Читать книгу Spioon 29 nimega - Jason Webster - Страница 9

Hoone, mis asus vanasti aadressil Carrer Muntaner 70, lammutati 1980. aastate alguses ning selle asemele ehitati moodne kortermaja, kuid naabruskonnas seisab enamik vanadest 19. sajandi lõpust pärinevatest hoonetest endiselt püsti ning Barcelona modernses Eixample’i linnaosas asuva tänava õhustik pole kunagist hõngu kaotanud. See oli tollal ja on ka praegu katalaani kaupmeeste ja äritsejate jõukale keskklassile mõeldud elu- ja osturajoon. Siia rajas kodu ka Pujoli perekond, kellele kuulus Juan Pujol y Compañía riidevärvimisfirma, mis oli eriti tuntud oma kvaliteetse mustaks värvitud siidi poolest.

Siin sündiski 1912. aasta valentinipäeval Juan Pujol García.

Vähemalt nõnda ta väitis, tähistades 14. veebruari alati oma sünnipäevana. Kuid Juani sünnitunnistus Barcelona perekonnaseisuametis räägib teist keelt. Ema Mercedes registreeris poja sünni 1. märtsil 1912, mainides, et tegelikult sündis poeg kaks päeva varem, 28. veebruaril (tegu oli liigaastaga). Ta pani pojale perekonnanimedeks enda omad: García Guijarro. Juani isa tunnistas poisi enda omaks alles neli aastat hiljem ning siis muutus ka poisi perekonnanimi: Pujol isa poolt, García ema poolt, nagu Hispaanias kombeks.

Juani elu esimeste aastate kestel polnud tema vanemad abielus ning kõik neli last sündisid väljaspool abielu. See oli uskliku keskklassi perekonna kohta kummaline, isegi skandaalne olukord, eriti neil konservatiivsetel aegadel. Probleem oli selles, et kuigi Juani isal oli suhe Mercedesega, oli ta juba abielus: naisega, kelle nimi oli Teresa Llombart Puig.

Kuid Teresa romaan Pujol seenioriga ei lõppenud õnnelikult.

Pole teada, mis paari lahku ajas. Neil polnud lapsi – see võiski põhjus olla. Teresa arvatavaks sünniaastaks oli 1870. Enne tema neljakümneseks saamist oli abikaasa juba noorema naisega suhet alustanud; Mercedes töötas nende juures koristajana. Mercedes sünnitas Pujol seeniori esimese lapse – Joaquíni, Juani vanema venna – 1908. aastal.

Sellest ajast peale olid Juan Pujol seenior ja Mercedes põhimõtteliselt abielus, elades koos ning kasvatades peret: Juan oli nende kolmas laps. Lahutust ei vormistatud. Ilmselt kustutasid nad Teresa lihtsalt oma eluloost, teeseldes väikekodanlike naabrite ees, et on siiski abieluvande andnud.

Kuid Teresa ei kadunud nende elust. Kui Pujol seenior ja tema uus pere elasid mugavalt ühes linna parimas elurajoonis, polnud tema naise olukord sama kiita. Teresa elas Poblenou linnaosas sadamast kirde pool, mis asus tema abikaasa tehase lähedal. Too piirkond oli 19. sajandi lõpu Barcelona tööstusrevolutsiooni keskmesse jäänud ning seda kutsuti koguni Kataloonia Manchesteriks. Samamoodi nagu Inglismaa tööstuslikus põhjaosas, valitsesid siingi kohutavad elutingimused. Teresa elas tillukese maja allkorrusel aadressil Carrer Sant Pere IV 58 – tänapäeval on tegu mahajäetud veoautodepooga.

Siin Teresa ka suri, 1915. aasta 10. augusti pärastlõunal kell kaks. Tema surmatunnistus märgib surma põhjusena „mükomembraanset enteriiti“, ägedat soolepõletikku, mille tagajärjel tekib tugev kõhuvalu ja oksendamine. Haiguse põhjust ei mainita, kuid antud piirkonnas olid sanitaartingimused tollal minimaalsed ning tüüfus ja koolera laialt levinud – mõlemad haigused võivad põhjustada ägedat soolepõletikku. Tuhanded kaotasid oma elu, juues räpast, bakteritest kubisevat vett: 1914. aasta teisel poolel möllanud epideemia nakatas üle 9000 inimese, kellest 2000 surid. Ka Teresa võis sellise nakkuspuhangu ohvriks langeda. Ei pruugi olla kokkusattumus, et ta suri just augustis, kui suvekuumus nende haiguste levikut suurendas. Tema surmast teatas võimudele mees nimega Agustín Cádiz, keda kirjeldati naabruskonnas Carrer Mariano Aguiló tänaval elava abielus puusepana.

