Читать книгу Spioon 29 nimega - Jason Webster - Страница 8

Üleskorjajateks valiti maalikunstnik ja tsirkusedirektor.

Tomás Harris istus auto tagaistmel. Neid ootas ees pikk sõit ning ta tegi endale sigareti, puistates lahtitõmmatud paberile musta tubakat ja rullides selle silindriks. Harris oli kõhetu ja elegantne mees, tahapoole kammitud mustade juuste ja läbitungiva pilguga, ning temas peitus mingi haruldane jõud, entusiasm ja armastus elu vastu, mis kohe silma torkas.

„Ta oli lennuka ja elava loomuga,“ meenutas lähedane sõber. „Iga asi huvitas teda. Ta oli külgetõmbav, vähenõudlik ja kirglik kõiges, mida ette võttis.“

Harris oli mitmekülgselt andekas kunstnik, kes võitis vaid viieteistaastasena Slade’i kaunite kunstide kooli Trevelyan-Goodalli stipendiumi. Ta läks Roomas asuvasse Briti Akadeemiasse skulptoriks õppima ning naasis seejärel Londonisse. Seal rajas ta Bruton Streetil oma kunstipoe, kuid läks siis isale appi juhtima Hispaania Kunstigaleriid, kus müüdi tolle riigi meistrite loomingut. Lionel Harris oli juudi ärimees, kes kunagi ka Hispaanias töötas. Ta abiellus Sevillast pärit naisega – Enriqueta Rodriguez Leóniga. Nende seitsme lapse seas oli Tomás vanuselt neljas ja noorim poeg.

Kui algas II maailmasõda, asus Tommy – nagu kolleegid teda tavaliselt kutsusid – koos oma naise Hildaga tööle SOE (Erioperatsioonide Täitevkeskus) treeningkeskusesse Brickendonbury Hallis, kuhu teda soovitas Guy Burgess. Aastal 1940 sai tema uueks töökohaks MI5.

Harrise autoportreed kujutavad tema tumedat ja intensiivsemat poolt, kuid väliselt jättis ta sooja ja suhtlusalti mehe mulje.

„Ta oli suurepärane jutuvestja ning tundis end kõige õnnelikumalt anekdoote ja lugusid rääkides.“

Teistele avaldas muljet tema iseloomutugevus.

„Tommy oli väga, väga jõuline isiksus,“ rääkis üks kolleeg. „Ta võis olla äärmiselt veenev. Kui uurisid koos temaga mõnda maali, siis avastasid kahekümne minuti pärast, et jagad tema arvamust.“

Anthony Blunt, kes tollal samuti MI5-s töötas, oli tema hea sõber – Blunt oli kord arvustanud üht Harrise galerii näitust – ning temagi hindas Harrist kõrgelt.

„Tomás oli üks mitmekülgsemaid inimolendeid, keda ma kunagi tundud olen.“

Harrise hispaania taust lisas talle eksootikat (tema emapoolne vanaisa oli hinnatud härjavõitleja), kuid muutis ta mõnes mõttes kõrvalseisjaks: hoolimata oma headest suhetest ei tundnud ta end briti ülemklassi hulgas kunagi päris koduselt. Lisaks maalimisele ja kunstiärile tegeles ta veel klaveri- ja saksofonimänguga, kuid oli ka võimekas MI5 luureohvitser – seega sündinud geenius.

Cyril Mills, kes töötas MI5 osakonnas B1A, istus autos tema kõrval, kui nad Londonist A4 maanteed mööda välja sõitma hakkasid. Mills oli 40-aastane, seega Harrisest kuus aastat vanem. Enne sõda oli ta edukas tsirkusejuhataja ning tal oli lennuk de Havilland Hornet Moth, millega ta mööda Euroopat ringi lendas ja uusi talente otsis. Ühel päeval 1936. aastal, kui ta Saksamaa kohal hõljus, märkas ta mäekülje sisse suubuvat raudteeliini. Mills oli Cambridge’is inseneriks õppinud ning tema tehniliselt kogenud silmale paistis asi kahtlane, salajase sõjaväetehase moodi. Ta rääkis sellest MI5-le, kes palusid tal nende heaks luuramist jätkata. Kui sõda algas, oli ühtlasi selge, et tsirkustega on mõneks ajaks kõik, ning Mills vahetas tsirkusedirektori elu täiskohaga ameti vastu MI5-s.

