Жанры
Авторы
Контакты
О сайте / правообладателям
Книжные новинки
Популярные книги
Найти
Главная
Авторы
Jenny Lawson
Hullult õnnelik
Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 1
На сайте Литреса книга снята с продажи.
Оглавление
Предыдущая
Следующая
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
...
44
Оглавление
Купить и скачать книгу
Вернуться на страницу книги Hullult õnnelik
Оглавление
Страница 1
Страница 2
Страница 3
Страница 4
Avansilised kiidusõnad
Страница 6
Rida paratamatuid hoiatusi
Страница 8
Hullult õnnelik. Ohtlikult kurb
Leidsin südamesõbra, kellel on hästi läikiv kasukas
Mu telefoniga on lõbusam läbi käia kui minuga
Siis on mõned näited:
„Ma ei ütle, et ma ju ütlesin” on põhimõtteliselt sama, mis öelda „ma ju ütlesin”. Ainult et hullem, kuna sa ütled „ma ju ütlesin” ja õnnitled end selle ütlemisest hoidumise eest, mida sa just täiega ütlesid.
Kas sparglid on lihtsalt artišokid, millel on kasv kinni jäänud? Näiteks hakkasid suitsetama ja jäid hästi kõhnaks nagu supermodellid?
Vean kihla, et marmelaadi leiutas maailma kõige laisem inimene.
Virsiku söömine on nagu sööks vastsündinud beebi pead. Selles mõttes, et ta on üleni pehme ja udejas. Mitte et virsikud maitseks nagu beebid. Ma ei söö beebisid. Ega virsikuidki. Kuna need meenutavad mulle beebide söömist. Tõeline nõiaring.
Täna ütles ettekandja mulle lõunalauas, et päevasupp on „Loomaliha kuraditega”. Ma mõtlesin, et „Mida perset?”. Ta kommenteeris, et ta maitses seda ja see oli „hea ja kuraditega polnud koonerdatud”. Victor ütles midagi stiilis „Kõlab suurepäraselt. Võtaksin kausi seda”, ja mul oli tunne, nagu oleksin sattunud mõnda õudusfilmi. Aga selgus, et ettekandja ütles hoopis „Loomaliha puravikega”, mis kõlab minu meelest sama rõvedalt.
Kas on ebaseaduslik kasutada dušikardinaid tavakardinatena ja vastupidi? Kui mitte, siis mis oleks, kui käiksid dušikardinat ostmas, aga võtaksid hoopis eesriide? See kõlab küll vähemalt väärteona.
Fraas „Puhka rahus” tundub uskumatult isekas. Põhimõtteliselt tähendab see, et „Püsi hauas. Ära kummita mind”. Vastupidine oleks „Viskle ärevuses” või „Mine sörkima”.
Ma ei saa sellest litside häbistamise vastasest kampaaniast aru. Nad ütlevad umbes, et „Ärge häbistage litse” ja ma mõtlen, et „Teie kutsutegi neid ju litsideks”. See on sama, nagu kampaania „Lõpetage paksukeste sõimamine”.
Kui „muusikat” lühendatakse „mussiks”, siis miks „nuustikut” ei lühendata „nussiks” ega „tuusikut” näiteks „tussiks”? Kas seepärast, et see oleks liiga lõbus?
Ühel Victori sõbral oli lemmikloom nimega Tõekass Terry. Kui ta väike oli ja ta isa arvas, et ta valetab, võttis ta kassi sülle ja ütles: „Lapsed, te räägite mulle kohe praegu tõtt või Terry saab peksa.” Arvatavasti pidi see aitama neil ausad olla, aga mulle tundub see päris väärastunud. Lisaks ei suudaks ma arvatavasti kassi ähvardada. Võib-olla saaksime pidada Tõekilpkonn Terryt ja seda mängupüssiga ähvardada. Prooviksime sundida tütar Haileyt tõtt rääkima, aga Terry tõmbaks pea lihtsalt kilbi sisse, nagu öeldes: „Jätke mind sellest välja. Mina teiega ei mängi.” Ainult et mulle ei meeldi relvad, nii et äkki saaksime seda keeva veepoti kohal hoida. Aga mis siis saab, kui me ta kogemata ära aurutame? See oleks nõme. Ah, persse. Pigem lasen Haileyl lihtsalt korralikult valetama õppida.