Juan Pujol seeniori jaoks lahendas hüljatud naise surm probleemi: ta oli nüüd vaba ning vähem kui kolme kuu pärast, 3. novembril 1915 abiellusid nad Mercedesega Los Angelesi kirikus, mis asus nende kesklinna majast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Nüüd võis alata ka nende laste seaduslikuks tunnistamise protsess. Juan Pujol oli siis kolm ja pool aastat vana.

Inimese kohta, kes ajaloos hiljem just jutuvestjana tähtsat rolli mängib vormides, väänates ning kujundades tõde oma tahtmise järgi, tundub igati sobiv, et ka tema maailma sündimisega seoses valitseb ebaselgus ja salatsemine. Hoolimata tolle aja ühiskondlikest ja religioossetest tavadest, kasvatasid tema ema ja isa oma perekonda – vähemalt esimeste aastate jooksul – ilma kiriku või riigi ametliku õnnistuseta. See andis tunnistust jäärapäisusest ning võimest maailma oma tahtmisele allutada, mitte sellele alla vanduda – mõlemad omadused avalduvad ka Pujoli hilisemas elus.

Pujol ise ei vestelnud kunagi oma vanemate perekonnaseisust. Tema autobiograafias kujutatakse isa kindlameelse karakterina: „ausaim, õilsaim ja omakasupüüdmatuim mees, keda ma kunagi tundnud olen.“ Ta oli eeskujuks, tutvustades Pujolile sallivuse ja vägivallatuse väärtusi, mida too kogu elu vältel järgis. „Ta põlgas sõda ning veriseid revolutsioone, manades despoote ja ainuvalitsejaid … Ta oli jõulise iseloomuga ning avaldas mulle ja vennale nõnda tugevat mõju, et kumbki meist pole kunagi kuulunud ühtegi poliitilisse parteisse.“

Hiljem, oma mehepõlve kõige pingelisematel aastatel, üritas Pujol isalt päritud liberalismiaadetele iga hinna eest truuks jääda.

Oma saladusest hoolimata oli perekond muidu igati lugupeetud ja jõukas: nad ei pidanud kunagi kannatama puuduse käes, mis kujunes linna vaesema elanikkonna saatuseks. Poliitilises ja ühiskondlikus mõttes oli see Barcelona linnale raske aeg, kus jõudu kogusid töölisliikumised, puhkesid ühiskondlikud rahutused ning toimus ka atentaate. Äsjaloodud CNT anarhistlik ametiühing sõdis pidevalt firmadirektorite palgatud jõukudega. Kõige hullemal perioodil, aastatel 1916–1923, hukkus vägivalla tõttu 27 kõrgemat ülemust, 27 juhatajat ja 229 töölist. Pujoli varaseimate mälestuste hulka kuulub isa hommikune tööleminek nende rahutuste kõrgajal, kui ta oma naise ja lastega ükshaaval hüvasti jättis, nagu ei pruugiks enam kunagi koju tagasi jõuda.

Ema Mercedes oli karmima käega kui Pujol seenior, sisendades lastesse katoliiklikku rangust, mille ta oli pärinud oma Andaluusia suguvõsalt: neid tunti Motrili maakonnas nime all Los Beatos, ranged kirikliku õpetuse järgijad. Sellest hoolimata sai Juanist keerulise iseloomuga laps, sõnakuulmatu, kangekaelne ja tujukas, kel oli sageli kombeks kõik enda ja õdede-vendade mänguasjad katki teha. Isa võis ju üritada temasse sisendada patsifismi ja sallivuse voorusi, kuid iseloomu poolest oli ta mässumeelne ja võitluslik.

