Читать книгу Spioon 29 nimega - Jason Webster - Страница 7

Araceli tundis muret. Rongireis nende kodust Estorilist Lissaboni kesklinna võttis veidi üle poole tunni. Peagi on tema mees jälle linnaraamatukogus, ametis teatmike ja värskete ajalehtede uurimisega. Veel vaid mõned ettekanded sakslastele, kinnitas ta, ning siis teeb ta kogu looga lõpu.

Emigratsioonipaberid olid Brasiilia konsulaadis juba peaaegu joonde aetud. Peagi võivad nad reisi broneerida ja teele asuda. Kuid neid varitses oht ning aega polnud enam palju.

Tal oli põhjust hirmu tunda. Mis juhtub siis, kui keegi asjast teada saab? Väike Juan on vaid neljakuune.

Nad ei osanud arvata, et asjad sellise pöörde võtavad. Kumbki neist polnud tegelikult tahtnud Brasiiliasse minna. Ega isegi Lissaboni, kui aus olla. Kodusõja-järgses Madridis, kus nad mõlemad Majestici hotelli pidamisega ametis olid, unistasid nad Londonisse rändamisest, või siis Ameerikasse, kus neid ootab parem elu, eemal Franco Hispaania viletsusest ja süngusest. Kui puhkes maailmasõda, ignoreerisid nad Hispaania meedia ametlikke teadaandeid, kus välditi hoolikalt kirjutamast midagi sellist, mis nende sakslastest sõpru häirida võis. Selle asemel kuulasid nad BBC hispaaniakeelseid uudiseid. Vaid vähesed julgesid seda teha: see oli riskantne tegu.

London näis olevat parema maailma tuletorn, kõrgemate väärtuste kandja, kus leiduvad soodsamad võimalused. Kuigi sinna langevad sakslaste pommid, eelistaksid nad seda Franco rõõmutu natsionaalkatoliikluse piirangutele, sügavalt haavatud riigi vaesusele. Salazari Portugal oli sama halb.

Lokkis mustade juuste ja kena näolapiga Araceli oli sedasorti tume ja võluv iludus, keda tema koduses Galiitsias Hispaania loodeosas sageli kohata võib. Ta pidas end suureliselt ülal – millest hiljem pahandust tõuseb – ning oli veendunud, et tema päritolu on aristokraatlik. Nii nagu tema abikaasa, oli Araceligi intelligentne ja seiklushimuline: just tema oli oma mehe nimel 1941. aasta jaanuaris esimest korda brittidega kontakti otsinud ning pakkunud neile abi Hitleriga võitlemisel. See lõppes ebaõnnestumisega: saatkonnapersonal ei teinud temast välja. Hiljem üritas tema abikaasa ise brittidega rääkida, kuid seegi ei andnud tulemusi. Nüüd oli käes 1941. aasta lõpp. Mõni nädal varem Madridis oli ta veel lootusrikas: saatkonna passiametnik nõustus viimaks tema abikaasaga kohtuma. Kuid taas jäid inimesed, keda nad abistada tahtsid, nende pingutuste vastu ükskõikseks: see ei pakkunud neile huvi. Tema mees leidis, et nüüd pole muud võimalust, kui Lissaboni naasta ja Euroopast lahkuma valmistuda. Kui sakslased tõe teada saavad, on nende elud ohus ning iga kontakt brittidega suurendab selle tõenäosust.

Vahest oli tema mehel Brasiiliasse kolimise suhtes õigus. Seal võivad nad end turvaliselt tunda ning uut elu alustada. Kuid abikaasat jääb alatiseks rõhuma ebaõnnestumise taak. Ta oli sellesse nii palju pühendanud; tema uhkus ja enesehinnang sõltusid sellest. Ta polnud vaid unistaja. Tema kujutlusvõime oli naise omast jõulisem, kuid ta suutis ettekujutatut oma skeemide, osavuse ja veenvate valede kaudu ka ellu viia. Kumbki neist polnud arvanud, et asjad nõnda kaugele lähevad või nii halva pöörde võtavad, kuid Briti võimud olid kõik nende palved tagasi lükanud – kui mitu korda juba: viis? kuus? seitse? – ning see viis nad nõnda kaugele, Euroopa servale. Teisel pool ookeani asuv Brasiilia näis ainsa võimaliku põgenemisteena.

