Читать книгу Ranna tänava väike pagariäri - Jenny Colgan - Страница 5

TEINE PEATÜKK

„Kõik need asjad on mul endiselt olemas,” ütles Polly läbi linna jalutades, jahe kevadtuul kannul. Ta püüdis meeleheitlikult tuju tõsta ja kokku lugeda oma õnnistused, sest ees seisis kohtumine parima sõbrannaga ja ta ei tahtnud tema nähes olla pisarais.

„Ma olen terve, kui mitte arvestada tembutavat pahkluud, mille ma baaris tantsides välja väänasin, aga see oligi mulle paras. Mul on alles terve mõistus. Ma olen küll äritegevuses kaotanud oma raha, aga seda kaotatakse pidevalt ja rohkem. Mind pole tabanud ükski loodusõnnetus. Mu sugulased on terved. Käivad küll närvidele, aga on terved. Minu suhe … paljud on kogenud tunduvalt hullemat. Tunduvalt hullemat. Meie ei pea vähemalt lahutama …”

„Mida sa teed?” kõlas Kerensa vali hääl. Ehkki Kerensa koperdas ülikõrgetel kontsadel, oli tema kõnnak sama kiire kui iseendaga vestleval Pollyl, mistõttu juhtimiskonsultatsioonifirmas töötav naine oli kodu poole liikudes talle järele jõudnud. „Su huuled liiguvad. Hakkad juba täiesti ära keerama? Sest muide …”

„Mida sa öelda tahad?”

„See võib olla ka strateegia. Tahad taotleda töövõimetuspensioni?”

„KERENSA!” hüüatas Polly. „Sa oled kohutav! Ning ei, kui teada tahad, siis ma loetlesin oma õnnistusi. Ma jõudsin just „ei pea lahutama” juurde.”

Kerensa tegi grimassi, mis oleks vist väljendanud kahtlust, kui tema nägu poleks sisaldanud nii palju Botoxit, et ta tundeid oli sageli raske mõista, aga sellistel puhkudel hakkas ta otsekohe kõva häälega selgitama.

„Taevas halasta, kas sa räägid tõsiselt? Mis selles nimekirjas veel on? Kaks kätt, kaks jalga?”

„Ma lootsin, et meie kokkusaamise eesmärk on parandada tuju.”

Kerensa tõstis veinipoest saadud kõliseva koti kõrgemale.

„Just seda me teemegi. Lase tulla, kui kaugele sa siis jõudsid! Kui olid kõrvale heitnud tõsiasjad, et oled kodutu ja töötu ja nõnda edasi.”

Nad olid seisma jäänud Kerensa täiusliku Plymouthi linnamaja ees, kus mõlemal pool pronkskoputiga varustatud punast poleeritud ust seisis väike apelsinipuu.

„Tõtt-öelda pole ma enam kindel, kas tahangi sisse tulla,” lausus Polly, kuid ei mõelnud seda tõsiselt. Selline Kerensa kord juba oli: astus elule alati vastu püstipäi. Polly teadis, et oleks ka ise pidanud seda tegema, vähemalt viimase aasta jooksul või veelgi varem, kui nende äriasjad allamäge läksid ja Chris aina kinnisemaks muutus. Ta oli Kerensalt professionaalset nõu küsinud vaid ühel korral: siis kui nad olid aastatetagusel jõulupeol omajagu joonud ning Kerensa oli talle öelnud, et nende äritegevus on päris riskantne, seejärel aga palunud, et Polly temalt rohkem nõu ei küsiks. Polly oli end veennud, et igasugune äritegevus on riskantne, ning sestpeale polnud kumbki seda teemat maininud.

„Aga et sa juba kohal oled, ei kavatse ma kõiki kartulikrõpse üksipäini nahka pista,” sõnas Kerensa rõõmsameelselt võtit Tiffany võtmetaskust välja koukides.

„Sa pole eluilmaski kartulikrõpse söönud,” torises Polly. „Kallad lihtsalt välja ja väidad: „Oh, ma sõin oma arust just hullult üüratu lõunaöögi, palun pista need krõpsud nahka, ma ei saa neid kauem hoida, muidu lähevad pahaks.” Mida nendega muidugi ei juhtu.”

„Aga kui sa jääd, võid nad ükskõik mil viisil endale sisse suruda, mitte kugistada alla nagu näljane uruhiir.”

Enne kui Polly jõudis midagi öelda, tõstis Kerensa käed üles.

„Jää ainult üheks ööks.”