Ta saadeti koos vanema vennaga mõneks ajaks katoliku internaatkooli Mataró linnas Barcelonast põhja pool, et üritada temas kuulekust kasvatada. Mingil määral andis see tulemusi, kuid tema noorpõlv oli täis ootamatuid ja radikaalseid suunamuutusi. Ta lahkus koolist viieteistaastaselt ja hakkas sepa õpipoisiks. Kuid mõne nädala pärast otsustas ta hoopis ülikooli minna, et filosoofiat ja kirjandust õppida. Tol perioodil hakkasid teda huvitama ajalugu ja etümoloogia ning ta luges läbi viimase kui ühe raamatu oma isa mahukast raamatukogust. Kuna perekonna majanduslik olukord paranes, kolisid nad uude majja aadressil Carrer de Septimania 21 ning sealt edasi samas linnaosas asuvasse veelgi uhkemasse majja Carrer de Homero tänaval. Kõik lapsed said Marseille’ist pärit õpetajalt kolm korda nädalas prantsuse keele eratunde. Üheksateistaastase Pujoli intensiivne iseõppimisperiood sai ootamatu lõpu, sest 1931. aastal tabas teda äge pimesoolepõletik. Operatsiooni järel tekkis haavas põletik ning ta oli surmale lähedal: kaotas ajuti teadvuse ning kannatas kõrge palaviku all. Isa veetis terve öö tema voodi kõrval, hoidis ta kätt ja valas pisaraid, kartes oma poega kaotada.

Kui Pujol mõne nädala pärast tervenes, leidis ta end muutunud riigist: tema haiguse ajal oli Hispaanias monarhia kukutatud ning selle asemel kuulutati välja demokraatia – Teine Vabariik. Pole päris selge, kas sellest saigi tema järjekordse suunamuutuse põhjus, kuid igatahes otsustas ta nüüd, et filosoofia asemel seisneb tema tulevik hoopis kanakasvatuses. Kui ta oma avicultura õpingud lõpetanud oli, ootas ees sõjaväeteenistus ning ta määrati 1933. aastal kergesuurtükiväe rügementi, kus ta õppis hobusega ratsutama, kuigi sellele eelnes mitu nahatäit tema rügemendivanemalt.

Kui Juani isa 1934. aastal grippi suri, oli see pojale tõsine löök ning näis sisse juhatavat uue eluetapi, kus keskklassielu mugavused asenduvad tõsiste raskuste ja kannatustega. Esialgu ei andnud miski sellest märku: ema müüs isalt päritud firmaosa äripartneritele; Pujoli ja tema venna rajatud transpordifirma sulges aga varsti uksed, nagu ka ühiselt rajatud kanafarm. Hilisemas elus lõppesid peaaegu kõik tema ärid – alates kinodest ja lõpetades farmide ja hotellidega – läbikukkumisega. Kuid ta oli loomu poolest ettevõtja, olles kõige õnnelikum siis, kui tal oli käsil mõni uus projekt.

Paar aastat hiljem kerkisid esile varasemast tõsisemad probleemid.

Kodusõda algas 1936. aasta juunis. Nagu paljud teisedki hispaanlased, kuulis Pujol raadiost sõjaväelise riigipöörde kohta, mis olevat alanud Hispaania territooriumidel Põhja-Marokos. Ta oli tol kuumal päeval sõpradega plaaninud lähedal asuvatesse Montseny mägedesse matkama minna, aga kui uudised iga uue teadaandega aina halvenesid ning räägiti juba tänavabarrikaadidest ja inimeste kuulide ette jäämisest, läks ta oma kihlatu Margarita koju, mis asus samas Eixample’i linnaosas Carrer Girona tänaval. Margarita vanemad olid ammused perekonnasõbrad. Nende kandis olid naabrid ametis valgete voodilinade riputamisega eesrõdudele, mis pidid märku andma sellest, et siin elavad rahuarmastavad inimesed, kes pahandusi ei soovi, kuid peagi toimuvad sündmused muutsid kõigi elu dramaatilisel moel.

Barcelona, nagu ka kõik muud suurlinnad peale Sevilla, ei langenud riigipöörde alguses mässajate kindralite kätte ning jäid valitsuse kontrolli alla. Barcelonast sai aga peagi radikaalse riigipöördevastase liikumise kese. Võimu võtsid enda kätte anarhistid ja erinevad vasakpoolsed rühmitused: tänavatele rajati kontrollpunkte, kehtestati keelutund ja hukati inimesi, keda kahtlustati riigipöörajate toetamises. Üleöö sai linnast ohtlik elupaik.

