Читать книгу Ranna tänava väike pagariäri - Jenny Colgan - Страница 7

„Ainus asi, mis su praegu päästaks,” alustas Kerensa, seljas naeruväärne kuldnööpidega bleiser, mis kõigest hoolimata tema seljas šikk välja nägi, „oleks abielu rikka mehega. Muide, üht ma võin sulle öelda: selles pärapõrgus midagi niisugust ei juhtu.”

„Nagu ikka, ole tänatud!” lausus Polly. Tema kandis musta. Tegelikult polnud mustad rõivad tema lemmikud, sest need ei sobinud tema punakasblondide juuste ja kahvatu nahaga ning muutsid ta lühikeseks. Nüüd aga oleks ta justkui unustanud, kuidas elada tavapärast elu ilma töökoha, oma teise poole ja autovõtmete kõlinata.

„Sa pead ilmtingimata jääma mõne suurlinna lähedale,” ütles Kerensa. „Riietuma enam-vähem stiilselt. Kellegi õnge võtma.”

„Kas sa ise püüad seda teha?”

„Ole normaalne,” sõnas Kerensa silmi pööritades ja Polly vaatas kähku aknast välja, et Kerensa ei jõuaks hakata Beyoncé laule laulma.

Oli hall lauspilves laupäev ja nad olid jõnksutades Plymouthist välja liikunud, sest GPS ja kitsad tuulised maanteed, kuhu navigatsiooniseade tahtis neid juhatada, olid nad segadusse ajanud. Viimaks olid nad otsustanud, et kui meri jääb kogu aeg vasemale, jõuavad nad pikapeale kohale, ja nii oli ka juhtunud.

Teetammi kõrval oli autoparkla ja iga päev uuendatavate andmetega tõusu-mõõna tahvel, aga et nad kumbki polnud enne teeleasumist vaevunud teavet loodete kohta kontrollima, passisid nad nüüd parkla ääres ja uurisid kaugusest paistvat saart. Lõpuks ütles Kerensa selle välja.

„Ilm on … tuuline.”

Väide vastas tõele: Mount Polbearne jättis tuulest räsitud ja räbala mulje. Lained olid muret tekitavalt kõrged; polnud eriti usutav, et saarele pääseb ligi kahekümne minuti pärast, nagu tahvlil lubatud. See paik oli nagu jäänuk minevikust ja neid valdas tunne, et silmitsevad ammu unustatud kohta, kus tänavate kohal kõrgub varemeis loss.

„Näeb romantiline välja,” lausus Polly lootusrikkalt.

„Huvitav, kas siin käiakse ikka veel vargil,” ütles Kerensa. „Ja abiellutakse nõbudega.”

„Saar ei jää ju linnast kuigi kaugele,” arvas Polly.

Kerensa heitis pilgu käekellale. „Kas see ei sõltu mitte olukorrast? Mis siis, kui ma joon liiga palju martiinit ja minuga juhtub kohutav õnnetus, sina aga ei saa minu juurde tulla, sest kõikjal lainetab vesi? Ja sul pole isegi autot! Vaata veidi ringi!”

Paik jättis mahajäetud mulje ja väikesest autoparklast algasid ainult kitsad külateed.

„Ma ei näe isegi bussipeatust, kas sina näed? Kuidas sa kavatsed Plymouthisse saada? Hobuse ja kaarikuga?”

Polly süda vajus saapasäärde. Aga eelmisel päeval oli ta Kerensa korraldusel välja läinud, et vaadata üle paar ühiskorterit, mis jäid kodule lähemale. Mõlemad olid olnud uskumatult räpased, kaasüürilised kahekümnendates, valamutesse kuhjatud pesemata nõud, külmikuriiulitele kleebitud märkmepaberid ning ühiskoridorides heljus pesemata sulgtekkide ja vanade jalgrataste hais. Nutma oli ta aga puhkenud alles siis, kui Kerensa oli juba voodisse läinud.

„Ma jääksin ju siia ainult natukeseks,” lausus ta lootusrikkalt. „Kuni korter on müüdud.”