„Olgu,” nõustus Polly.

* * *

Seda öeldes sulges Polly silmad, aga nagu härra Gardner ja härra Bassi olid selgeks teinud, vastas see tõesti tõele: pank kavatses neilt korteri ära võtta. Kui ta sellest emale rääkis, reageeris ema nii, nagu tal oleks olnud laps, kelle ta oleks maha müünud. Sellepärast ei tahtnudki ta usaldada emale ainsatki saladust ja tegi seda vaid hädavajadusel.

„Sedasi. Ma püüan leida oma olukorras midagi positiivset.”

„Kodutuks jäämises?”

„Pea suu. Ma pean endale lihtsalt uue elupaiga otsima.”

Kerensa proovis kulmu kortsutada ja pööras siis pilgu kartulikrõpsudest jäänud peenikesele purule, mis Polly oli BoConcepti diivanile puistanud.

„Sina üksi?”

Polly hammustas huulde. „Me ei lähe lahku. Asi on lihtsalt selles, et … Ma pole kindel, kas me kahekesi, tillukeses jubedas üürikorteris teineteisega pidevalt kokku põrgates …”

Ta tõmbas sügavalt hinge ja võttis suure lonksu veini.

„Ta ütles, et soovib mõnda aega elada oma ema juures. Ainult senikaua … kuni me mõlemad end veidi kogume, mõistad, mida ma silmas pean? Eks siis paistab, mis edasi saab.”

Polly pingutas kõigest väest, et jätta mulje, justkui oleks see rahuliku ja loogilise otsustusprotsessi, mitte raevukate sõnavahetuste ja tusatsemise tulemus.

„Selles mõttes, et meile tuleks see kasuks … väike vaheldus.”

Kerensa noogutas kaastundlikult.

„Senikaua, kuni korter on müüdud … Ühesõnaga, minul pole pennigi. Kui see toob sisse loodetust suurema summa, võime võlgadest lahti saada, aga …”

„Aga sa ei jää selle peale lootma?”

„Praegust asjade seisu arvestades on oodata,” alustas Polly, „et tõenäoliselt saan ma tibatillukese osa oma rahast tagasi, ning kui ma pärast selle kättesaamist pangast väljun, tuleb selgest taevast välk ja paneb mu raha põlema. Seejärel kukub mulle pähe klaver ja paiskab mu kanalisatsioonikaevu.”

Kerensa patsutas ta kätt.

„Kuidas Chrisil läheb?”

Polly kehitas õlgu. „Enam-vähem samamoodi. Nad on väga kenad, need äri ülevõtjad. Hästi mõistvad.”

„Kui kohutav amet.”

„Töö nagu iga teinegi,” nentis Polly. „Antud hetkel on see lausa muljet avaldav.”

„Kas sa juba otsid tööd?”

„Jah,” vastas Polly. „Ma olen ülekvalifitseeritud ja kõigi maailmas leiduvate töökohtade jaoks liiga vana. Pealegi paistab, et keegi ei taha enam palgata kogemusteta kandidaati. Ning tagatipuks on mul hädasti tarvis sissekirjutust.”

Kerensa lausus sedamaid: „Sa ju tead, et võid elada siin.”

Polly libistas pilgu üle laitmatult puhta ja korras vallalise naise pesapaiga. Kerensal oli võimalik mehi valida – tänu üliheas vormis kehale, kallitele rõivastele ja uskumatult ülbele hoiakule –, aga vähemalt senini polnud kooselu mõne mehega teda karvavõrdki huvitanud. Ta on nagu tõukass, mõtles Polly süngelt, samas kui tema, Polly, on pigem nagu suur sõbralik sassis karvaga koer. Võib-olla nagu Inglise springerspanjel: tal olid nimelt pikad roosakasblondid juuksed ja peened näojooned.

„Ma magaksin pigem prügikastis, kui riskiksin sinuga koos elama hakates uuesti meie sõprusega.”

„Meil oli koos nii vahva!” ütles Kerensa.

„Ei olnud!” nähvas Polly. „Sina käisid iga jumala nädalalõpp kohtamas nende kohutavate paadiomanikest idiootidega ega pesnud kordagi nõusid!”

„Esiteks kutsusin ma sind iga jumala nädalalõpp kaasa.”

„Aga ma ei tulnud, sest nad olid täielikud tropid.”

Kerensa kehitas õlgu.

„Ja teiseks ei pesnud ma kunagi nõusid sellepärast, et ma ei söönud midagi. Hoopis sina olid see, kes kõikjale jahu ja pärmi puistas.”