Mõlemad mehed istusid auto tagaistmel. Nad jõuavad Plymouthi alles hilisel pärastlõunal. Jock Horsfalli võis usaldada, ta oli endine võidusõitja, keda peeti salateenistuse parimaks autojuhiks. Mõnda aega võivad nad nüüd mõelda ja juttu ajada.

Viimaks olid nad müstilise hispaanlase üles leidnud. Arabal, Alaric, V-Mann 316, V-Mann 319: sakslased olid uuele mehele ja tema väidetavatele agentidele mitu koodnime jaganud. MI5 jahtis teda juba kuude viisi. Nüüd oli ta Lissabonist üles leitud ning lennutati Suurbritanniasse ülekuulamisele. Mõned nende küsimused saavad tema kohalejõudmisel vastuse, kuid vältimatult tekivad uued. Kas nad saavad teda usaldada? Kas ta on tõesti nõnda võimekas, nagu tundub?

MI6 kuulis temast esimest korda juba detsembris: hispaanlane, kes tahtis Briti spiooniks hakata, väites, et olevat sakslased haneks tõmmanud nii, et need arvavad teda nende heaks töötavat. Ühtlasi näis, et seesama mees on katsunud neile korduvalt läheneda, mitte ainult Lissabonis, vaid ka Madridis. Iga kord näidati talle ust, kuid samal ajal jätkas ta Abwehrile võltsettekannete saatmist, väites end Londonis elavat. Nüüd oli käes aprilli lõpp. Neli kuud olid nad katsunud leida uut vaenlase spiooni ja mõistatanud, kuidas tal on läinud korda avastamist vältida, kuid kogu see aeg elas too spioon Portugalis, igatsedes brittide heaks tööle asuda. Harris kordas lauset, mis tema peas kumises: see oli paras ime, et ta nõnda kaua elus püsis. Kuid see muutis skeptikud veelgi kahtlustavamaks. Mees on neile lõksuks seatud, muidu oleksid sakslased ta juba ära koristanud.

Kuid Dilly Knoxi Bletchleys dekodeeritud üleskirjutused Abwehri sideseanssidest tõestasid veenvalt, et vaenlane peab Arabeli oma meheks Londonis. Miski ei viidanud sellele, et neid üritatakse haneks tõmmata.

MI5-le oli see hiilgav võimalus. Topeltagendisüsteem oli edukalt tööle saadud: Saksa spioonidest koosnev võrgustik tegutses nüüd Tema Majesteedi valitsuse heaks ning söötis vastastele valesid ette. Kas ka uue mehe võiks kampa võtta?

MI6 andis talle koodnimeks Bovril, kuna nende arust aitas ta „masendusest üle saada“, mis oli sellenimelise puljongiekstrakti reklaamlause. Võib-olla vihjati siin kõigile neile Madridist saadetud ärritavatele teadetele konvoidest, mida olemas ei olnud. Pole kindel, kes koodnime välja mõtles. Räägiti, et selle autor oli MI97 mees Gibraltaris, Donald Darling, kes aitas liitlasriikide sõduritel vaenlase aladelt põgeneda ning hakkas hispaanlast nõnda kutsuma siis, kui too Lissabonist mõne nädala eest sinna saabus. Kuid Bovrili oli kasutatud varemgi: vähemalt kuu aega tagasi. Kas MI6 üritas temast käed puhtaks pesta, teades juba, et kaotavad ta MI5-le? Vahest oli asjaga seotud Philby, Harrise lähedane sõber V osakonnast? Philby külastas sageli Harrise uhket Mayfairi kodu, kasutades aadressil Chesterfield Gardens 6 asuvat maja omalaadse eraklubina, nagu ka Victor Rothschild, Anthony Blunt ja Guy Burgess – väike sõprusring, kes nautis Londoni ühe parema veinikeldri ande.