Pujoli pere jäi otse kaose keskele. Tema ema ja õde arreteeriti kontrrevolutsionääridena, kuna nende nimed olid märgitud lähedal asuva Montserrati kloostri külalisteraamatusse. Vaimulike vastane vaen oli kõrgpunkti jõudnud ning nad pääsesid vaid tänu anarhistlikku ametiühingusse kuuluva sõbra sekkumisele, kes nende vabastamise korraldas. Nende vangistajad ei saanud kunagi teada, et konflikti esimeste päevade ajal oli Mercedes oma kodus varjanud teisigi katoliiklasi, sealhulgas preestrit, kelle nimi oli Celedonio. Tema mängib Pujoli eluloos hiljem tähtsat rolli. Samal ajal võeti Pujoli vend Joaquín väevõimuga armeesse, mis pidi vabariiki mässajate eest kaitsma. Tal õnnestus rindelt põgeneda, rännates poolpaljana läbi lume, kuni leidis varjupaiga Püreneedes elavate sugulaste juures. Neid ränki läbielamisi pidas Pujol hiljem peamiseks põhjuseks, miks ta vend juba 62-aastaselt suri.

Veel suurem õnnetus tabas Pujoli nooremat õde Elenat. Linna revolutsionäärid arreteerisid tema peigmehe kahtlustatuna Franco pooldamises. Ta viidi lähedal asuvatesse mägedesse ja lasti maha.

Esimeste kaootiliste päevade ja nädalate kestel püsis Pujol oma kihlatu majas ega julgenud välja tänavale kõndima minna, samuti ei üritanud ta linnast lahkuda, kuna just seda peeti kõige ohtlikumaks. Kõikjal olid kontrollpunktid ja patrullid, kes otsisid „viienda kolonni“ liikmeid – selle mõiste oli hiljuti välja mõelnud üks mässu eesotsas olevaist kindraleist –, ning tal polnud ka võltsitud pabereid, mis põgenemisel aidata võiksid.

Nädalatest said kuud. Ta ei tohtinud end aknal näidata ega liiga valjusti kõnelda, sest naabrid võisid kuulda. Kui keegi uksele koputas, pidi ta end tagatuppa peitma. Veidi enne jõule murdsid korterisse sisse relvastatud mehed. Pujol oli köögis ja purustas haamriga pähkleid, kui kuulis hääli, mida omakaitseväelased korterit läbi otsides tegid. Selgus, et nad ei otsi siiski teda, vaid pigem väärtasju, mida tema kihlatu pere või nende tuttavad võisid linnast põgenedes maha jätta. Keegi – siiani ei tea nad, kes see olla võis – oli võime informeerinud. Ei läinudki kaua, kuni nad leidsid, mida olid otsima tulnud – uksepiida sisse peidetud kulla ja kalliskivid. Ent kuna mehed otsisid läbi kõik korteris asuvad toad, avastasid nad ka Pujoli koos oma haamriga. Ta viidi Margarita isa ja vennaga kaasa.

Pujolil oli veidi õnnegi, et ta viidi ööseks Via Laietanal asuvasse politsei peakorterisse. Siin võis ennast kuigivõrd kindlana tunda: oleks ta viidud mõnda mitteametlikumasse politseijaoskonda – ehk tšekaasse, nagu neid Vene revolutsiooni lintšikohtute järgi nimetati –, võinuksid nad ta sealsamas maha lüüa. Kuid nüüd paigutati ta omaette pimedasse kongi, kus ta võis mõtiskleda, kas kätte on jõudnud tema elu viimased hetked.

Ta jäeti terveks nädalaks sinna. Kuid ühe öö varajastel tundidel avanes kongiuks ning tal paluti välja tulla. Keegi mõistatuslik isik viis ta läbi tühjade kontoriruumide tillukese külgukseni, mis tänavale avanes, torkas talle pihku aadressiga paberitüki ning saatis ta teele.

