Читать книгу Ranna tänava väike pagariäri - Jenny Colgan - Страница 6

Järgmisel hommikul oli Kerensa juba veidi peale kuut ärkvel ja uksest väljas, et alustada lähedal asuvas pargis Briti sõjaväe fitnessitreeningut hoolimata sellest, et oli märts ja vastu aknaid trummeldas vihm. Loomulikult kutsus ta kaasa ka Polly, aga too vaid oigas ja keeras teise külje. Tal oli kerge pohmell ja suus kartulikrõpsude maitse.

Kui Kerensa oli läinud, tegi Polly kohvi ja proovis niigi laitmatult puhta ruumi veelgi puhtamaks teha. Aga tema tegevusest polnud erilist kasu: ööbimisriietega kott muutis paiga ikkagi räpakaks, pealegi ta ei teadnud, kuidas Kerensal õnnestub diivanipadjad sirgeks sättida, sest tema sellega hakkama ei saanud. Ta võttis laualt kruusi, kust loksus kohvi ülikallile vaibale, ja lasi lendu paar vandesõna. Ei. Nii need asjad ei käi.

Ta käivitas uuesti sülearvuti. Tööpakkumiste portaal võis natuke oodata, praegu vajas ta hädasti elupaika.

Sellel korral tempot veidi aeglustades vaatas ta üle kõik hinna poolest sobivad üürikorterid Plymouthis. Need olid kas täiesti jubedad või paiknesid piirkondades, kuhu autota poleks olnud turvaline minna. Ta keris läbi ühe lehekülje teise järel, kuni jõudis lõppu. Oligi kõik. Rohkem kortereid polnud. Ei ainsatki paika, mida ta oleks soovinud isegi vaatama minna, seal elamisest rääkimata.

Mitte üksnes Kerensa, vaid ka paljud teised sõbrannad olid pakkunud talle vaba tuba või diivanit, kus ta saaks külitada, aga ta poleks talunud küsimusi „Kas kõik on korras?” ja murelikku pominat. Pealegi oli suurem osa neist juba abielus ja jõudnud isegi lapsed saada. Ta oletas küll, et paar sõbrannat oleksid päris rõõmsad, kui ta aitaks neil aeg-ajalt lapsi hoida, aga seegi mõte oli väljakannatamatu: ta oleks pidanud kikivarvul ringi hiilima, talle pakutud külalislahkust mitte kuritarvitama ning olema vanatüdrukust tädi ja tasuta abiline ühes isikus.

Kunagi hästi ammu, kahekümnendates eluaastates, oli ta arvanud, et selleks ajaks on tema ja Chris kindlasti abielus ning rajanud oma kodu; Chris teenib palju raha, tema kasvatab last … ja siin ta nüüd omadega oli.

Väkk, sedalaadi mõtted tuli peast välja visata. Ta võis uppuda enesehaletsusse, aga võis ka edasi rühkida. Hetketuju ajel otsustas ta otsingut laiendada ja kaasata kogu riigi. Vau! Kui ta koliks Walesi, oleksid valikus paljud elupaigad. Kusjuures kenad elupaigad. Või kui ta koliks Põhja-Šoti mägismaale. Või mõnda Põhja-Iirimaa külasse. Või Peak Districti kanti. Ta ei teadnud küll täpselt, kus see Peak District asub, aga õnneks oli olemas suur hulk piirkondi, kuhu ta oleks saanud elama minna ka raha ja tutvusteta ning kus poleks kartulikrõpse pakkuvaid sõbrannasid ega ka vabu töökohti … Hm, võib-olla siiski mitte.

Ta kitsendas otsingut, piirdus vaid Edela-Inglismaaga, ning just siis ta seda märkaski.

Nime, mis polnud talle juba aastaid isegi pähe tulnud. Tõenäoliselt käisid nad seal kooliekskursioonil – kõik käisid. Mount Polbearne. Teda hämmastas, et sellel saarel keegi ikka veel elab.

Ta uuris pisikest pilti lähemalt. Midagi pilkupüüdvat seal polnud: sadadest teistest piltidest, mida ta edasi oli kerinud, erines foto vaid selle poolest, et hoonet oli pildistatud väljast, mitte seest, ning näha oli vaid viilkatus väikese aknaga, värv raamidelt koorumas, katusekivid aga olid sakiliste servadega ja jätsid igivana mulje. „Ebatavaline asukoht” seisis reklaamtekstis ning üldjuhul tähendas see ”tõelist lobudikku”. Sellest hoolimata avas ta hiireklõpsuga pakkumise ja võttis suure lonksu jahtunud kohvi.