Arabel võinuks Suurbritanniasse saabumata jääda, kui poleks olnud Philbyt, kel oli kombeks Cowgilli selja taga omavoliliselt tegutseda. Nüüd hakkas juba selgeks saama, kui suurt osa Arabeli kohta käivatest Bletchley materjalidest oli Cowgill seni MI5 eest varjanud. V osakonna ülem nägi ohtu, teades väga hästi, et hispaanlane on topeltagendiks ideaalne kandidaat. Seetõttu üritaski ta teda nõnda kaua MI5 eest peita. „Ma ei saa aru, miks peaksin hankima agente vaid selleks, et teie need pihta paneksite,“ teatas ta Guy Liddellile, Harrise ülemusele ja MI5 B-osakonna juhile. Cowgilli arvates olid jänkid Arabeli temani toonud. Kui too kellelegi kuulub, siis on selleks just MI6: ta võiks olla nende mees Lissabonis. Kuid topeltmäng ei seisne üksikute lahingute, vaid terve sõja võitmises ning Saksa spionaažitegevuse kontrollimisest ja piiramisest Suurbritannias (miks peaksid nad saatma uusi agente, kui senised nõnda head tööd teevad …?) liigutakse edasi uude ja olulisemasse etappi, mis seisneb vaenlase otseses eksitamises.

Auto oli nüüd Londonist kaugele jõudnud ning ümbruskonnas kohtas aina vähem viiteid sõjaajale, välja arvatud militaarsõidukid ja teeviitade puudumine. Gibraltarist startinud vesilennuk pidi saabuma just enne loojangut. Lend kestis kaks korda kauem kui rahuajal, kuna marsruut ulatus kaugele Atlandi ookeani kohale, et Saksa hävitajaid vältida.

Kui vaid õnnestuks uut meest edukalt rakendada …

Topeltagendisüsteemiga seondusid omad probleemid. Mitu tabatud spiooni pöördusid koostööle brittidega alles siis, kui neid ähvardati. Vähesed neist hakkasid vabatahtlikult topeltagendiks ning nende usaldusväärsuse tõstmine sakslaste silmis, mis võimaldaks viimaks nende kaudu eksitavat valeinformatsiooni ette sööta, seondus pajude raskustega.

Aga kui Arabel on see, keda ta end väidab olevat, väldiks see mitut tüüpilist probleemi. Kui sakslased teda juba usaldavad, siis saab MI5 kasutada end sissetöötanud topeltagenti, kes vabatahtlikult brittide poolele asus. Nad peavad siiski ettevaatlikult edasi liikuma. Varemgi oli ette tulnud, et suure potentsiaaliga topeltagentidest tuleb loobuda, kuna kardeti asja ilmsikstulekut. Turvalisus on siin esmatähtis, nagu ka Bletchley materjali puhul, sest asi töötab vaid siis, kui vaenlane midagi ei kahtlusta.

Ent ikkagi oli Arabel, Bovril või mis iganes koodnime ta tulevikus saab, erakordse potentsiaaliga. Ta oli iseseisvalt nõnda kaugele jõudnud. Seda oli näha Malta konvoi sõnumi puhul; mida võiks ta suuta veel siis, kui nende tiiva all tegutsema hakkab?

Endiselt polnud päris selge, kas just Arabel oli teate taga, mis puudutas konvoi saatmist tollele kindlustatud saarele. Abwehri ettekanne polnud seda otsesõnu kinnitanud, sest seal mainiti selle eest vastutavana Kühlenthali spiooni koodnimega V-Mann 372. See oli üks paljudest mõistatustest, millele loodeti järgnevate päevade jooksul küsitluste ja ülekuulamiste ajal vastust saada. Bletchley oli sõnumi üles korjanud 2. aprillil, rohkem kui kolme nädala eest. Tolleks ajaks oli otsus Arabel Suurbritanniasse tuua juba langetatud. Aga vahepeal, kui potentsiaalne brittide agent Lissabonis ootas, et MI5 ja MI6 oma võimumängud lahendaksid, saatis ta Abwehri sideisikule ettekandeid edasi.

Neist viimane oli laineid löönud – rohkem kui ühes tähenduses. Seal väideti, et Liverpoolist asus Malta poole teele viieteistkümnest laevast koosnev varustuskonvoi, mille seas on ka üheksa kaubalaeva. Nende pardal on lisaks toiduainetele ka otseselt sõjategevusega seonduvat, nagu õhutõrje laskemoona ja RAF-i (Kuninglike Õhujõudude) isikkoosseisu.

Varasemad varustuskonvoid startisid Malta poole Vahemere sadamatest, palju laevu oli kaduma läinud, kui sakslased ja itaallased need uputasid. See oli esimene sedasorti konvoi, mis ettekande kohaselt startis otse Suurbritannia rannikult. Vaenlane võttis saadud luureinfot erakordselt tõsiselt. Saksa allveelaevad saadeti Gibraltari väina juurde varitsema konvoi Vahemerele sisenemist, samal ajal kui itaallaste torpeedolennukid Sardiiniale koguti, et neid järgnevates rünnakulainetes kasutada.