Segaduses ja hirmunud Pujol tegi minekut. Oli külm, kuid õnneks polnud vaja kaugele minna: paberile kritseldatud aadress asus Barri Góticis, katedraali ja sadama vahelises keskaegses linnaosas. Ta jõudis raekoja taga olevale tillukesele tänavale ning kuigi polnud päris kindel, millesse ta end nüüd mässib, kõndis ta pimedas trepist üles ja koputas õrnalt uksele. Üks naine avas selle vaikselt ja lasi ta sisse.

Pujol avastas hiljem, et teda aitas organisatsioon Sorocco Blanco, salajane katoliiklik rühmitus, mis tegutses vabariigi territooriumil ning abistas inimesi, kes olid võimudega pahuksisse sattunud. Kuna ta oli vangi pandud sõjaväekohusest kõrvalehiilijana, oli tema elu pärast kartev Margarita nendega ühendust võtnud ning neil õnnestus Pujol vabastada, kasutades selleks üht oma operatiivagentidest: revolutsionäärina esinevat naist, kes oli politseijaoskonnas teeniva ohvitseri armuke.

Kuid kõik see selgus alles pärastpoole. Nüüd pidi Pujol end jälle peitma, elades ühe taksojuhi kodus, keda sunniti sõdureid Aragóni eesliinile sõidutama. Tema abikaasa ja üheksa-aastane poeg hoolitsesid Pujoli turvalisuse eest nii hästi, kui suutsid. Taas pidi Pujol vait olema ja nelja seina vahel elama ega tohtinud isegi aknast välja vaadata. Kui oli vaja vestelda, näiteks siis, kui taksojuht rindelt uudistega naasis, sai seda teha vaid üürgava raadio saatel, mis tema häält summutas, et see naabrite kõrvu ei kostaks.

Kuud möödusid. Hommikuti läks naine toidukraami muretsema ja jättis Pujoli oma väikese poja seltsi. Ühel päeval korraldas politsei peale tema lahkumist korteris läbiotsimise. Mõni hetk enne nende sisenemist andis Pujol poisile märku, et peidab end tema voodi alla.

Väikemees säilitas külma verd, näitas politseile toad ette ning rääkis neile, et tema isa võitleb rindel mässajatega. Politseinikud uurisid hoolikalt kõik toad läbi, kuid ei leidnud midagi. Kui nad tahtsid minna tuppa, kus Pujol end peitis, avas poiss neile ise ukse, pani tule põlema ja teatas, et tuba kuulub temale. Politseinikud pöörasid ringi ja lahkusid. Pujol pääses taas terve nahaga.

Ta oli nõnda tänulik, et õpetas järgnevate kuude jooksul poissi nii hästi, kui vähegi suutis: koolid olid kinni ja haridustöö peatatud. See oli ka Pujolile oluline väljund, mis aitas tal aega mööda saata. Kuid elu linnas muutus üha hullemaks: seda pommitasid Franco väed ning toidusabad aina pikenesid. Taksojuhi perel sai sellest 1937. aasta keskel viimaks villand ning nad otsustasid korterist lahkuda ja linnast väljas elavate sugulaste juurde kolida.

Pujol jäi omapäi. Sorocco Blanco organiseeris kolm korda nädalas talle toidutoomise, kuid Pujol pidi nüüd elama täiesti üksi, pimedas korteris, ning lisaks seal võimalikult vaikselt püsima. Ta langes masendusse, tõmbus endasse ja tema tervis halvenes. Teda külastati aina harvemini ning toidukogused vähenesid. Ta kaotas palju juukseid ja 20 kilo kaalust ning nägi oma kahekümnendate eluaastate keskel välja nagu mees, kes võiks peagi viiekümnendat juubelit pidada.

Pujol teadis, et asjad ei või igavesti nõnda kesta. Kätte oli jõudnud 1938. aasta algus ning ta oli juba üle aasta aja korteris elanud. Ta kartis nii oma vaimse kui ka füüsilise tervise pärast ja otsustas, et peab lahkuma. Taas abistas teda Sorocco Blanco, hankides talle võltsitud isikutunnistuse, mille kohaselt oli ta liiga vana, et sõjaväeteenistusse minna.

Kui Pujol välja tänavale astus, oli linn pommitamise ja revolutsioonide tõttu märgatavalt muutunud, kuid sama kehtis ka tema kohta. Ta oli poolteist aastat vabatahtlikus vangipõlves veetnud. Ühe tuttava kaudu sotsialistlikust ametiühingust UGT hankis ta töökoha kanafarmis Põhja-Kataloonias San Juan del las Abadesases, Prantsusmaa piiri lähedal. See oli täiuslik koht, kust põgenemine lõpule viia.

