Читать книгу Ranna tänava väike pagariäri - Jenny Colgan - Страница 4

Polly lappas läbi talle ulatatud dokumendid läikivate kaantega kaustas, mille esikülge kaunistas tuletorni pilt. Ta märkas, et foto on ilus. Ta pingutas kõigest väest, et näha olukorra helgemat poolt.

Ja kaks meest ruumis käitusid nii kenasti. Kenamini, kui oleksid pidanud; tõtt-öelda isegi nii kenasti, et muutsid Polly enesetunde miskipärast halvemaks, mitte paremaks. Ta tundis end kurva, mitte vihase või trotslikuna.

Nad istusid väikese kahetoalise kontori tagaruumis endises raudteejaamas, mille ümberehitamise üle tema ja Chris olid tõelist uhkust tundnud. Kunagisse ootesaali oli rajatud pisike võluv büroo, kus seisis isegi vana mittetöötav kamin.

Nüüd valitses mõlemas ruumis kaos: kaustad olid välja tõmmatud, arvutid oma kohalt minema sikutatud, dokumendid laiali pillutatud. Imearmsad mehed pangast uurisid kannatlikult pabereid. Chris istus mossis näoga nagu viieaastane, kes on lemmiklelust ilma jäetud. Polly tormas ringi ja püüdis olla abivalmis, aga mees heitis talle iga natukese aja järel sarkastilise pilgu ning naine teadis, et see tähendab: „Miks sa tahad kangesti pakkuda abi inimestele, kes püüavad meid hävitada?”, ning ehkki mehe mõttekäik oli vististi loogiline, ei saanud ta sinna miskit parata.

Hiljem taipas ka Polly, et just sellepärast oligi pank need inimesed palganud ja neil kenasti käituda palunud: et ka nemad oleksid abivalmid, väldiksid vastasseisu, ei satuks omavahel konflikti. See tegi ta kurvaks, nii iseenda kui ka Chrisi pärast, ning tal oli kahju ka neist kenadest meestest, kelle igapäevatöö oli olla teiste õnnetuse tunnistajaks. Need mehed polnud milleski süüdi. Chrisi meelest muidugi olid.

„Sedasi,” lausus kahest mehest vanem, peas turban ja ninaotsal pisikeste ümarate klaasidega prillid. „Seadus on selline, et pankrotimenetlus toimub enne ringkonnakohust. Sinna pole mõlemal tarvis minna: kohal peab viibima vaid üks firmajuht.”

Sõna „pankrotimenetlus” pani Polly võpatama. See kõlas nii lõplikult, nii tõsiselt. Miski, mis tabab tobedaid popstaare ja kuulsusi. Mitte tõsiseid tegijaid nagu nemad.

Chris mühatas põlglikult. „Sina võid minna,” ütles ta Pollyle. „Sulle meeldib töömesilasena ringi askeldada.”

Noorem mees vaatas kaastundlikult Chrisile otsa. „Me mõistame, kui raske teil praegu on.”

„Kuidas te saate seda mõista?” küsis Chris. „Olete samuti pankrotti läinud?”

Polly pööras taas pilgu ilusa tuletorni pildile, ent ei suutnud enam mõtteid kõrvale juhtida. Ta püüdis keskenduda millelegi muule. Seejärel aga taipas, et on jäänud imetlema Chrisi portfooliost pärit armsaid joonistusi: nad olid riputanud need seinale seitsme aasta eest, kui olid siia kolinud, mõlemad kahekümnendate keskpaigas, kujundusgraafikastuudio avamise järel optimismi täis. Esialgu oli neil läinud hästi, sest mõned Chrisi endised kliendid olid neile üle tulnud, Polly aga oli pidevalt korraldanud äritegevust, hankinud aktiivse reklaamiga uusi kontakte, arendanud väsimatult sotsiaalseid suhteid ning müünud nende teenuseid paljudele firmadele nende kodulinnas Plymouthis ja isegi nii kaugel nagu Exeter ja Truro.

Nad olid investeerinud Plymouthi ranna lähedal äsja valminud elamurajoonis korterisse, väga minimalistlikku ja modernsesse, ning külastanud kõiki populaarseid restorane ja baare, et olla nähtaval ja ajada äri. See oli toiminud hästi – vähemalt mõnda aega. Nad olid veendunud, et teevad edukat karjääri, ning maininud meeleldi, et neil on oma äri. Kuid siis saabus 2008. aasta finantskriis, uus arvutitehnoloogia aga muutis kujutiste töötlemise ja oma kunstiloominguga tegelemise lihtsamaks kui eales varem. Firmad hakkasid vahendustasude, reklaamide ja vabakutseliste töötajate pealt kokku hoidma ning tõstsid järjest enam koosseisuliste töötajate koormust, mistõttu Chrisi sõnul tabas kujundusgraafikat järsk allakäik. Töö tehti ära mujal. Neile jäi seda aina vähem.