Kuid kõik osutus kasutuks. Malta konvoi ei ilmunudki välja. Sakslased sattusid raevu, ent süüdistasid itaallasi. Operatsioonile kulutati hulgaliselt sõjaressursse – töötunnid, kütus, varustus –, kuid tulemuseks oli null.

Malta konvoid ei eksisteerinudki. See oli välja mõeldud.

Kummalisel kombel ei süüdistanud sakslaste poolel keegi toda agenti, kelle luureinfo ettevõtmise algatas. Vaenlase meelest oli konvoi siiski olemas: neil lihtsalt ei õnnestunud seda tabada. Kes iganes ettekande saatis – sest polnud kindel, et see oli Arabel –, oli sakslaste silmis oma reputatsiooni tõstnud ning lisaks üksipäini sõja käiku mõjutanud, kuigi vahest mitte väga olulisel määral.

Sellest piisas, et kallutada sündmusi nende soovitud suunas, kes tahtsid Arabeli Londonisse tuua. Isegi Cowgill andis viimaks järele. Ta võis ju endiselt väita, et spiooni kohaletoomine oli tema mõte, isegi kui MI6-st polnud kedagi teda vastu võtmas.

Viimaks jõudsid nad Plymouthi ning Jock Horsfall parkis auto Mount Batteni vesilennukite sadama taha. Lähedal asuvas hotellis olid toad juba broneeritud, nad söövad seal õhtust ja magavad ning sõidavad hommikul tagasi Londonisse.

Päike oli loojumas, kui vesilennukiga saabunud reisijad trappi mööda maale tulid. Harris oli tunnistajaks hetkele, mil too lühikesekasvuline hispaanlane viimaks Suurbritannia pinnale astus. Ta nägi oma kolmekümnest eluaastast vanem välja – varajane kiilaspäisus –, kuid tema tillukestes kollakaspruunides silmades oli terane, isegi veidi ulakas pilk. Näis uskumatu, et üks nii ohutu ja tagasihoidliku välimusega mees võiks nõnda palju pahandust põhjustada, seda nii sakslastele kui ka brittidele.

Harris astus ette ja ulatas tervituseks käe. Siis ütles ta laitmatus hispaania keeles:

„Bienvenido a Inglaterra, señor Pujol. Tere tulemast Inglismaale. Minu nimi on Tomás Harris ning tema on mu kolleeg hr Grey. Me viime teid Londonisse.“ Ta kasutas siin valenime, mille nad Millsiga enne kokku leppisid.

Juan Pujol naeratas neile viisakalt. Viimaks oli ta sellega hakkama saanud: lõpuks ometi Suurbritannias, nende inimeste juures, kellega ta viimased poolteist aastat koostööd algatada katsus. Ta lõdises veidi ning tegi märkuse külma ilma kohta. Harris nõustus, et enam ei olda Lõuna-Euroopas. Siin on palju uut, millega harjuma peab.

Pujol kõkutas iseloomulikul viisil naerda, nagu kaval rebane. Mitu päeva hiljem Londonis, kui nad Juan Pujoli hämmastavat lugu juba kuulnud olid, vestles Mills Harrisega.

Koodnimi Bovril ei sobi kuigi hästi. Pealegi on Pujol nüüd nende mees, ta kuulub MI5-le. Mills pakkus välja uue koodnime, mis paremini passiks. Ta leidis, et Pujol on maailma parim näitleja, kuna oli nõnda palju inimesi lolliks teinud ja siiski ellu jäänud. Nad peaksidki ta nimetama ühe hea näitleja järgi: Greta Garbo. Parajasti jooksis kinodes tema film Kahe näoga naine, mille peategelane elas topeltelu. Mis võiks veel paremini sobida?

Jah, see oli ideaalne. Mitte ainult tänu Pujoli näitlejaoskusele, vaid see sobis kokku ka tema arukuse ja elurõõmuga, leidis Harris. Hispaaniakeelset sõna garbo on raske otse tõlkida, kuid see võiks tähendada „graatsilist“ või „teatraalset“, aga viidata ka täiuseihalusele ning heldusele.

Mills ei osanud küll hispaania keelt, kuid leidis täiusliku koodnime.