Mount Polbearne, ära sa räägi! Nii palju ta mäletas, et tegu oli mõõnaaja saarega. Nad olid käinud seal giidi juhtimisel ja tal oli meeles saart maismaaga ühendav munakivitamm, täis pikitud hirmuäratavaid hoiatusmärke autojuhtidele, et nad ei ületaks teetammi tõusuaja alguses, ja purjetajatele, et nad ei teeks seda siis, kui käes on mõõn. Nad olid erutatult kiljunud, kui vesi üle munakivide paiskus, ning kartnud, et on uppumisohus. Tammi kõrval võis näha jälgi vanadest puudest, mis kunagi ammu olid kasvanud maismaal, ning saare tipus seisis varemetes loss, mille kõrvalt suveniiripoest tema ja Kerensa olid ostnud hiigelsuuri maasikamaitselisi pulgakomme. Aga päris kindlasti ei saanud seal keegi elada. Pooltel päevadel polnud võimalik saarelt isegi lahkuda. Puudus võimalus vabalt edasi-tagasi liikuda.

Veebisaidil oli veel üks pilt. Hoone näis olevat täielikult hooletusse jäetud. Katus oli viltu vajunud ning kaks akent, mida ta oli näinud esimesel fotol, olid räpased ja avanesid väljapoole. Allkorruselt paistis hüljatud poe must ammuli suuauk. Tundus, et mere lähedus oli hoonele rängalt mõjunud. Polly mõtles huviga, kas vee alla jääv teetamm tekitab turistide hulgas enam nii suurt põnevust kui varem. Tänapäeval taheti näha surfirandu ja teemaparke ja kalleid kalarestorane. Cornwall oli kõvasti muutunud.

Aga oli üks asi, mis talle siiski silma torkas: korteris oli kaks tuba ja neile lisaks ka väike vannituba. Pildil polnud ühetoaline kööginurgaga korter ning elupaika polnud tarvis kellegagi jagada – tegu oli tõelise korteriga. Tema eelarve piires. Vähe sellest, esimene ruum ehk elutuba oli üpris suur: kuus korda seitse meetrit. Nende Plymouthi korteri elutuba polnud päris kindlasti niisuguste mõõtmetega; see oli väike ja kitsas, ruumi mõlemas otsas sisse ehitatud kohtvalgustusega peeglid, mis lõid avaruse illusiooni. Talle torkas pähe küsimus, kui kõrgele võiks niisuguste katuseräästaste alla jääda selle korteri lagi. Ja et allkorrus oli inimtühi, võis järeldada, et hoones ei elagi keegi – ehk ainult rotid. Hm. Seejärel püüdis tema pilku viimane foto. Sellel oli eesakendest avanev vaade, pildistatud seestpoolt.

Akna taga oli … täielik tühjus. Ainult sirge ribana laiuv välismaailm ehk nagu lähemal vaatlusel selgus: meri. Foto oli tehtud päeval, mil meri ja taevas olid samasuguse halli varjundiga ja sulasid ühte. Hiigelsuur lahmakas avarust, kuhu polnud kirjutatud ainsatki sõna. Polly jäi pilti pikaks ajaks võlutuna silmitsema. See nägi välja täpselt niisugune, nagu ta end praegu tundis: seest õõnes, tühi. Aga ka kummalisel kombel rahustav. Justkui oleks see enesestmõistetav, et maailmas on palju halli; halli värvi leidub kõikjal. Kui ta nende eriprojektiga korteri aknast välja vaatas, nägi ta paljusid endasarnaseid inimesi, kes kõik nagu nemadki istusid oma Audidesse ja BMW-desse ning tegid vokkpannil süüa, ainult et nende firmad polnud pankrotis ja paistis, et nemad veel suhtlesid omavahel. Ainuüksi aknast väljavaatamine tekitas temas stressi. Aga see siin … oli midagi teistsugust.

Ta otsis Mount Polbearne’i Google Earthist üles ja nägi üllatusega, et jah, seal oli tõepoolest paar kiltkivimajadega ääristatud tänavat, mis mäe tipus seisva varemetes kiriku juurest allapoole viisid. Tänavad käänlesid mäest alla väikese sadamani, mis asus teetammist täisnurga all ja mille juures võis näha käputäit kaluripaate. Tundus, et see kant polnud veel asustatud keskklassiga nagu suurem osa Cornwallist; krahvkonna vähem populaarne osa, mis asus kiirteest kaugel, oli lihtsalt märkamata jäänud. Aga et Plymouth oli vaid kaheksakümne kilomeetri kaugusel, võiks ta vahel kähku seal asju ajamas käia …

Ta klõpsas kergelt värisevate sõrmedega nupul „Võta ühendust kinnisvaramaakleriga”.