„Korter, mis näeb välja täpselt samasugune nagu ülejäänud viisteist tuhat ülehinnatud Plymouthi disainkorterit, mis viimase kümne aasta jooksul mere äärde on ehitatud?”

Polly laup tõmbus kortsu. Chris oli end alati pidanud meheks, kellel on hea investeeringu peale silma, ja Polly mäletas tema elevust. „Keldrikorrusel on jõusaal, Pol!” (Chris oli seda kasutanud üheainsa korra.) „Ukselukku saab avada sõrmejäljega!” (Lukk oli pidevalt rikkis.) Asju, mis korteril puudusid – aeda, lastetoa jaoks vaba ruumi –, ei mainitud iial.

„Vaatame lihtsalt kähku üle,” ütles ta.

Vesi paiskus uskumatu kiirusega teetammilt tagasi, justkui paljastaks võlutee. Nad sõitsid üliettevaatlikult üle tammi, jätsid auto teisel pool paiknevasse parklasse, kus sellel päeval polnud ainsatki sõidukit – Polly oletas, et suvitajate jaoks oli aeg liiga varane ja ilm jahedavõitu – peale ühe halli Vauxhall Astra, mille seest ilmus nähtavale ülekaaluline noormees, seljas hästi odav ülikond ja kaelas erepunane lips. Ta näis hingeldavat, ehkki oli istunud autos.

„Tervitus!” hõikas ta üllatavalt rõõmsal toonil. „Teie oletegi vist meie suurlinna tüdrukud?”

Kerensa kirtsutas nina. „Kas ta peab silmas Plymouthit?” küsis ta. Olgugi et Kerensa oli sündinud ja kasvanud Plymouthis, armastas ta teeselda, et tunneks end Londonis, Pariisis või New Yorgis siiski kodusemalt.

„Kuss!” manitses Polly.

„Kui te juba Plymouthit Las Vegaseks peate, siis peab siinne alev ikka tõesti väike olema,” nentis Kerensa autost välja ronides ja pidi sedamaid oma tikk-kontsa kahe munakivi vahelt välja sikutama.

Turjakas mees astus lähemale. Tõtt-öelda oli tegu pigem noorukiga. Pollyt jahmatas mehe noorus. See viitas tõsiasjale, et tema pole enam noor, aga ta kinnitas endale, et on seda. Vägagi noor. Noormehe näole oli kleebitud lai naeratus. Polly mõtles, et kui too oleks sündinud mõnel teisel ajastul, olnuks nüüd õige aeg tõmmata välja hiigelsuur täpiline taskurätik ja tupsutada sellega otsaesist.

„Lance Hardington,” lausus nooruk neil metsiku jõuga kätt surudes ja pilku sügavale nende silmisse puurides. Tundus, et ta oli eriväljaõppe saanud. Kerensa surus alla muige. Raske oli ette kujutada kedagi, kellele see nimi oleks vähem sobinud².

„Rõõm tutvuda, Lance,” nurrus Kerensa, mispeale noormehe punane nägu muutus veelgi punasemaks.

„Ära hakka pihta!” hoiatas Polly teda poolihääli, kui nad Lance’i järel teele asusid. Tüseda mehe kohta liikus noormees vägagi nobedalt.

„Ah, ma tegin ainult nalja,” sõnas Kerensa.

„Sa ajad talle hirmu nahka.”

„Aga minul on lõbus.”

Lance pööras end ringi ja liigutas nende poole vaadates kulme üles-alla viisil, mis andis mõista: tõstke tempot, sest aeg on raha ning esimest on teil ilmselgelt liiga palju, teist aga peaaegu üldse mitte. Ta vaatas demonstratiivselt oma iPhone’i, aga Polly ei kiirustanud ja lasi pilgul ringi käia. Tegelikult tundis ta end päris mõnusalt selles pisikeses paigas, Plymouthi lärmist ja liiklusest kaugel. Nad seisid teetammi kõrval sadamasillal, neist vasemale jäi aga ümber lahe kaarduv alev vaatega merele. Nende pea kohal kõrguv loss – pigem küll selle varemed, pudenevad müürid auklikud ja sammaldunud – vaatas ülevalt alla suurele hulgale korratult paiknevatele, ilmast räsitud majadele, mis olid valmistatud korni kildast ja liivakivist ning mille aknaraamidelt koorus värvi. Autosid oli näha vähe; Polly arvas ära õige põhjuse: nimelt jätsid kohalikud need üldjuhul mandrile ja ületasid teetammi jalgsi.