Polly töötas käed rakku. Ta tegeles lakkamatult tootearenduse, soodsate lepingute pakkumise ja allahindlustega, tegi mida iganes, et tema andekas teinepool saaks oma loomingut müüa. Chris aga tõmbus täielikult endasse, süüdistas tervet maailma, et keegi ei taha enam osta tema imelisi joonistusi ja käsitsi maalitud kirjakunsti. Ta muutus järjest tusasemaks ja tõrjuvamaks, samal ajal kui Polly, vastupidi, püüdis säilitada positiivse suhtumise. Tuju üleval hoida oli aga päris raske.

Ehkki Polly poleks eluilmas olnud nõus seda tunnistama kellelegi peale iseenda, tundis ta päeval, mil häda viimaks käes oli – tükk aega pärast seda, kui ta oli anunud Chrisi, et mees firma likvideeriks ja endale mõne teise töö leiaks, mispeale mees oli süüdistanud teda lojaalsuse puudumises ja temavastases vandenõus –, peaaegu kergendust. Pankrot oli ebameeldiv, kohutav, äärmiselt häbiväärne hoolimata tõsiasjast, et paljud, kellega nad varem Plymouthi trendikas kesklinnas koos baaris olid käinud, tegid läbi – või teadsid kedagi, kes oli juba läbi teinud – samasuguse katsumuse. Polly ema ei saanud toimuvast üldse aru: tema arust oli pankrot peaaegu sama hull nagu vangla. Nad pidid panema maja müüki, alustama kõike otsast peale. Aga et pangahärrad Gardner ja Bassi olid juba nende kontorisse tulnud, jäi mulje, et nende juhtumiga siiski tegeletakse ning asjad on liikuma hakanud. Viimased kaks aastat olid olnud armetud ja hävitavad, nii ametialasel kui ka isiklikul tasandil. Nende suhe oli tõsiselt proovile pandud: nad olid pigem nagu kaks inimest, kes peavad vastu tahtmist teineteisega korterit jagama. Polly oli üdini kurnatud.

Polly pööras silmad Chrisile. Mehe näkku olid sööbinud uued jooned, mida ta varem polnud märganud. Ta taipas, et pole juba tükk aega mehele õieti otsagi vaadanud. Lõpu poole oli talle tundunud, et isegi kontorist koju tulnud mehele heidetud põgus pilk – Polly lahkus alati esimesena ja jättis mehe nende vähest müügitulu üle vaatama, otsekui võiks tühipaljas perfektsionism vältimatut muuta – sisaldab kerget süüdistust, hukkamõistu, ning hoidnud seetõttu pea langetatuna.

Veider oli aga asjaolu, et kui purunenud oleks vaid nende isiklik elu, oleksid kõik tuttavad pakkunud kaastunnet ja abi ja nõuandeid ja julgustust. Aga põhjaläinud firma … inimesed olid liiga hirmul, et midagi öelda. Kõik hoidusid eemale ega uurinud ülearu, isegi Polly kartmatu parim sõbranna Kerensa mitte.

Võib-olla sellepärast, et hirm – vaesuse, viletsuse, ränga tööga kätte võidetud elu kaotamise ees – oli liiga sügav, liiga tugev, ning kõik kartsid, et nende olukord on nakkusohtlik. Võib-olla sellepärast, et tegelikkusega poldud lihtsalt kursis. Võib-olla oli mõlemal õnnestunud liiga edukalt ja liiga kaua säilitada fassaadi: nad olid alati rõõmsameelsed, maksid ühislõunatel krediitkaardiga ja hoidsid hinge kinni, kui saabus aeg kaart lugejasse panna, valmistasid ise sünnipäevakingid – õnneks oskas Polly kooke küpsetada ja sellest oli kasu –, klammerdusid stiilse musta Mazda külge, millest nüüd tuli loomulikult loobuda. Polly ei hoolinud autost. Küll aga hoolis ta Chrisist. Või vähemalt oli hoolinud. Juba ligi aasta polnud ta enam kordagi näinud endist Chrisi. Armsat vaimukat mest, kes oli olnud häbelik ja kohmetu, kui nad kunagi kokku said, aga pärast kujundusgraafikateenuseid pakkuva konsultatsioonifirma rajamist õide puhkenud. Polly oli teda võimalikult palju toetanud. Nad moodustasid meeskonna. Seda oli Polly ka mehe firmasse tööle asudes tõestanud. Pannud mängu oma pikaaegsed säästud (mida pärast hüpoteeklaenu võtmist polnud just palju), võidelnud lakkamatult klientide pärast, võlunud neid, pidanud neile klaperjahti ja kurnanud end kõikvõimalikul viisil ära.