Aegamööda sai ta oma jõu tagasi ning tegi pärast päevatöö lõppu pikki jalutuskäike ja pidas ühtlasi silmas, kui kaugele on vaja minna selleks, et üle piiri pääseda. Aga kui kõik ettevalmistused juba tehtud said ning ta lahkuma valmistus, toimus piiri lähedal põgenike ja politsei vahel tulevahetus, kus hukkus mitu inimest. Selle tagajärjel tugevdati paikkonnas piirivalvet: vabadusse avanev uks sulgus taas.

Kuna põgenemistee Prantsusmaale oli ära lõigatud, pidi Pujol välja mõtlema mingi muu viisi, kuidas Hispaania Vabariigist jalga lasta. Farmil ei läinud hästi ning see ei teeninud kasumit, osaliselt ka seetõttu, et ametiühing ei soovinud sinna investeerida. Peale mitut vaidlust farmi juhtimise üle esitas Pujol viimaks lahkumisavalduse ning leidis end mõne nädala pärast taas Barcelonast. Seekord näis olevat vaid üksainus pääsetee: vabariikliku armeega ühinemine, et eesliinil Franco vägede poolele põgeneda.

Ta otsustas riskida ning läks värbamispunkti. Oli mõneti irooniline, et nüüd tahtis ta ise ühineda sama armeega, millest ta varem üritas nõnda kaua iga hinna eest eemale hoida. Kuid tänu oma võltsitud isikutunnistusele ja vanemale väljanägemisele võeti ta avasüli vastu. Kätte oli jõudnud 1938. aasta kevad ning vabariiklased olid kodusõda kaotamas. Pujol läbis kahenädalase jalaväe baastreeningu ning ta saadeti rindele Flixi linnakese lähedale Ebro jõe kaldal.

Elu jalaväes ei meeldinud talle ning ta ei kavatsenud kahurilihaks hakata, nõnda valetas ta oma ülemustele, et valdab morsekoodi ning oskab telegrafistina töötada. Ta saadetigi signaalüksusesse, mis kuulus Internatsionaalsete Brigaadide koosseisu, kuid tema oskamatus tuli peagi ilmsiks ning viimaks suunati ta ümber kaablite paigaldamisele kaevikute ja komandopunkti vahel. Lõpuks saadeti tema üksus eesliinile, kus nad vahetasid välja üksused, mis olid kaotanud pooled oma meestest, kuigi peamiselt vaenlase poolele deserteerimise tõttu. Moraal vabariiklaste vägede seas oli madal, seda ei parandanud ka tõsiasi, et päevast päeva ei saanud nad süüa muud peale läätsehautise. Öösel hõikasid Franco väed neile isuäratavaid üksikasju toidu kohta, mida nad oma poolel nautisid, julgustades nõnda vabariigi sõdureid üle tulema.

Pujolil polnud veenmist vaja: tema oli niigi selle pärast kohale tulnud. Peagi avastas ta, et teistelgi on sarnased plaanid. See oli riskantne. Kui nad ebaõnnestuvad ja kätte saadakse, lastakse nad maha. Kompanii juuksur hukatigi kogu pataljoni ees põgenemiskatse eest. Tema oli ka ainus surnu, keda Pujol kogu kodusõja ajal nägi.

Franco vägede eesliin oli teisel pool orgu, mille põhjas jooksis oja. Ühel selgel õhtul otsustas nälgiv ja eluisu kaotanud Pujol üle joosta. Hiljem väidab ta, et see oli tema elu hullumeelseim tegu.

Just siis, kui ta kaevikust lahkus, et paari käsigranaadiga relvastatult eikellegimaad ületada, hüppasid ka kaks tema võitluskaaslast oma positsioonidelt püsti, et põgeneda, kuid põhjustasid tillukese kivivaringu. Valvurid kuulsid selle heli. Pujol kõhkles hetke, kuid kinnitas endale, et see on tema ainus võimalus, ning ta tormas edasi, patrull kandadel. Oru põhjas peitis ta end tillukesse männisallu, kuid eksis peagi ära. Kui patrull lahkunud oli, läks ta künkanõlva pidi üles, arvates end Franco vägedele lähenevat, ent peagi selgus talle, et ta kõndis vales suunas: tagasi vabariiklaste positsioonidele.