Kitsad väiketänavad looklesid päris alla vasemale jääva pisikese sadamani, kus kaluripaatide mastid tuules lõgisesid ja kõlisesid ning lained vastu vana sadamamüüri kive paiskusid. Veepiiril paiknesid krõbekartulikiosk, pisut vettinud ilmega suveniiripood ja vana võõrastemaja, mille ees talliõuega sarnanevas kohas seisis ikka veel veevaat hobustele. Hoone uks oli kindlalt kinni. Sadama kaugemas otsas märkas Polly kõrget musta-valgetriibulist tuletorni, millelt koorus värvi. Hoone näis hüljatuna.

„Lähitulevikus tehakse korda,” nentis Lance ninakirtsutusega.

Kerensa vaatas kahtlustaval ilmel ringi. „Miks seda siis senini tehtud pole?” küsis ta. „Kõik ülejäänu ju on.”

„Sisse kolida ongi kõige parem siis, kui ehitustööd on algusjärgus,” lausus Lance kähku.

„Aga selles kandis on umbes viis aastat järjest sadanud,” ütles Kerensa. „Ma arvan, et vesi on vundamendi ammu minema uhtunud.”

„Mount Polbearne’i tõeline eelis on see,” muutis Lance kärmelt teemat, „et siin on rikkumatu loodus. Täielik tüünus, liiklusprobleeme pole. Kõikjal rahu ja vaikus.”

Kerensa tõmbas nina kirtsu. „Kas sa elad siin?”

Lance ei lasknud end kõigutada.

„Ei, aga ma VÄGA TAHAKSIN.”

„Tõeline rahu ja vaikus,” pomises Polly, mõeldes endamisi, et ehk ta siiski ei vaja seda.

Lance hakkas mööda sadamaesist edasi liikuma ja naised kõmpisid kuulekalt tema kannul. Vesi oli kogunenud munakivide vahele, kus vedeles eredavärvilisi kalapüügikärbseid, võrgutükke ja veel midagi, mis võisid olla kalade sisikonnad. Kerensa kirtsutas nägu.

„Jää minu juurde,” sisistas ta. „Igaveseks. Sinna, kus on kohvikud ja Zara.”

„Mul tuli juba muuta oma hiljutisi seisukohti sõna „igaveseks” tähenduse suhtes,” lausus Polly.

Lõpuks peatus Lance armetute majade rivis viimase ees. Sammu tagasi astunud, venis ta võlts naeratus veelgi laiemaks. Kaks naist silmitsesid nende ees seisvat hoonet. Polly püüdis jagu saada spontaansest soovist ringi pöörata ja jooksu pista.

„Tegu on kindlasti eksitusega,” arvas Kerensa.

„Ei,” kinnitas Lance, kelle näole oli äkitselt ilmunud koolipoisilikult süüdlaslik ilme. „Maja on õige.”

„Hoone tuleks elamiskõlbmatuks tunnistada, mitte välja üürida.”

Järsku sai vägagi selgeks, miks korteril on selle raha eest keskmisest suurem põrandapind. Maja oli väike ja kitsas, ehitatud määrdunud hallist kivist. Esimesel korrusel oli üks suur võlvaken, mitmest paigast pragunenud ja uskumatult räpane. Läbi akna võis ähmaselt näha aastaid puutumatuna seisnud suurte tootmisseadmete piirjooni.

„Mis siin juhtus?” küsis Kerensa. „Tulekahju?”

„Oh ei!” kõlas Lance’i südamest tulev vastus. „Lihtsalt üleüldine …” Ta hääl vaibus, et mitte öelda sõna „hooletus”.

Noormees sööstis hullusti kaldu oleva katusega hoone seina pidi edasi. Külgseinas oli väike puidust uks, millest läbiminemiseks tuli lasta pea kummargile, ning võtnud välja suure messingvõtme, keeras ta ukse lukust lahti. Hinged kääksusid haledalt.