Loomulikult tegi see olukorra veelgi hullemaks. Tol saatuslikul õhtul – kibekülmal kevadel, mis näis pigem igavese talvena – oli Chris lõpuks koju jõudnud ning istuma vajunud, ning kui Polly oli mehele otsa vaadanud, talle tõepoolest silma vaadanud, oli Chris süngelt lausunud: „See on läbi.”

Et kohalikud ajalehed lõpetasid tegevuse ega vajanud enam reklaami, ei vajanud nad enam ka kujundus- või disainiteenust … firmad ei vajanud enam flaiereid, või isegi kui vajasid, siis kujundasid need ise veebis ja printisid kodus. Viimasel ajal pidasid kõik end disaineriteks ja fotograafideks ning said hakkama kõigega, mida Chris oli kunagi nii hästi teinud, ülihoolikalt ja pisiasjadele tähelepanu pöörates. Asi polnudki niivõrd majanduslanguses, ehkki kasuks see muidugi ei tulnud. Terve maailm oli muutunud. Chris oleks samahästi võinud proovida müüa piipareid või kassetilinte.

Nad polnud juba mitu kuud armastust jaganud, aga koidu eel ärgates leidis Polly sageli enda kõrvalt mehe, kes lamas pärani silmi ja püüdis meeleheitlikult peast arvutada või seedis lihtsalt teda seestpoolt närivat meeleheidet ja ängi. Polly püüdis leida õigeid sõnu, et teda aidata, aga nendest polnud kasu.

„Ei, see ei toimi,” oli mees kõik tema ettepanekud pulmakutsetest koolide aastaraamatuteni ära põlanud. Või lihtsalt öelnud: „Mõttetu.” Chris oli osutanud kõigele aina tugevamat vastuseisu, kuni nende koostöö muutus peaaegu väljakannatamatuks, ning et talle ei meeldinud mitte ükski Polly äriidee, aga sissetulek neil praktiliselt puudus, oli Pollyl järjest vähem tööd. Ta lasi Chrisil hommikuti esimesena kodunt lahkuda, et mees saaks jooksmas käia: ainult nii saan ma maandada stressi, oli Chris öelnud, mispeale Polly oli hammustanud keelde, soovimata mainida, kuidas iga kord, kui tema mõne ettepaneku tegi – võtta ette väike jalutuskäik, kõndida sadamani, korraldada piknik, ehk teha koos asju, mis midagi ei maksa –, torises mees vastuseks, et sellel kõigel pole mõtet ja ta lihtsalt ei viitsi.

Polly oli proovinud Chrisi perearsti juurde saata, aga seegi oli tühipaljas ajaraisk. Mees lihtsalt keeldus tunnistamast, et miski on viltu – temaga, nendega, ükskõik millega. Tema meelest oli tegu vaid tagasilöögiga ja kõik saab korda. Siis aga oli Chris tabanud ta tööpakkumiste portaali uurimast ja see oli osutunud katalüsaatoriks. Tüli, mis tol õhtul nende vahel puhkes, oleks peaaegu katuse pealt lennutanud ning kogu tõde oli välja paiskunud: kui palju mees oli raha laenanud, kui palju hullem oli tegelik olukord sellest, mis ta Pollyle oli tunnistada söandanud. Polly oli Chrisi ammuli sui vahtima jäänud.

Nädal – vaikiv, piinav nädal – hiljem oli mees uksest sisse vajunud, istuma prantsatanud ja talle otse silma sisse vaadanud.

„See on läbi.”

Ja siin nad nüüd olid, oma firma varemetel, koos väga kenade härra Gardneri ja härra Bassiga, ning kõik nende õnnelikud unistused ja plaanid päevadest, mil nad olid uskunud, et suudavad kõike … viimane kui üks dokument, millele Chris Polly nähes alla oli kirjutanud, misjärel nad olid šampanjapudeli avanud ning oma armsa väikese kontori kirjutuslaua sisse õnnistanud, vaimustunud pilk ärikataloogis nende büroo reklaamil … see kõik oli nüüd kadunud maailma, kus kedagi ei huvitanud, kui kõvasti nad olid tööd rüganud või kui väga nad olid seda firmat hoidnud, nii nagu ei hoolita tõsielusarjade klišeedest, millel päriselus pole lõppkokkuvõttes vähimatki tähtsust. See oli läbi. Ning seda poleks suutnud muuta ka kogu maailmas leiduvad tuletornide pildid.