„Seis!“ kõlas hüüd.

„Ära lase,“ vastas Pujol rahulikult. „Ma olen vabariiklane, kes teie poole üle tuleb.“

Kõlasid lasud. Pujol sai veast aru ning tormas orgu tagasi, tema järel patrullid, kes olid nõuks võtnud ta viimaks kinni nabida.

Läbi männisalu hiilides jõudis ta ojani, kus ta varjus pilliroovõssa ja kattis end taimedega nii hästi, kui sai. Patrullid jõudsid väga lähedale ja sobrasid püssipäradega alustaimestikus. Nad jäid väheks ajaks paigale, et suitsu teha. Täiskuu tuli pilve tagant välja ning Pujol nägi nende siluette vaid mõne meetri kaugusel.

Ta palvetas vaikselt, pöördudes Virgen del Pilari, Samba Jumalaema poole, et too teda päästaks. Pujol lubas minna Zaragoza katedraali ja talle austust avaldada, kui talle halastatakse. Hoides pihus kahte kaasavõetud granaati, mõtles ta endamisi, kas nüüd tulebki neid kasutada. Kuid just siis libises pilv taas kuu ette, öö pimenes ja patrullid lahkusid.

Pujol jäi veel mõneks ajaks paigale ning peagi alustasid Franco sõdurid taas oma tavalist aasimist, kutsudes vabariiklasi enda poolele. Pujol määras nende häälte põhjal suuna, tõusis ojapõhjast püsti, võttis saapad jalast, et sammude heli teda ei reedaks, ning alustas pikka ülesronimist teisele poole. Viimaks jõudis ta kohale, ta oli kurnatud ja kannatas katkiastutud jalataldade valu käes, kui ta kaevikutesse tõmmati, mille juures ta hirmust peaaegu teadvuse kaotas. „Enam pole sul vaja muretseda,“ kuulis ta neid ütlemas, kui kohalejõudmiseks viimast pingutust tegi.

Näljane, jalad veritsemas, suutis ta edukalt vaenlase poole üle joosta. Järgmised paar päeva veetis ta Franco vägede kaevikutes, süües nõnda palju, kui sisse mahtus.

Aga kui ta arvas, et tema elu nüüd paraneb, kui ta kaks aastat peale kodusõja algust viimaks vabariigi aladelt pääses, siis ta eksis rängalt. Varsti algasid pikad ja väsitavad ülekuulamised, kuni ta viimaks koos teiste endiste vabariiklastest sõduritega kaubarongiga Zaragozasse saadeti. Sealt viidi nad Franco koonduslaagrisse Deustos, Baskimaal. Endine vabariigi sõdur Pujol avastas end taas vangistusest.

Koonduslaager asus endises ülikooli õppehoones, kuid elutingimused polnud kiita. Kõikjal kubises täidest ning mehed pidid magama paljastel põrandalaudadel. Päeva ajal kogunesid nad õppelinnaku purskkaevu ümber, mis oli ainus koht, kus end pesta sai. Aja veetmiseks korraldasid mõned mehed täide võidujookse, vedades toiduportsjonite peale kihla. Pujol polnud juba kaua korralikult süüa saanud ning avastas, et söök ei püsi sees. Ta paigutati mõneks ajaks laatsaretti ja pandi piima- ja puljongidieedile, et seedeelundkond taastuks.

Nüüd oli ta ellujäämisel juba piisavalt kogemusi omandanud: ta müüs Parkeri pastaka, mida ta seni oli suutnud alles hoida, ning ostis saadud raha eest odavama pliiatsi, paberit ja marke. Ta kirjutas igale sugulasele ja sõbrale, keda meenutada suutis, ja palus neilt abi. Mõned vastasidki, saatsid vahel isegi veidi raha, kuid sellest kõigest ei piisanud, et teda vabaks saada. Kuid abi siiski saabus. Preester Celedonio, keda Pujoli ema sõja alguses Barcelonas varjas, oli suutnud Franco aladele pääseda ning juhatas nüüd haiglat Salamanca lähedal Palencias. Ta rändas Deustosse, et Pujoliga kohtuda, ning kinnitas tema vangistajatele, et too on aus, apoliitiline katoliiklane. Ta läks veel sammu võrra kaugemale ning helistas tagasiteel Palenciasse ka Franco territooriumi pealinna Burgosesse, et on valmis oma perekonnasõbra eest isiklikult vastutama, ning tekitas kokkuvõttes nõnda palju kära, et Pujol vabastati koonduslaagrist kolme päeva pärast.

