Читать книгу Ranna tänava väike pagariäri - Jenny Colgan - Страница 3

Aastaid hiljem, kui Polly oli juba vanadaam ja elas palju miile eemal, oli tal raske selgitada, et minevikus olid nad elanud just sellist elu. Et mõni päev said nad maismaale sõita autoga, vahel aga tuli minna paadiga. Kui nad olid pikemaks ajaks mandrist eraldatud, ei osanud keegi arvata, millal või kuidas jälle sinna saab; tõusu ja mõõna kaardi abil oli võimalik ennustada vaid hoovusi, mitte ilma.

„Kas see oli õudne?” küsis Judith. „Teadmine, et olete muust maailmast ära lõigatud?”

Misjärel Pollyle meenus, kuidas päike tõusu ajal veepinnalt vastu peegeldus, aga siis valgus muutus ning pani vee läände loojuva päikese kiirtes heleroosalt, punakalt ja violetselt helendama, ning ta sai aru, et lõppemas on veel üks päev ja ta ei lähe siit kuhugi.

„Tegelikult ei olnud,” vastas ta. „See paik oli armas. Tuli end lihtsalt kerra tõmmata, kohaneda. Leppida mõttega, et peale sinu on Mountil vaid saareelanikud. Kontrollida üle, kas kõik asjad paiknevad piisavalt kõrgel, ning muidugi oli tore, kui elekter oli ikka veel olemas, aga hakkama sai ka juhul, kui see oli läinud. Kõigil väikestel akendel võis näha põlevaid küünlaid. See lõi mõnusa meeleolu.”

„Jääb mulje, justkui räägiksid sa umbes saja aasta tagusest ajast.”

Polly naeratas. „Ma tean. Aga nii ammu see nüüd ka ei olnud, kaugeltki mitte … Mul on tunne, et olin seal alles hiljuti. Kui maailmas leidub mõni paigake, kuhu oled jätnud oma südame, siis püsib see alati sinuga.

Aga seda mõistma hakkasin ma muidugi palju hiljem. Esialgu oli seal õudne.”