„Kas seda on palju näha tahetud?” küsis Kerensa, kontsad kiltkiviplaatidel klõbisemas. Lance ignoreeris teda.

Sees polnud midagi peale kottpimeduse ja kerge kopitushaisu. Lance kasutas oma iPhone’i taskulambina, kuni leidis kõlkuva juhtme ja tõmbas seda. Vanaaegne madala võimsusega elektripirn, mida kaunistas tolm, ärkas valju suminaga ellu ja tõi nähtavale logiseva puutrepi.

„Ja see vastab kõigile üüriliste tervishoiu- ja turvalisusnõuetele?” jätkas Kerensa, justkui teeksid nad tiiru peale mõnele Sandbanksi katusekorterile. Lance pomises midagi kuuldamatut ja juhtis nad trepist üles, Polly otse tema selja taga, noormehe hästitoidetud tagumikule veidike liiga lähedal. Tema süda jättis löögi vahele. Siin poleks võimalik elada; see paik polnud sugugi turvaline.

Järgmine kobamisi üles leitud võti keeras lahti trepi lõpus paikneva teise ukse snepperluku. Polly surus ruumi astudes pöidlad pihku, sest ootamatuks avastuseks oli see viimane võimalus.

Kõik vaikisid.

Mis seal ikka. Avar oli see tõesti. Vähemalt see vastab tõele, mõtles Polly. Nad seisid suure pööningu tagaosas ja läbi kaldkatuse pragude paistis sisse päevavalgus. Põrand oli kaetud paljaste lihvitud laudadega. Kõige tagumises osas lasi kõrge katus tuua nähtavale sarikad. Lihtsa telliskiviseina ääres, tahmunud puuküttega ahju kõrval seisis kahe omavahel sobimatu tooliga laud, mis paistis olevat liiga väike. Kaugemas servas võis näha pisikest koridori, mis keeras vasemale, tõenäoliselt maja tagaosas telliskividest juurdeehitises paiknevasse magamistuppa ja vannituppa. Elutoa ühe seina ääres seisis mõni üksik jubeda väljanägemisega vana melamiinist köögikapp ning veel üks veider asi: hiigelsuur raudahi. Lance märkas, missuguse pilguga Polly seda silmitseb.

„Nad ei suutnud seda mujale tõsta,” ütles ta. „Tont teab, kuidas see siia üles saadi. Ühesõnaga, hm, võluv oma ajastu märk.”

Ruumi eesosas, kus katus oli akende poole kaldu, seisis inetu võidunud vana, üleni praguline rotangdiivan. Polly läks ettevaatlikult lähemale; kõik põrandalauad kriiksusid.

„See paik variseb varsti merre,” sõnas Kerensa tõredalt. „Siin on kindlasti palju rotte?”

„Ei ole,” vastas Lance, näol pettumus. Ilmselt oli kinnisvarafirmal sellest hoonest lahtisaamisega tõsiseid raskusi. Samal hetkel kõlas kõrvulukustav kriiskamine. Kõik kolm võpatasid. Polly lõi pea kuklasse. Läbi puuduvast katusekivist tekkinud augu nägi ta tohutu suurt kiljuvat merikajakat. Heli oli täiesti kurdistav.

„Ainult tiibadega rotte,” ütles Kerensa.

Polly ei kuulnud teda, sest liikus edasi akende alla. Maha kükitanud, märkas ta raamidelt kooruvat värvi, pani tähele, et klaasid on ühekordsed ja mitmest kohast pragunenud. Tal oleks siin oht ära külmuda. Sees oli jahedam kui väljas.

Polly piilus läbi soolakoorikuga kaetud räpase klaasi välja. Ta paiknes paadimastidest kõrgemal ja võis vaadata üle sadamamüüri otse merele, kus õõtsusid poid ja sädistas kajakaterivi. Madalal rippuv pilv oli rebenenud, päike oli sellest läbi tunginud ja riivas valgetipulise laine kauget harja, pannes selle sädelema ja valguses tantsisklema. Ta tajus huulile ilmunud vaevu märgatavat naeratust.

„Polly! POLLY!”