Esmalt saadeti Pujol Celedonio haiglasse, et ta seal nädal aega jõudu koguks. Ta kannatas nüüd ägeda bronhiidi käes, kuid siiski sunniti teda Franco vägedega liituma. Ta astus teenistusse Burgoses, sedapuhku õige nime ja vanusega.

Tundus, et raskused on viimaks möödas. Ta elas konservatiivses ja traditsioone hindavas Burgose linnas nooremohvitseri elu ja leidis sõpru ning uue tüdruku, hoolimata sellest, et tal polnud lihtne kolmandikuni vähendatud palgaga toime tulla. Kuid ühel detsembripäeval, kui tähistati Franco vägede võitu Ebro lahingus, tabas tema otsene ülemus teda vahetamas oma sõdurimütsi karlistliku8 maakaitseväelase punase bareti vastu. Ohvitser sattus raevu: selline tegu oli karmilt keelatud. Ta kutsus Pujoli järgmisel hommikul oma kabinetti, andis talle tugeva kõrvakiilu, rebis univormilt paelad maha ning saatis ta alla vangikongi.

Pujol oli taas vangi pistetud ning peagi leidis ta end teiste sõdurite kõrvalt Aragóni eesliinilt. Kodusõda oli lõppemas, kuid Pujoli ähvardas oht kuuluda selle viimaste ohvrite hulka. Kui tal selleks võimalus tekkis, helistas ta oma tüdrukule Burgoses ja palus tal niite tõmmata: too töötas sõjandusministeeriumis ning oli ühe mõjuka kindrali sõber. Plaan töötas. Kolm nädalat hiljem kutsuti Pujol rindelt tagasi, temast sai taas nooremohvitser ja ta vastutas nüüd Franco vägede peakorteris telegrammide ja teadaannete eest. Tundus, et Pujol võib nüüd peale mitut raskustest täidetud aastat end viimaks lõdvaks lasta. Ta elas kodusõja viimastel nädalatel Burgoses ja peatus hotellis Condestable. Kaks päeva enne kodusõja lõppu kohtas ta seal kaunist ja veetlevat mustajuukselist noort galiitslannat, kes töötas põetajana. Araceli González oli tema tulevane abikaasa.

Huvitava kokkusattumusena viibis ka Kim Philby tol ajal Burgoses. Ta oli ajalehe The Times korrespondent, kes Franco vägede poolel kodusõda kajastas, kuigi tolleks ajaks oli NSV Liit ta juba salaja värvanud. Kätte oli jõudnud 1939. aasta algus: kodusõda lõppes 1. aprillil. Kolm aastat hiljem juhib Philby MI6 V osakonnas katseid leida meest, kelle nägu ta Franco peakorteris sageli märgata võis. Kas nad Pujoliga kunagi ka Hispaanias kohtusid? Selle kohta pole mingeid tõendeid, kuigi kokkusattumus oli piisavalt huviäratav, et hispaanlasest kirjanik Rafael Fraguas järeldaks, et Philby ja Pujol pidid juba tol ajal üksteist tundma.

Kas Philby värbas Pujoli Nõukogude agendiks, nagu Fraguas arvab? Selline vandenõu ajaks asjad veelgi keerulisemaks, muutes Pujoli, ajaloo edukaima topeltagendi, lausa kolmekordseks agendiks, kes tegelikult töötas kogu aeg salaja Moskva heaks.

Fraguase teooria põhineb vaid oletustel ning ei Venemaal asuvatest arhiividest ega kusagilt mujalt pole seni leitud midagi, mis seda kinnitaks.

Kiusatus Pujoli ja tema motiivide üle spekuleerida on muidugi mõistetav, kuna tema loos on vähe lihtsaid ja sirgjoonelisi detaile.