ülem, tegeleb topeltagentide tõelise juhtimisega, koos nende haldajate ja koduabiliste ja radistide ning muu toetuspersonaliga, tagades nõnda, et nemad täidavad käsku ja edastavad sakslastele just sellist teavet, nagu on ette nähtud. John Masterman, pikk ja kõrendlik 50-aastane vanapoisist Christ Churchi kolledži õppejõud, kes kirjutab detektiivijutte ning saab hiljem Oxfordi prorektoriks, sobis aga paremini otsustama, kuidas ja millal agente kasutada, tehes koostööd erinevate valitsusasutuste esindajatega. Tagatoa poiss, nagu Masterman end hiljem nimetab, on ühtlasi topeltagentide süsteemi ülevaatajaks määratud Kahekümne Komitee3 esimees.

Masterman viibis I maailmasõja alguses Saksamaal ning veetis seal kõik neli sõja-aastat interneeritud tsiviilisikuna, õppides kohalikku keelt ja rahvast hästi tundma. Endise MCC4 mängijana meeldis talle tõmmata paralleele Kahekümne Komitee ja kriketimeeskonna juhtimise vahel. Tema intellekt ja õpetlaslik maneer sobisid antud tööks ideaalselt.

Robertson polnud mingi intellektuaal, nagu Masterman ja teised tähele panid. Kuid tal oli kuhjaga tervet mõistust. Leidus temast targemaidki, kuid nad ei pruukinud asju piisavalt selge pilguga näha. Nad vajasid Robertsoni võimet inimesi ja olukordi hinnata. Ta tabas peaaegu alati märki, isegi siis, kui loogikale vastupidiselt talitas. Ühtlasi oli ta sündinud juht. Masterman ja teised pidasid temast seetõttu lugu.

MI5 heaks töötamine oli hoopis erinev Robertsoni noorpõlve metsikuist päevadest, kui talle jäi külge hüüdnimi Kirepüks: viide nii tema naisvallutustele kui ka värvikatele ruudulistele pükstele, mida ta Šotimaa Seaforthi rügemendis teenides kandis. Pidudel ja ööklubides käimisega kogunes talle nõnda palju võlgu, et ta pidi sõjaväeteenistusest loobuma. Esmalt töötas ta lühikest aega Londoni kesklinnas asuvas pangas, kuid muutis siis meelt ja siirdus Birminghami politseisse tavaliseks patrullohvitseriks. Seal jäi ta mingil ajal silma MI5-le, kui tolle rajaja Vernon Kell soovitas neile tööle võtta Robertsoni, tema poja Johni kunagise koolivenna Charterhouse’i erakoolist.

Võluv, viisakas ja meeldiv kaaslane – Robertsoni kolleegid võrdlesid teda näitleja Ronald Colmaniga, Rudolph Valentino tüüpi südametemurdjaga, kes koos ungarlannast staari Vilma Bánkyga moodustasid tummfilmiduo, mis võistles edukalt John Gilberti ja Greta Garboga. Robertson tundis end kõige vabamalt baarides ja restoranides tööasju ajades: joogiklaasi taga lõõpides avaldus mehe tõeline loomus sageli kõige selgemini ning just nõnda saavutati parimaid tulemusi. Nüüd oli temast saanud B1A osakonna ülem ning kuigi oli parajasti pühapäev, läks ta kohtuma Ralph Jarvise, Lissaboni MI6 mehega, kes oli paariks päevaks Londonisse tulnud. Temaga kohtumine võis kujuneda kasulikuks, et saada teada, mis sealkandis toimub.

Luis Calvo polnud ainus hispaanlasest spioon, kes Robertsonil meeles mõlkus. Paari viimase kuu jooksul olid nad jahtinud mõistatuslikku fantoomkonvoidest jutustavat meest, keda sakslased nimetasid Alariciks või Arabaliks. Kuid teda polnud veel leitud. MI5 uurimisosakonna ülem Herbert Hart jõudis järeldusele, et Arabel – tema eelistas kasutada seda nimeversiooni – on hispaanlane, nagu mõned olid algusest peale kahtlustanud. (Nüüdseks viitas enamik talle kui Arabelile, mis oli tema Saksa koodnime inglisepärasem variant ja kõlas pigem haldja või krati kui spiooni nimena, sobides hästi sellele, kelle tegelikus olemasolus ei võinud kindel olla.)5 Arabel kandis ette Abwehri spioonihaldajale Madridis, seega näis Harti teooria tõepärane. Kuid sakslastele oli väidetust hoolimata selge, et Arabel ei paikne Londonis. Keegi tegelikult seal elav isik poleks briti elu kohta edastanud nõnda koomilist materjali.