„We Wish You a Merry Christmas” on kõige lunivam laul maailmas. See algab ilusti ja kenasti ja hiljem kargab su ukse taha vihane rahvasumm, kes laulab pooleldi karjudes: „Too nüüd meile viigimarja magustoitu ja too see JUST SIIA. ME EI LÄHE ENNE KUHUGI, KUI SA TOOD SELLE SIIA.” Lisaks riimivad nad „siia” sõnaga „siia”. See on lihtsalt lohakas. Ma ei kavatse premeerida soovimatuid ja laisku lauljaid, kes agressiivselt magustoitu nõuavad. Samast laulust võiks olla teine versioon majaomanikele, et nemad saaksid omakorda laulda: „Ei huvita mind teie laul, te räpaste kerjuste kari. Kutsusin juba võmmid välja. Kellele see üldse mõjub? Kas keegi te ohvreist on teile reaalselt magustoitu toonud? Viigimarja magustoitu? Kas see on üldse olemas?” See laul poleks küll riimis, aga nemad ei näinud enda omaga ka eriti vaeva. Ja siis oleksid jõululaulikud öelnud umbes midagi sellist: „AGA TOO SIIS DŽINN-TOONIKUT JA TEEKS ÜHE ÕLLE.” Ja siis mina ütleks, et „Noh, see on juba mehe jutt. Olgu. Võite üheks dringiks tuppa tulla”. Oleks ju hea viis tasuta alkoholi saada. Nagu komm või pomm, aga lauluhimuliste alkohoolikute moodi. Oh issand, lõpuks ometi sain jõululaulude mõttele pihta.
Ma ei kasuta ajaperioodide eristamiseks peaaegu kunagi väljendeid eKr või pKr. Ma kasutan väljendit EKCUP – Enne, kui Kirk Cameron Usku Pööras. See on minu ajaühik.
Miks öeldakse „
eba
kompetentne” ja „suutma
tu
”, mitte „
eba
suutlik” ja „kompetentsuse
tu
”? Sul võib olla puue, aga sa ei saa olla puudekas. Mina olen nende otsuste mõistmiseks kompetentsitu.
Kui ma oleks sadomasohhistlik käskijanna, sunniksin oma alamat enda eest nõusid pesema ja külmkappi koristama ja kasse harjama, ja iga kord, kui ta püüaks öelda turvasõna („banaan”), et ma järele jätaksin, kuna see polnud see, mida ta saada tahtis, kihistaksin ma naeru ja ütleksin: „Ei, Gary. See pole
kindlasti
kohe turvasõna,” ja tõmbaks tema kaela ümber rihma koomale ja ulataks talle harja, öeldes: „
Sinu naine küll sinu heaks midagi sellist ei teeks?
Nii kurb. Nüüd pese põrandad ja too keemilisest mu riided ära.” Umbes kümme aastat hiljem oleks mul endiselt keegi, kes mul lennujaamas autoga vastas käib ja kogu selle pasa korda ajab, mida mina ei viitsi teha. Ja tema surmavoodil tunnistaksin talle üles: „Kuule, Gary. Ma tegin ainult nalja. Turvasõna
oligi
tegelikult „banaan”!” Ja siis me aina naeraksime ja naeraksime.
Alati, kui me Victoriga tülitseme, meeldib mulle telefon välja võtta ja meist koos pilt teha, kuna sedasi saan ma iga kord näidata, et mina olen temast rahulikum, kui ta käsib mul maha rahuneda: „Kuidas sa võid öelda, et ma kaotasin enesevalitsuse? Vaata mind sellel pildil. Ma näen imenunnu välja.
Sina
näed välja, nagu oleks sul enesevalitsusega probleeme.” Tore on see ka selle poolest, et kui ma pilti teen, siis ta peab kas naeratama või otsustama nõme välja näha. Mõlemal juhul on minu võit. Lisaks on mul temast kohutav pilt, mida ma saan ähvardada Twitterisse postitada, kui ta ei tunnista, et mul on arvatavasti alati õigus.
Huvitav, kas noored linnud proovivad vahel pilvedele maanduda? Ja kui proovivad, siis kas see on nagu siis, kui sa arvad, et oled trepilt maha jõudnud, aga üks aste on veel ja astudes teed kentsakat „ohh”-häält ja kõik vahivad sind? See oleks nõme. Aga vähemalt on linnud peidus, kui nad alt lähevad ja läbi pilve kukuvad.
Minu jaoks on väga segadusseajav, et inimesed viitavad noorusele kui „rohelistele aastatele”. Keegi ei viitsi maltsa närida. Kas see tuleb sellest, et rikkad serveerivad esimeseks käiguks alati salatit, kuigi see visatakse tavaliselt minema?
Kas sellest võib järeldada, et kui sa oled piisavalt rikas, et serveerida toitu, mis nagunii minema visatakse, oled „haljal aasal”? See oleks loogiline.
Bruce Springsteen ütles ühes laulus, et tuld sädemeta süüdata ei saa, aga suurendusklaasiga ju saab. See rikub küll värsimõõdu ära, aga teaduse hinnaga. Ja kuritahtliku süütamisega. Aga mina pean seda ikkagi sädemeks. Esmane leek on säde. Aga see on sama, mis öelda, et tuld tuleta süüdata ei saa. See on lihtsalt laisk laulusõnade kirjutamine. Ilmselt ei valda ta lihtsalt teaduslikku täpsust.