Polly keeras end ringi ja taipas, et polnud Kerensa sõnu kuulnud.

„Tule, ma viin su koju. Tagasiteel teeme kusagil peatuse ja joome klaasikese valget veini, kuigi loomulikult kaunistavad ka Polbearne’i väikesed elegantsed baarid ja restoranid. Alustame paigast, kust saab praetud kala krõbekartulitega.”

Lance’i prisked põsed vajusid allapoole.

„Miks omanik seda korda ei tee?” tahtis Kerensa teada. „Sellises seisus hoone ei leia iial üürilist.”

„Ma rääkisin talle,” lausus Lance nukralt. „Seda ei osteta ka. Tõeline okas tagumikus.”

„Vapustav, hullu inimese maja, mis on üleni auke täis ja mille keldris elavad rotid,” ütles Kerensa. „SUUR tänu, et meie jaoks aega leidsite. Lähme, Polly!”

Polly heitis veel viimase, veidi igatseva pilgu merele.

„Ise tead, kuidas asjad käivad,” sõnas ta. „Kerjustel pole valikut.”

„Sa teed nalja,” arvas Kerensa. „Sinu suguvõsa kaebaks mu kohtusse, kui sa siin hinge heidaksid.”

„Ma ei luba neil seda teha,” ütles Polly. Ta pööras ringi ja vaatas sõbrannale otsa.

Kerensa jäi teda tähelepanelikult silmitsema. Polly võis küll jätta mulje, et on õrnake, aga ta teadis, et kusagil sügaval sisimas leidub piisavalt sitkust. Sedasama sitkust, mis sundis teda oma firma ja suhte eest võitlema isegi siis, kui ülejäänud maailmale oli ammu selge, et kõik on kadunud.

„Ma pean ju kusagil elama.”

„Polly! Kullake! See on urgas maailma lõpus.”

„Väga võimalik,” nõustus Polly, „aga just siin ma tahangi praegu olla.”

„Suurepärane,” lausus Lance näost jälle roosatama lüües ning lisas: „Tegelikult on mul väga kahju, et … hm, ühesõnaga, ma arvan, et …”

Polly tegi ta kannatustele lõpu.

„Ma vajan väga lühiajalist üürilepingut,” ütles ta.

Lance tõstis käed, justkui tahaks öelda, et seda on võimalik korraldada.

„Ja katus …”

„Mhh?”

„Katus ei tohi päevavalgust läbi lasta. Minu meelest on see mõistlik nõudmine.”

„Hm.”

„Ja mis oleks, kui …” alustas ta ettevaatlikult. „Mis oleks, kui …” Ning nimetas summa, mis oli pool sellest, mida kinnisvarareklaamis küsiti.

Lance nägi välja nagu viieaastane, kes peab kempsu minema. „Ee, ma olen kindel, et see ei … selles mõttes, et ma pean peakontoriga nõu pidama … ühesõnaga, läbi rääkima …”

Kerensa vaatas raevunud pilguga Pollyle otsa. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

Polly meenutas masendust, mida ta oli tundnud Plymouthi vähem tervist kahjustavaid ühiskortereid kammides. „Mul ei jää muud üle.”

„Sa ei tohi seda teha! See on katastroof!”

„Ma kavatsen selle üürida, mitte oma eluaegseid sääste mängu panna. Ainult natukeseks ajaks, kuni … Varsti on suvi.”

„Varsti on suvi,” kordas Lance.

„Karta on, et suvi jätab sellel aastal Inglismaa vahele,” lausus Kerensa. „See paik on surmalõks.”

Polly suu juurde oli tekkinud joon, mida Kerensa oli varemgi näinud; see tähendas, et selles küsimuses pole võimalik tema meelt muuta.

„Lähme nüüd lõunat sööma ja arutame selle asja läbi,” sõnas Kerensa meeleheitel olles.

Kui nad kolmekesi seal sedasi seisid, pillas merikajakas läbi katuseaugu alla päris kopsaka junni. Kerensa kirtsutas nina.

„Kus siin kandis leidub mõni korralik lõunasöögipaik?”

Lance sikutas ärevalt oma särgikraed.

„Ee … võib-olla Plymouthis?”