Tema väitel kujutasid Liverpooli meelelahutuspaigad joomaorgiatest ja lõtvadest elukommetest täidetud urkaid. Vahest mitte täiesti ekslik väide, küll aga oli selge, et ta pole kunagi käinud Glasgow’s, kus tema sõnade kohaselt oli sõjaga kaasnev viletsus nõnda suur, et kohalikud mehed on vaid liitri veini nimel nõus sabotaaži- ja terrorismiakte sooritama. „Toda produkti saareriigis ei leidu,“ kinnitas Arabel. Kuigi Robertson sündis Sumatral, olid ta vanemad šotlased; ta oli hästi tuttav oma rahvuskaaslaste joogieelistusega, milleks on õlu. Sama üllatav oli kuulda Arabeli sakslastele jutustamas, et Londonis jääb elu suvekuudel kuumuse tõttu seisma ning diplomaatilised esindused kolivad rannikulinna Brightonisse, kus on jahedam. Ta ei paistnud eriti hästi tundvat briti kombeid ega maad ennast. Kulutuste aruannete põhjal ei jaganud ta isegi naelade, šillingite ja pennide süsteemi (tema väitel maksis rongipilet Glasgow’st Londonisse 0 naela, 87 šillingit ja 10 penni).6 Nüüdseks oli brittidele selgunud, et ta ainult teeskles Londonis elamist.

Küsimus oli aga selles, kas ka sakslased arvavad sama. Mõned tema vead olid naljakad, teised aga panid muretsema. Ta oli oma spioonihaldajatele teatanud, et Atlandi ookeani konvoide saatelaevadena kasutatakse miinitraalereid. See oli iseenesest juba piisavalt suur möödalask, kuid lisaks oli üks tema mainitud miinitraaler, HMS Chestnut, juba 1940. aasta novembris põhja lastud: materjaliga tutvunud Kuningliku Sõjalaevastiku esindaja märkis, et sakslastel ei jäänud too fakt kindlasti kahe silma vahele.

Isegi kui ta oma ettekanded välja mõtles, oli topeltagendisüsteem nõnda delikaatne ettevõtmine, et MI5 ei võinud säärast isetegevust lubada. Kui sakslased aru saavad, et Arabel neid lollitab – ning see on vaid aja küsimus –, võivad nad kõiki agente kahtlustama hakata, ning isegi kui ei hakka, võivad Arabeli ettekanded ehtsate topeltagentide teabega vastuollu minna. Risk oli liiga suur. Arabel tuli üles leida ja peatada.

Välja arvatud muidugi juhul, kui MI5 ta üles leiab ning veenab teda Kahekümne Komitee erirühmaga liituma. See polnud küll eriti tõenäoline. Isegi kui säärane asi peaks õnnestuma, võis arvata, et ta on end juba liigselt kompromiteerinud. Ka luureringkondades uskusid paljud, et sedasorti meest ei saa usaldada ning ta võib koguni olla sakslastelt meelega ette söödetud, et Briti luuresse sisse imbuda. Teised eelistasid oodata ja vaadata.

Kuid esmalt tuleb tema asukoht kindlaks teha.

Otsingud jagunesid MI5 kahe erineva osakonna vahel. B1A mees Robertson hoidis silma peal oma topeltagentide suhtlusel sakslastega, lootes tabada vihjeid mehe identiteedi kohta. B1G, mis tegeles vastuluurega Ibeeria poolsaarel, otsis teda samal ajal oma allikate kaudu. Tomás „Tommy“ Harris oli tolle osakonna ülem. Ta oli jõukas kunstnik, ema poolt pooleldi hispaanlane, ning ta aitas oma isal juhtida Mayfairis asuvat Hispaania Kunstigaleriid, kus müüdi El Greco ja Goya teoseid. Harris kõneles hispaania keelt sama hästi kui kohalikud, kuid ei tema ega Robertson polnud suutnud Arabeli leida.

Asi polnud vaid selles, et Arabel oli sakslaste agent, kes tegutses väidetavalt Londonis. Tegelikult olid vastuluureülemad kindlad, et nüüdseks on tabatud juba suurem osa natsispioonidest, kes Suurbritanniasse saadeti, ning tänu topeltagendisüsteemile oli Robertson vaid mõne kuu kaugusel sellest, et kõik Saksa luureoperatsioonid Suurbritannias oma käpa alla saada. Arabel kujutas endast anomaaliat, kes oli nähtavasti võrgust läbi lipsanud. Nad olid temast kuulnud juba rohkem kui kuu aega tagasi, kui see nimi esmakordselt Bletchley sõnumites välja ilmus. Tema materjal võis ju võltsitud olla, kuid siiski tuli see spioon iga hinna eest kinni nabida.

Käes oli pühapäev, 22. veebruar, ning Robertson siirdus oma kokkusaamisele Jarvisega: mitteametlik jutuajamine, kus MI5 ja MI6 mehed kompisid piire, mis nende asutusi ühendasid ja lahutasid. Neil oli paljustki rääkida: Lissabonist sai sõja alguses tähtis spionaažikeskus. Kuid vestluse kestel esitas Jarvis ootamatu küsimuse.

„Kas keegi teie topeltagentidest,“ küsis ta, „kirjutab mõnele Saksa juhtumiohvitserile, kes kasutab Madridi aadresse?“

Robertson noogutas.

„Kas aadress Apartado 1099 ütleb teile midagi?“

See oli postkastinumber.

Robertson teatas, et see on ehtne ning üks nende agentidest saadab oma sõnumeid sinna.

Jarvis palus end vabandada ja tõusis, et helistada oma osakonnaülemale St Albansis, Felix Cowgillile. Temalt loa saanuna naasis ta Robertsoni juurde.

Jarvis ütles, et tal on MI5-le midagi tähtsat teatada ning see puudutab üht hispaanlast Lissabonis, kes on kuude kaupa MI6-le läheneda püüdnud …