Kas imikute lasteaed on sellepärast „sõim”, et sinna jätmise eest saab noor ema sotsiaalmeedias sõimu? Kui nii, siis mulle tundub see üsna laisk, aga sõime seos lauda ja Jeesuslapsega on tore, sest see tekitab mõnusat jõuluhõngu.
Lapsed ei kasuta enam õpikutel kattepabereid. Miks see nii on? Nad jäävad ilma parimast, mida koolil on pakkuda, nimelt genitaalide ja roppude sõnade kritseldamisest ja nende peitmisest lilleväätide vahele. Meie raamatute ümber pandi klantspaberil kuulutusi, enamasti puuvillakupardusmasina või matusebüroo omi, mis oli kentsakas, kuna me olime lapsed ja meil polnud ei raha ega rahahuvigi. Ma pole kunagi mõistnud matuste mõtet, kui võiks ju lasta lihtsalt sigadel oma keha ära süüa. Selles mõttes, et me olime seafarmidest
ümbritsetud
ja sead peavad ju sööma, nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Meie pöörasime kattepaberid lihtsalt teist pidi (kui olime sinna kirstus lamava ja ebasündsalt erekteerunud mehe joonistanud) ja kasutasime värskeid lagedaid pabereid järgmiste tätoveeringukavandite joonistamiseks. Lisaks olid meil koolis nahkkaustad, mida kuulu järgi kõik pole näinudki. Need olid lukkudega nahkehistööd, millele kohalik sadulsepp oli su nime sisse põletanud. Nende sees kanti kodutööd kaasas ja kõigil oli see olemas, aga need olid jube kallid. Lõpuks, kui käisin 8. klassis, sain endale ka nahkkausta sünnipäeva ja jõulude ühiskingituseks, ja ma olin sellest nii elevil. Jah, ma sain koolitarbeid kingiks ja olin sellest pöördes. Olid lihtsad ajad. Rohelised aastad. Vist. Mõte on selles, et lapsed on kõige tobedamate asjade üle üliõnnelikud ja kõige tobedamad asjad võivad ülipopulaarseks muutuda. Seepärast ma püüangi nüüd poppe asju vältida, nagu näiteks koolitarbed, ja kaldun selle asemel pigem ebapopulaarsete asjade poole, nagu sigade poolt söödud saamine. Põhimõtteliselt, tähendab. Ma olen paljude sigadega aega veetnud ja ükski neist pole proovinud mind nahka pista. Naabruses elav seafarmer ütles, et see tuleb sellest, et sead on pirtsakad ega söö elavaid inimesi. See tundub kummaline, kuna minu meelest on laipade eelistamine pirtsakuse
vastand
, aga usaldan selles küsimuses eksperte.
Iga kord, kui Hailey kaebab mulle, et teised lapsed käitusid temaga koolis inetult, tahaksin need lapsed üles otsida ja neile öelda, et ma olen nemad ja külastan neid tulevikust ja et nad on
täiega
alla käinud. Ja siis ütleks umbes nii: „
Ja vaata, kui paksuks sa läksid.
”
Eile nägin bensiinijaamas naist, kelle laps käib Haileyga samas kodutütarde rühmas, aga ma olin pidžaamas, nii et peitsin ennast riiulite vahele, oodates, millal ta ära läheb.
Seal oli valik õnnitluskaarte ja ma tutvusin nendega põhjalikult, et normaalne välja näha, aga see, mille ma kätte olin võtnud, kujutas endast liikuvate mängusilmadega konservubade purki. Arvasin, et juba see iseenesest on kummaline, aga selgus, et see on üks neist kaartidest, mis laulab ja liigutab, kui see lahti teha. Nii ma seal bensiinijaamas siis seisin, liikuvate mängusilmadega oakonserv käes värisemas ja mulle häälekalt sünnipäevalaulu peeretamas. Tundus, nagu võistleks ma maailma kõige silmatorkavamalt ebalaheda inimese tiitli eest. Viipasin loiult naisele ja ütlesin: „See polnud mina,” aga ta ei tahtnud eriti uskuda. Oleksin pidanud kaardi põrandale lajatama ja karjuma „Nõidus!”, aga nende asjade peale tullakse alati liiga hilja.
Mu vereproovist selgus, et mul on vajaka magneesiumist ja seleenist, aga vitamiini väljakirjutamise asemel kirjutas arst mulle „kaks parapähklit päevas”. Arvasin siiani, et tulevikus on kogu toit tableti kujul. Nüüd aga võtan tablette toidu kujul. Me läheme ju arengus tagasi. Samuti on üpris nõme, et mulle kirjutati välja just see kõige hullem pähkel, mille kõik minema viskavad. Ma peaks algatama korjanduse, kus kõikjalt maailmast saadetakse mulle lihtsalt need kaks pähklit, mis alati purgi põhja alles jäävad.