Polly küpsetamishobi oli temaga alati kaasas käinud. Kerensa aga pidas süsivesikuid tõsimeeli mürgiks ja uskus siiralt, et tal on gluteenitalumatus. Imekombel oli neil siiski õnnestunud headeks sõbrannadeks jääda.

„Kahjuks ei tule kõne allagi,” lausus Polly nukral ilmel. „Aga jumal hoidku, ma vist ei suudaks ka mingi kahekümneaastaste kamba juurde kolida ja teeselda, et tahan koos lastega pidu panna.”

Polly oli sel aastal saanud kolmkümmend kaks. Viivuks vilksatas ta peas küsimus, kas pankrotti mineku üheks pisitillukeseks eeliseks võiks olla ehk asjaolu, et nüüd on tal hea vabandus lõpetada absoluutselt kõigile oma tuttavatele pulma- ja jõulukinkide tegemine.

Kerensa naeratas. „Seda võiksid sa muide vabalt teha. Hakata koos kahekümnestega klubides käima.”

„Armas taevas!”

„Pidutseda hommikuni, arutleda elu mõtte üle ja suitsetada kanepit.”

„Püha jumal!”

„Muusikafestivalidel telkida.”

„Ma räägin tõsiselt,” ütles Polly. „Ma olen niigi meeleheitel ja sina hõõrud mu haavale soola. Kohe mõnuga. Soola. Mm …”

Kerensa ulatas talle kätteõpitud tüdimusega Pringlesi kartulikrõpsutoru.

„Siis ei jää sul üle muud kui mind kuulda võtta ja siia jääda.”

„Määramata ajaks sinu ühe magamistoaga korterisse mustmiljon dollarit maksvale diivanile?” küsis Polly. „Suur tänu, sinu pakkumine on väga lahke, aga ma otsin elupaiga internetist. Ainult endale, üksnes iseendale. See oleks … lahe.”

* * *

Kerensa ja Polly uurisid vaikides sülearvutit. Polly skrollis läbi kõik panga seatud eelarve piiresse jäävad korterid. Vaatepilt polnud just hinge kosutav. Tõtt-öelda näisid üürihinnad olevat üle mõistuse. See oli kohutav.

„Korter nagu seinakapp,” täheldas Kerensa iga natukese aja järel. „Mitte ainsatki akent. Ei tea, miks nad plekilisest seinast pilti tegid? Milline siis veel teine sein välja näeb? Sellel tänaval käisin ma kunagi kohtamas ühe kiirabikutiga. See kant on kurikuulus lantimiskoht. Kõik landivad kõiki.”

„Täielik tühjus,” ütles Polly paanikasse sattudes. Ta poleks eales osanud arvata, et nende hüpoteegi väärtus on nii väike ja üürihinnad nii kõrged. „Mitte kui midagi.”

„Aga kui otsiks kortereid, kus on ka üldkasutatavaid ruume?”

„Need on uskumatult kallid, pealegi on seal tarvis maksta satelliittelevisiooni eest ja tõenäoliselt tuleb siis jagada korterit mõne veidrikuga, kes hoiab oma toas kaalupomme.”

Mida rohkem Polly lehte edasi keris, seda murelikumaks ta muutus. Ta ei teadnud, kui madalale ta soostub oma nõudmisi alandama, aga mida kauem ta oma olukorra üle järele mõtles, seda kindlamaks muutus veendumus, et peab elama üksi. Ükskõik, kui palju ta ei pingutanud, et Kerensa ja Chrisi ja ema ees head nägu teha – juhtunud oli midagi kohutavat ja ta teadis, et see ei kao päris pikka aega mitte kusagile. Kujutluspilt, kuidas ta pidutsevatest noortest ümbritsetuna magamistoas vaikselt nutab, oli parimal juhul meeleheitlik, halvimal juhul aga üdini traagiline. Ta vajas pelgupaika, kus kosuda. Ta ei kavatsenud panna sedamaid selga kümme aastat noorematele sobivaid rõivaid ega vaimustuda poistebändidest. Või minna tagasi ema juurde, kes küll teda armastas ja oli tema heaks kõigeks valmis, aga kes vähimagi kahtluseta ohkaks ning esitaks nukraid küsimusi Chrisi kohta ja räägiks oma tuttavate lastelastest ja … Ei. Nende suhe oli normaalne, aga Polly polnud päris kindel, kas ta oleks selleks valmis.

See asi oli siis paigas. Mis edasi?