Kuid üht asja pole naine veel proovinud. Kõik peab olema valmis seatud, enne kui ta astub järgmise sammu: ta peab kaasa võtma õiged paberid ja tõendusmaterjalid ning leidma kellegi mõneks tunniks imikut valvama. Tema mees ei tohi teada saada, et naine järgib nüüd omi plaane. Saksa rahaga maksti see kõik – ruumikas maja ja nende Lissaboni elustiil – kinni. Saksa rahaga, mida saadi võltsitud ettekannete eest, mille kallal tema abikaasa nüüd raamatukogus töötab, teeseldes end Londonis elavat, ent kogudes tegelikult infot Suurbritannia reisiteatmikest, Prantsuse ajalehtedest, portugalikeelsest raamatust Briti laevastiku kohta, prantsuse-inglise militaarsõnastikust ning Madridist saadud Suurbritannia kaardilt. Inglise keele mitteoskamine tegi asja raskemaks.

Kodus sepistas ta suitsukatteks kirju – väidetavalt talle, Aracelile –, kus kirjeldas oma kogemusi Inglismaal kirjanikuna elades ning soovis naisele kõike head ning avaldas lootust, et saab teda ja nende väikest poega varsti taas näha. Teised kirjad olid adresseeritud väidetavale Kataloonia rahvuslasest sõbrale või siis armukesele, kelle ta Madridis välja mõtles. Kuid nende kirjade vahele kirjutas ta nähtamatu tindiga luureraportid, mille lood põhinesid teatmikest kogutud materjalil. Kaks väljamõeldist samal paberil paralleelselt lahti rullumas. Üks nähtav, teine nähtamatu. Kummaski mitte sõnagi tõde.

Sakslastel polnud aimugi, et ta on tegelikult Lissabonis, mitte Londonis: kirjad saadeti neile edasi Portugali nõudmiseni aadressilt. Kuid saadud rahast ei jätku igaveseks. Nende olukord oli väga ebakindel: sakslased ei ilmutaks erilist mõistmist, kui tema abikaasa sepitsustest teada saavad. Vajati uut lahendust.

Araceli kontrollis oma kotti, et kindel olla, kas kõik vajalik on kaasas. Too tore ameeriklane oli lubanud, et toob täna inglase kaasa.

Võttis aega, kuni Theodore Rousseau jr, mereväeatašee abi USA saatkonnas, tema ettepanekut tõsiselt kaaluma hakkas. Araceli oli talle esimest korda lähenenud eelmisel kuul, jutustades hispaanlasest spioonist, kes sakslastega mestis ameeriklaste vastu tegutseb. USA polnud sõtta astunud, vähemalt veel mitte, kuid ta leidis, et lugu kõlab paremini, kui ta esitab selle nii, nagu ka ameeriklasi varitseks otsene oht.

Ta oli julge ja küsis oma väärtusliku informatsiooni eest 200 000 dollarit. Abikaasa oleks tema üle uhkust tundnud. Siis hakkas Rousseau teda tõsiselt võtma. Kuid viimaks andis Araceli talle tõendusmaterjali tasuta üle: nähtamatu tindiga kirja pandud sõnumi, mis väitis, et Chicagos paiknev Agent 172 on valmis sabotaažiplaanidega alustama.

See oli kirjutatud prantsuse keeles. Ta oli arvanud, et kui edastab sõnumi keeles, mida ta ei valda, lisab see tema loole usutavust. Polnud vaja muud, kui paluda prantslasest sõpra, et too lühikese teate kirja paneks, siis asendas ta seal teatud olulised sõnad teistega. Nii sai „Pariisist“ „Chicago“ ja „ajakirjade väljaandmisest“ „tehaste saboteerimine“. Viimaste kuudega oli ta palju õppinud.

Nüüd tundis Rousseau juba suurt huvi. Kuid 1941. aasta novembris polnud USA veel sõtta astunud: see juhtus mõni nädal hiljem, kui jaapanlased Pearl Harborit ründasid. Seega otsustas Rousseau, et peab Saksa spioonist rääkima Briti valitsuse esindajale.