Ütlesin Victorile, et sain vereproovi tulemused ja „mulle määrati parapähklid”. Victor ütleb, et ma ise olengi üks „paras pähkel”.
Benedict Cumberbatch näeb välja nagu Alan Rickman, kes teeb Benjamin Buttonit.
Ma ei mõista, miks pidevalt surutakse peale sõnumit „Ära ole mingi suvakas. OLE UNIKAALNE”. Sa
oledki
juba uskumatult unikaalne.
Igaüks
on uskumatult unikaalne. Sellepärast kasutabki politsei inimeste eristamiseks sõrmejälgi. Nii et sa oledki
uskumatult unikaalne ... ainult et samamoodi, nagu kõik teised
. (Mis, tõsi, eriti võimsalt ei kõla ega saa kunagi motiveerivaks T-särgi kirjaks.) Niisiis pole keegi meist oma unikaalsuses unikaalne, kuna unikaalne olemine on põhimõtteliselt kõige vähem unikaalne asi, mida sa saad olla, sest see on kõigile loomulik. Nii et võib-olla peaksime „OLE UNIKAALNE” asemel ütlema „Ole omadega silmnähtavalt nii perses, kui sa olla tahad, sest unikaalsus on juba võetud”.
Kõigi
poolt, kui irooniline see ka ei tundu. Või äkki peaks sõnum olema hoopis: „Ära ole mingi suvakas. Ole KÕIGE suvakam.”
Raha, mis ma maksaksin, et inimesed lõpetaksid grammatikavigade tegemise, on kõigest pisut väiksem, kui raha, mida ma maksaksin selleks, et tagada, et ma ei tee enam kunagi ühtegi grammatikaviga, kui kutsun teisi inimesi nende grammatikavigade eest korrale.
Kui paneks hunniku kameeleone hunniku kameeleonide otsas kausitäie Skittlesi kommide otsa, siis mis juhtuks? Kas see on teadus? Sest kui on, siis ma saan lõpuks aru, miks inimesed teadust tahavad teha.
Peaksin avama Kadunud Kraami Muusemi. See oleks täis tühje klaasvitriine asjadega, mida seal pole. Lisaks oleks seal suur saal hulkuvate sokkide ja võtmetega. Ja minu praktilise meelega. Ja Victori veiderdava poolega. Ja tema kannatlikkusega. See koht oleks asju pungil täis. Peaksime arvatavasti juurdeehitise rajama.
Need, kes arvavad, et heinakuhjast nõela leidmine on raske, pole ilmselt lapitekki teinud.
Nõelad leiavad sind
. Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui põrandal vedelevad legotükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi hein ära. Võrdluse „nagu nõela leidmine heinakuhjast” asemel peaks olema „nagu töötava pastaka leidmine tühjaks saanud pastakaid täis sahtlist”.
Inimesed imestavad, kuidas me Victoriga oleme suutnud nii kaua abielus olla, kuigi tema on vabariiklaste toetaja ja mina olen üliliberaal. Arvan, et kõik taandub suhtlusele ja kompromissidele. Nagu eelmisel nädalal, kui Victor ütles: „Kui sa oma PETA-liikmelisust uuendad, siis ajan orava alla.” Aga ta ainult bluffis. Kui ta just kellegi teise autoga ei sõitnud.
Ma olen lateksile allergiline ja see tekitab mulle löövet, nii et suurem osa kondoome on minu jaoks välistatud, sest keegi meist ei taha tupelöövet. Alternatiiviks on need, mida tehakse lambanahast, aga need alati hirmutavad mind, sest kas see tähendab, et Victor ja mina seksime lambaga? Isegi surnud lambaga. Nii et see on ühtaegu nii seksuaalvahekord loomaga kui ka nekrofiilia. Ja grupiseks vist ka. Ma tegelikult isegi mainisin seda Victorile ja ta broneeris otsekohe endale vasektoomia aja, mis on kena, kuna see on nii armas, et ta minust hoolib. Ta väitis, et põhjuseks oli vähem minust hoolimine ja rohkem see, et „ma lasen enne oma munad maha lõigata, kui kuulan sinu juttu grupiseksist surnud lambaga”. Aga nüüd on mul kõik need allesjäänud kondoomid.
Samas, neist saab korralikke veepalle, ja vean kihla, et need sobiksid ka nätsumulli puhumise meistrivõistlustele. Sellised tõeliselt vintsked lambanätsud. See võib sohk olla. Ma pole nätsumulli puhumise võistluste reeglitega tutvunud.
Страница 43
{buyButton}
Подняться наверх