Siin Araceli nüüd oli, valmis Rousseuga kolmandat korda kohtuma, kuid sedakorda saatis toda ka Lissaboni Briti saatkonna töötaja kapten Arthur Benson, kes Rousseau väitel kuulus Briti luureteenistusse.

Ta hakkas oma lugu jutustama, korrates seda, mida oli Rousseaule juba rääkinud: tal on informatsiooni hispaanlasest spiooni kohta, kes sakslaste heaks töötab. Selle tõenduseks avas ta oma koti ja tõmbas sealt välja mikrofilmi, nähtamatu tindi pudeli ning kirja spiooni sakslasest ülemuselt. Ta mõtles korraks, mida ta abikaasa sellest arvaks: kahtlemata oleks ta sellest teada saades ärritunud. Mitte vihane ega raevunud. Ta ei hakanud kunagi sõimama, see polnud tema stiil. Kuid Araceli tundis, et tal pole muud valikut.

Benson viskas kaasatoodud tõenditele korraks pilgu peale, kuid tema ilme ja hoiak väljendasid, et need ei avalda talle erilist muljet. Mida ta küll mõelda võis? Et need on võltsitud? Ometi oli ta enda ja oma perekonna eluga riskinud, kui siia tuli. Kuid jah, just seda Benson mõtleski. Ta teatas, et Araceli öeldus ega näidatus pole midagi huvipakkuvat.

Aasta aega olid britid nende nina ees uksi kinni löönud, nii Lissabonis kui ka Madridis. Araceli asetas kõik panused viimasele kaardile, lootes, et ameeriklaste kaudu asju ajades on parem võimalus ärakuulatud saada. Kuid Bensoni silmis oli ta vaid seiklustekütt, kes jahtis kerget raha või põnevust.

Tal oli küllalt saanud. Viimane meeleheitlik katse oli läbi kukkunud. Ta peaks nüüd muudele asjadele mõtlema: väikesele Juanile ning emigratsioonipaberitele. Nad peavad kiiresti tegutsema. Kui sakslased haisu ninna saavad …

Ta valmistus lahkuma. Nähes teda püsti tõusmas, tegi Benson sama ning asetas õelalt naeratades tema ette lauale 20-eskuudose mündi.„Võtke see. Jalavaeva ja rongipileti eest.“

Viimane solvang.

Rousseau võis vaid vabandada. Ta hakkas muretsema. Pole mõtet stseeni teha. Kuid õhku jäi küsimus: mis siin tegelikult toimub?

Araceli mõistis, et valikut pole: ta peab neile kõik ära rääkima, selgitama Rousseaule ja Bensonile oma sealviibimise tegelikku põhjust ning seda, miks ta nendega üldse kontakti otsis.

See mees, ütles ta, see Saksa spioon …

Rousseau ja Benson kuulasid.

See spioon on mu abikaasa.

Benson saatis hiljem kuuldud teabe edasi nii Londonisse Mereministeeriumi kui ka V osakonna esindajale Lissabonis, Ralph Jarvisele.

Hispaanlanna oli kaasa võtnud nähtamatu tindi pudeli, et oma lugu tõendada, ning ameeriklased näisid teda uskuvat, kuid brittidel oli Abwehriga tegelemisel rohkem kogemusi: esmamulje on sageli petlik. Lissabon kubises spioonidest ning ka neist, kes soovisid selleks saada.

Hispaanlane, kes töötab sakslaste heaks teeseldes, et spioneerib Londonis, kuid elab tegelikult Lissabonis. Oma naise sõnade kohaselt tahab ta tegelikult brittide heaks töötada. Vähemalt nõnda naine kinnitas. Kuid kes võib kindlalt teada? Pole võimatu, et tegu on sakslaste seatud lõksuga, mille kaudu nad üritavad oma meest Briti luureteenistusse sokutada.

Ta oli neile öelnud oma abikaasa nime: Juan Pujol García. Kõlab usutavalt. Benson saatis info edasi.

Kuid nime väljamõtlemine pole keeruline.